Marianne Seiman - moelavadelt maakoju heegeldama
Marianne Seimani elus toimus kümne aasta eest kardinaalne muutus. Ta oli üks esimesi edukaid eesti modelle, kes oli selleks ajaks juba viis aastat pendeldanud moemetropolide vahet. Ning saabus korraks Eestisse, et pikendada Ameerika viisat. Siia ta jäigi.
Täna loksub Marianne maja all hall jahe meri, tema Andineeme kodus jookseb ringi kolm toredat last. Kuid sellist elumuutust kirjeldab Marianne kui midagi väga loomulikku: „Ma ei oska imestada selliste asjade üle. Ma tundsin ka New Yorgis end kohe koduselt, kuid ju olid elul minuga teised plaanid.”
Kui Marianne hakkas esimest last ootama, oli ta sunnitud suitsetamisest loobuma. Ning leidis siis heegeldamises ideaalse asendustegevuse. Siit nipp suitsetamisest loobujaile – unustage igasugused Nicoretid ja haarake hoopis heegelnõela järele.
Maale, täielikku eraldatusse kolides kartis Marianne inimestest eemaldumist. Kuid see osutus tänu internetile asjatuks kartuseks. Marianne tunnistab, et veedab üsna suure osa elust arvuti taga – isegi naiselikku ostukirge rahuldab ta virtuaalruumis: „Meil on nii tore postionu, et toob mu pakid lausa koju kätte. Ikkagi kolme lapse ema!”
Kuid mis kõige olulisem – internet lubab käsitöö kaudu olla osa ülemaailmsest vereringest: „Leidsin internetimüügi keskkonna Etsy aastal 2005, kui see oli alles paar kuud avatud olnud. Siis oli seal veel käputäis oma käsitöö müüjaid, kuid nüüd on Etsys umbes 200 000 müüjat.”
See on omamoodi vastuhakk kalgile kapitalismile, 21. sajandi hipiliikumine, mis on taas toonud ausse inimlikult sooja ja unikaalse käsitöö. Internet koos osavate näppudega annab kõigile võimaluse ellu jääda. Keskkonnas www.etsy.com on Marianne müünud juba üle 250 oma heegeldatud asja. Parim aeg on muidugi enne jõule, mil huvi käesooja käsitöö vastu tõuseb hüppeliselt.
Heegeldajate treffpunkt
Peale Etsy butiigi on võimalik Marianne loominguga tutvuda ka tema ajaveebi (heegeldab. blogspot.com) külgedel, millest on saanud käsitöösõpradele omamoodi kokkusaamise koht – päevas külastab seda üle 200 lugeja.
Kuigi alguses suhtus Marianne blogidesse eelarvamusega, siis ühe Austraalia tikkija ülilaheda blogi innustusel otsustas ta luua oma keskkonna, kus vahetada mõtteid ja näidata värskeimat loomingut.
Kunstiambitsioon jääb Mariannest elutervesse kaugusse: „Ma ei defineeri end mitte kuidagi, äärmisel juhul käsitööline. Kuigi välismaiste kolleegide eeskujul võiks kasutada ka tiitlit heegelkunstnik.” Viimast ütleb Marianne mõnusa naeru saatel.
Mis on käsitöö, kunstkäsitöö ja kunsti vahe? Ehk on vahe tegemisrõõmus – kunstnik kannatab ja loob väljapoole, käsitööline tunneb tegemisest rõõmu ning loob eelkõige iseendale. Mõnikord harva ka mõnele armsale inimesele.
Kuid siis tunnistab Marianne väikest pattu: oma lastele on ta heegeldanud kohusetundest vaid mõned murumütsid.
Kuid samal ajal on heegeldamine laste kõrvalt ideaalne harrastus.
Ta tunnistab, et käsitöö ongi tema elu. Puhas tegemisrõõm. Marianne elu tundub voolavat kõige loomulikumat rada pidi. „Mul ei olnud mingit plaani. Kõik sai alguse sellest, et koju oli kogunenud liiga palju asju. Kõige parem on müüa läbi interneti, Tallinna olnuks keerulisem sõita kui Kuusalu postkontorisse.” Filme ta ei vaata, ajalehti ei loe, reisinud ei ole juba aastaid, linna satub üliharva: „Mulle ei meeldi see, kuidas kiirus on meile peale surutud. Linnas on raske eristada olulist ebaolulisest, infot on liiga palju. Tunnen isegi, kuidas linna tulles tuleb kohe mingi mask ette, siin on keeruline jääda iseendaks.”
Kui juhe jookseb kokku, läheb Marianne randa ning tunneb, kui tühised on inimese mured mere avaruse kõrval. Meri puhastab.
Talv Mariannele ei meeldi. Kuigi üks mälestus teeb tal südame väga soojaks: „Meri oli veel jääs – oli piiritu päikeses sätendav valge lumeväli. Ning kolm „kombekas” koperdavat last sel väljal – nagu väikesed tulnukad. Tol hetkel tundsin, nagu elaksin Kuu peal.”
