Marianne Kõrver lavastab helid piltideks


Marianne Kõrver lavastab helid piltideks
Terje Lepp

Marianne Kõrveri igast liigutusest õhkub graatsiat, mis ei tule pelgalt pikkusest, isegi pilgust mitte. See on eluhoiak, võime imeda endasse nii palju ilu kui võimalik ja lasta seda kunstnikuna endast välja. Kõrveri dokumentaalfilm „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” sai väga sooja vastuvõtu osaliseks.

— Sul on tugev muusikaline taust vere kaudu (Marianne on helilooja Boris Kõrveri tütar), lisaks oled pea 20 aastat muusikat õppinud. Kui tihti praegu klaverit mängid?

— Uues kodus ei mahtunud klaver enam ära… Kuid ma tunnen sellest vahel puudust küll.

— Mind jäi pärast selle filmi vaatamist saatma Erkki-Sven Tüüri lause: „Muusika tegemine on üks võimalus armastada”. Milline on sinu jaoks armastuse ja loomingu vahekord? Kas sul ei ole hirmu, et loomingusse pandud tohutu energia tuleb tihti oluliste inimeste arvel?

— Armastusel on nii palju liike. Armastus inimese ja armastus loomingu vastu on kaks väga suurt, kuid ka väga erinevat armastust. Nad võivad argielus hakata vahel üksteisele vastu töötama, aga eks ma püüan neid siis kombineerida ja lepitada.

Seda hirmu, et nad tuleks üksteise arvel, mul ei ole. Usun, et nad tulevad eri allikatest. Olles mõnda loomingulisse projekti või inimesse armumas, olen olnud siiralt üllatunud, kui palju pühendumust ja armastust võib endas leida. See on kuskil reservis, millest mul muidu aimugi ei ole.

— Teed portreefilme suurtest isiksustest, inimestest, kes on harjunud kontrollima kõike enda ümber lõpuni. Kuidas tajud enda rolli selles?

— Mida enam olen mõelnud portreefilmi žanri peale, seda keerulisemaks see muutub. Kuidas mina kui võõras inimene võtan nüüd kaamera ja tungin kellegi ellu… Mida ma üritan sealt saada? Mida enam sellele teemale mõelda, seda vägivaldsem kellegi privaatsfääri tungimine tundub. See on seotud ka vastutuse ja eetiliste piiridega.

Ning kui ma olen lõpuks sinna maailma tunginud – kas mul on õigus jagada seda pärast mitme tuhande inimesega? Kas tohin vaadelda seda kui oma töövõitu või on olulisem jääda inimeseks, kellega ma hästi läbi saan? Millal ma olen kõigest ametinimetus „režissöör” ja lakkan olemast empaatiavõimega inimene?

Eesmärk võiks olla selle kõige vahel tasakaalu leidmine.

— Filmi viimases etüüdis „Crystallisatio” tundus mulle kaamera kohati liiga närviline. Liblikast sai silmapilguga meri ja rohukõrtest taevas. Kas tajusid sellist äkilisust ka muusikas?

— Lõpp tuli väga raskelt. Olin kindel, et film peaks lõppema ühe terve muusikapalaga. Alguses olidki mul selle taustaks hästi pikad plaanid, kuid tundus, et need ei kandnud. Jäid seisma. Ning tegelikult oli veel ka palju närvilisem versioon. Lõpuks jäi selline kesktee.

— See tundus mulle kohati lausa MTV-lik. Räägi oma suhtest popkultuuri – kui oluline on sinu jaoks popmuusika, graafiline ja tarbedisain, mood?

— Ma ei näe süva- ja popkultuuri vastuolu. Kõik väärt asjad saavad alguse heast mõttest või tundest. Nii vaadates ei ole vahet, kas see tunne väljendub suures sümfoonias või poplaulukeses.

