Marianna Kaat filmib partisanina Venemaal

„Kui sa Venemaal räägid tõtt, mida sa üles võtta tahad ja milleks seda teed, siis sa ei saavuta midagi. Kui valetad, saad soovitu kätte,” räägib mitmeid auhinnatud filme teinud Marianna Kaat Venemaal filmimise taktikaliste väljakutsete kogemustest.

Äsja ilmunud elulooraamatus sai Eesti filmi partisani tiitli meie viljakas ja edukas filmilavastaja Peeter Simm, kui aga vaadata Kaadi geriljataktikat Venemaal tehtud võtetel, siis vääriks temagi partisaniks tunnistamist.

●●

Sinu esimeses dokfilmis „Maria teatri fantoomid” on kaadreid, mis on tehtud kuulsas Maria teatris. Kas need on filmitud salaja pisikese kaameraga?

Ei ole väikse kaameraga, suurega. Aga me saime teatrisse sisse ühel teisel ettekäändel. Ametlikult olime saalis seoses ühe teise projektiga.

●●

Aga kas sa üldse ajasid asju Maria teatri administratsiooniga?

Ja kuidas veel. Nende läbirääkimiste jooksul kohtusin kaks korda isiklikult teatri kunstilise juhi Gergijeviga. Me ei saanud teatrilt luba hoone sees filmida.

●●

Äkki oleks parem olnud, kui ei oleks üldse teatri juhtkonnaga suhelnud?

Kindlasti oleks. Ma olin naiivne, polnud 16 aastat Venemaal käinud. Arvasin, et teen olulist filmi vene kultuurist, kujutasin ette, et inimesed saavad sellest aru, ja lootsin, et mulle osutatakse abi. Tegelikult on Venemaal selline olukord, et säärane asi nagu siin Kumu muuseumis praegu – pildistame fuajees – on täiesti võimatu. Kohe tuleks keegi juurde ja takistaks. Kui hakkaksime asja ajama, siis nõutaks kõigepealt raha ja seejärel keelataks lihtsalt igaks juhuks ära. Kui aga maksta piletitädile veidi sularaha, võib saada võtted ära teha. „Maria teatri fantoomide” üheks tegelaseks on Kira, kes on kuulsa vene baleriini Natalja Dudinskaja suur austaja. Dudinskaja korter Nevski prospektil oli siis parajasti müügis, kui me võtetel olime. Korteri peal oli silt, kus on maakleri telefoninumber. Ma helistasin sinna, rääkisin ära, nagu oli, milleks tahan seal korteris filmida. Mulle vastati, et see pole niisama lihtne, peab kooskõlastama, aga ülemused, kellega kooskõlastada, on välismaal ja tulevad poole aasta pärast. Meie kohalik autojuht, kes võtterühma jaoks töötas, andis seepeale nõu: tunned rikka välismaise kliendi jaoks korteri vastu huvi ja tema tahab videost korterit vaadata. Kohe olid kõik uksed lahti. Kui me siis läbi akna Kirat tänava peal filmisime, ütles kinnisvaramaakler: „Näe, oli mingi filmirühm, kes helistas, tahtsid samamoodi tänavat filmida, nagu teie seda teete.”