— Kuid selles asi ju ongi – kui emotsiooni saab väljendada impulsiivse hääle ja ühe kitarriga, siis milleks panna sedasama ütlema 70-pealist orkestrit? Kas sel viimasena öeldul ei ole siiski varjundeid, mida ei saa eales anda edasi lihtsustades?

— Võib ka küsida: milleks luuletus, kui võib öelda lihtsalt ühe sõna? Või milleks terve film, kui seda saaks edasi anda ühe maaliga? Need ongi keerulised küsimused, millele ei ole alati üht ja õiget vastust. Kõik sõltub hetkest.

Klassikalises orkestrimuusikas võlub mind selle vormiline ja heliline sügavus ning varjundite rikkus. See on lisaks mõnele lihtsale emotsioonile veel ka rännak helimaastikele, mida on popmuusika üsna lihtsate väljendusvahenditega keeruline saavutada.

Käisin just hiljuti Tõnu Kõrvitsa kontserdil. Seal kõlasid paar väga head uut teost, milles suure orkestri heligrupid viisid täiesti eri paikadesse: löökpillid suunasid mingisse jäisesse ja kristalsesse maailma, viiulid ja tšellod taas mingitele soojematele ja hapramatele maastikele. See kõik kokku oli minu jaoks väga ilus.

— Kui lihtsustada, siis ka mulle tundub popkultuur oma olemuselt plakatlik ja klassikaline, ruumiline.

Loe veel

— Popkultuur (-muusika) annab küll vahel lihtlausega vastuse küsimusele „miks?”, kuid seal puudub minu jaoks tihti just see vormiline ja heliline sügavus, mis meelitaks seda üha uuesti kuulama. Klassikaline ja just orkestrimuusika võib oma kõlavärvide tõttu pakkuda tohutult avastamisrõõmu, seal saad liikuda eri tasanditel, iga kuulamiskorraga avastad midagi uut. Aga no eks see sõltu ju alati konkreetsest teosest või poplaulust, üldistavalt rääkides ähvardab endagi jutt plakatlikuks muutuda.

— Kas oled mõelnud teha muusikavideoid?

— Olen kunagi paari video tegemist alustanud, aga eri põhjustel pole need viimistletud valmistooteni jõudnud.

See on olnud nii, et on bänd, kes tahab endale videot, mis illustreeriks nende muusikat. Aga kas siis, kui režissöör või kunstnik paneb oma videole muusika taha, võib seda nimetada samuti muusikavideoks või on see mõni teine žanr – näiteks videomuusika? Kui üldse otsida sellele lisaks videokunstile veel mingit muusika kasutamisega seotud nime. Mis iganes žanrisse see ka ei lahterdu, igal juhul köidab see mind muusikavideo tegemisest enam.

Üks huvitavamaid elamusi selles vallas oli Mark Raidpere video „09/12/07 – 05/04/09”, mille taustal kõlab Rainer Jancise instrumentaallugu. Seal oli pildil vaid hämar aimus ühest rannal jalutavast inimesest ja tekstina SMS-id, mis isa oli saatnud pojale aasta jooksul. See lugu läks mulle väga korda.

— Kuidas on sinu jaoks seotud film ja heli?

— Minu jaoks on muusika loominguliselt kõige alus. See kutsub esile emotsioone, millest omakorda võivad saada mõtted ja pildid.

Viimasel ajal olen üha rohkem tegelenud ammuste lemmikute üle kuulamisega. Olen täheldanud, kui abitu on seejuures mälu. Püüdes meenutada noorpõlve suurimaid elamusi, olen avastanud, kui vähe ma neist asjust tegelikult mäletan. Alles on ainult mingi abitu arvamus, mille abil on aastaid laveeritud läbi kultuurivestluste. Ning uuesti mõnd kunagist lemmikraamatut lugedes või ammu unustatud plaati kuulates on olnud nii täielikke pettumisi kui ka hoopis teistel tasanditel taasavastusi.

Usun, et vanade asjade juurde tagasi tulemine muudab inimest palju – see räägib midagi sinust enesest, kust oled tulnud ja kuhu oled teel.

— Oled teinud nii dokumentaal- kui ka mängufilmi. Kumba naudid enam?

— Ma ei julge öelda, et ma enam kunagi mängufilmi ei tee. Kuid vaadates häid dokumentaalfilme, on mul tunne, et sedasama reaalsust püütakse ka mängufilmides taastoota. Kontsentreerituna, aga siiski.

Dokumentaalfilmi tegemine meeldib mulle protsessina oluliselt rohkem, see annab võimaluse teha tööd üksi või väga väikese meeskonnaga. Ma vist ei ole see inimene, kes naudiks tohutu pinge all teiste inimestega suhtlemist. Mängufilmis üritab iga meeskonna liige end mingil määral kehtestada. Mul puudub selline egoism, mis sunniks mind sel hetkel oma ideed läbi suruma selle hinnaga, et tekivad inimestevahelised pinged, haavumine ja meelehärm. Ja kui mõelda mõnede režissööride peale, kelle filmid on mulle korda läinud – näiteks Bergman, Fassbinder või Godard –, siis kes saaks väita, et peale isikliku sarmi on nad ka väga head ja empaatilised inimesed? Tagantjärele ei ole see muidugi oluline, aga eks see ole iga inimese enda avastada, kuidas ta endaga paremini läbi saab.

Dokumentaalfilm annab võimaluse stressivabalt eksida. Ma võin võtta üles hetki, milles ma ei ole lõpuni kindel, ja pärast seda vaagida või välja praakida, ilma et keegi mulle hiljem nina peale kirjutaks, kui palju see võttepäev maksma läks ja miks ma selle võtte ebavajalikkusele varem ei mõelnud.

— Milline on vabakutselise filmitegija elurütm? Kui palju on jõudehetki ja kui palju paanikat?

— Viimased nädalad enne filmi „esikat” on kõige hullemad: esiteks tekib stress, et pean teistega jagama midagi sellist, mis on olnud minu jaoks nii intiimne ja isiklik, ning teiseks tekib alati mingeid ettearvamatuid tehnilisi jamasid. Varem oli mul sellist arusaamatut energiat, mis võis mind hoida töös pea magamata nädalaid. Kuid nüüd olen aru saanud, et see tuleb teiste asjade arvel ega ole tegelikult absoluutselt vajalik. Palju olulisem on leida enesekindlus, rahu ja tasakaal selle kõige vahel. Õnneks võtab ühe filmi valmimine nii palju aega, et see ei ole mitte pidev stressiseisund, vaid korra aasta või paari tagant kätte jõudev tipphetk.

— Sinu raamaturiiulit uurides avastasin, et meil on ootamatult sarnane kirjandusmaitse: Yates, Õnnepalu, Sontag, Proust. Miks sa loed?

— Mulle meeldivad kirjanikud, kes oskavad kirjutada nii, et narratiiv – sündmuste järgnemise ahel ja see, kuhu see kõik lõpuks välja jõuab – pole alati peamine. Sellest olulisem on, kuidas see raamat on kirjutatud. Milline kaal on igal lausel eraldi.

Lemmikutega on mul nii, et mulle meeldib olla pidevalt nende seltsis. Olla pidevas lugemise seisundis, mis siis, et need raamatud on kunagi juba läbi loetud. See polegi oluline. Lugemine on olulisem kui läbi lugemine. Mul on kogu aeg öökapil mõni Pessoa luulekogu või Õnnepalu raamat. Ja nii ma siis võtan selle sealt, loen kas või paar lauset või ühe luuletuse, et saada järgnevale hommikule, õhtule või ööle mingi eelhäälestus.

— See on nagu hea sõbra seltskond – tead juba, mida saad…

— Just. Kõige olulisem on see, et raamatute lugemine annab mulle põhjuse, kuidas ja millest mõelda.

— Sinust on kirjutatud üsna palju. Oled ilus, andekas ja noor, film on Eestis popp ja selles valdkonnas on kerge silma paista, sest iga film on sündmus. Kas selline olukord on sulle meeltmööda?

— Eesti on nii vastikult väike, et siin on jube kerge silma paista. Ja ega ajalehtede-ajakirjade külgi pole ka eriti millegagi täita. On ju niigi selge, et suur osa meediakangelasi ei olegi muud olulist korda saatnud peale meedias olemise. Ja kui vähe on meedias esil neid, kellest kirjutatakse mõne olulise asja pärast.

Lahterdamisse noor-ilus-andekas suhtun ettevaatlikult, eks see ole väga lihtsustatud skeem. Milles see anne on väljendunud? Kas noorus, mida nii väga reklaamitakse, on mingi eraldiseisev väärtus iseeneses? Ja lihtsalt ilus olemisest ajaleheveergudel pasundada oleks ka kuidagi tobe... Nii palju edevust ma endas ilmselt ei leiaks.

Aga eks tekita tähelepanu vahel ju ka tunde, et ehk on tehtud midagi, mis teistele korda läheb. Kuid palju olulisem on küsida endalt, kas ma iseenda jaoks olen midagi olulist ära teinud.

— Film on kindlasti üks kulukamaid kultuurivaldkondi. Kuidas suhtud filmi ja raha vahekorda?

— Rahateemast olen püüdnud end võimalikult kõrvale hoida. See võtab palju energiat ega vii kuhugi.

Mängufilmi ei tee tõesti ilma rahata, sest filmiga on seotud terve hulk inimesi – tehnilisest personalist kuni näitlejateni –, kelle jaoks on see igapäevane töö. Kui enda ideest vaimustunud noor režissöör pöördub õhinal näitlejate poole, et tulgu tasuta filmi tegema, siis on ju täitsa mõistetav, et vastuseks küsitakse raha. Noori, kes tahavad oma filme teha, on üha enam.

Mul ei jää muud üle kui olla õnnelik, et olen saanud oma filmide jaoks piisavalt raha. Aga usun, et dokumentaalfilm on siiski see žanr, mida on võimalik teha ka üsna piiratud vahenditega. Kui asi on õige ja seda väärt. Ideepuudust ei ole kuidagi võimalik tehniliste efektide ja kraanasõitude taha ära peita.

— Kas sa ei arva, et filmiga juhtub peagi sama mis fotoga umbes kümne aasta eest: elektroonika kättesaadavus ja kvaliteet võimaldasid ühtäkki teha imetabaseid pilte ka inimestel, kes muidu poleks seda annet endas kunagi avastanud? Ja kas seeläbi ei demokratiseeru ka dokumentaalfilm kui žanr tohutult?

— Eks see on vaikselt ju juhtumas: Youtube’i võib igaüks oma dokumentalistikakatsetusi üles panna. Võib-olla kohati isegi adumata, et neil asjadel on mingi dokumentaalne väärtus. Aga eks Youtube’i klipist läbikomponeeritud filmi tegemiseni on siiski pikk maa. Mis võib mul selle vastu olla, kui see on kellegi jaoks just see esimene samm filmi tegemise teel.

— Räägi sellest, millised rauad on sul tules.

— Üks keskkonnakriisi psühholoogiast rääkiv dokumentaalfilm on praegu käsil. Ning aasta lõpus hakkan lavastama Von Krahli teatris „Madame Bovaryd”.

— Mul tekkiski ennist sinu raamaturiiulit vaadates lühis, kui nägin Flauberti Viidingu ja Sontagi vahel…

— See on väga hea raamat! Lugesin selle hiljuti üle ja olin taas pisarateni liigutatud.

— Kas kirjutad lavastusse ka pisarad sisse?

— Ma ei ütleks, et see on eraldi eesmärk. See lugu räägib igatsusest ja võimalikkusest või võimatusest jõuda igatsuse objektini. Igatsusest, mis sunnib kõndima üle laipade, ja suutmatusest või tahtmatusest sellega toime tulla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare