Marika Valk 18 aastat ja kolm muuseumi hiljem finišis

Eesti kunstimuuseumi direktor Marika Valk paneb aasta lõpus ameti maha. 18 aastat kestnud võitlus või tõkkejooks, nagu ta ise ütleb, tõi Eestile taastatud Kadrioru lossi, Mikkeli muuseumi ja Kumu. Ees ootab 18 aastat tagasi pooleli jäänud teadustöö lõpetamine.

— Miks sa ei taha enam jätkata Eesti kunstimuuseumi peadirektorina? Kas koos Kumuga sai elutöö valmis?

— Loodetavasti jätkub nii elu kui ka töö. Teatud eas mõtlevad inimesed paratamatult elatud elule tagasi ja teevad kokkuvõtteid. Usun, et mina veel sellises eas ei ole, aga ühe etapi oma elust olen otsustanud kokku võtta küll. Eesti kunstimuuseumi peadirektorina ei olnud minu töös kõige olulisemal kohal Kumu valmisehitamine, vaid tervikliku hästi funktsioneeriva kultuuriinstitutsiooni loomine, millel on Eesti ühiskonda edasi viiv ja arendav roll – seda muidugi omas võtmes. Seda on kindlasti enam kui muuseumide ehitamine, kuigi paraku tuli selle ülesande täitmiseks just kellu järele haarata.

Minust sai kunstimuuseumi direktor 1991. aastal ja muuseas just 1. aprillil. Seega mõni kuu varem, kui Eesti taasiseseisvus. Sama aasta sügisel oli selge, et 270-aastane Kadrioru loss, mis oli tollane Eesti kunstimuuseumi peahoone, on täiesti amortiseerunud ja tuleb külastajatele sulgeda. Kadrioru lossi tehniline seisukord oli muutunud ohtlikuks Eesti kunstipärandi säilitamisele ja nii oli elu ise seadnud muuseumi ette eesmärgid ehitada Eesti kunstile uus muuseumihoone ja restaureerida unikaalne Kadrioru lossiansambel ning rajada sinna Kadrioru kunstimuuseum (väliskunstimuuseum, mis Eestis paraku puudus) ja Mikkeli erakogu muuseum. Tagantjärele mõeldes oleks 1991. aasta sügisel kõlanud nagu stardipauk ja algas meeletu tõkkejooks selle nimel, et edukalt eesmärkideni jõuda.

— Ega sa vist ei näinud noore juhina ette, milline kadalipp tuleb läbida? Sul oli ju võimalus alustada teadlaskarjääri.

— Ilmselt juhtub haruharva, et ühel kultuuriasutusel on niivõrd keerulised ja rahamahukad projektid käsil ühel ja samal ajal. Pealegi ei olnud 1991. aasta vabanemisvaimustuses võimalik ette näha raskusi, mis ees ootasid: ühiskonna lõhenemine, poliitilised skandaalid, korruptsioon, rahaprobleemid.

Muuseum arenes koos Eesti ühiskonnaga ja see oli erakordselt põnev aeg. Muuseum jõudis oma eesmärkideni, aga see tee osutus palju pikemaks ja raskemaks, kui ma iganes olin arvanud.

1991. aastal olin teaduste akadeemia aspirantuuris ja just alustanud kandidaaditöö kirjutamist. Ometi otsustasin kandideerida muuseumijuhi kohale ja arvasin naiivselt, et küll ma oma teadustöö ka ära teen. Ometi jätkus mul arukust teadustöö kõrvale panna ja asuda täie jõuga muuseumiasjade kallale, sest vastasel juhul poleks ühestki asjast asja saanud. Arvan, et nüüd on vaja seegi töö lõpule viia.

Ma kahtlen, kas ma oleksin 18 aastat sellel ametikohal üldse töötanud, kui poleks vaja olnud alustatud tegemisi lõpule viia. Asjade pooleli jätja ma ei ole, kuid need asjad peavad loomulikult olema vajalikud ja arukad. Kumu on saanud kõikvõimalikke tunnustusi nii kodu- kui ka välismaalt. Päädis see tänavuse aasta Euroopa parimaks muuseumiks tunnistamisega. See on hiilgav tulemus.

Kui oled 18 aastat töötanud peaaegu ilma puhkuseta, kui suurte ja võimsate tegemiste kõrval on ka argipäev täis kõikvõimalikke muresid ja probleeme ning kui sa lõpuks koged, et kõik ongi tehtud, siis on aeg alustada midagi täiesti uut. See ei ole kerge, vähemalt minule ei olnud see kerge. Pika aja jooksul tekivad harjumus ja mugavus ja teatud kindlustunne. Kui oled nii paljude asjade loomise juures olnud, siis on väga raske neid käest anda.

Esimene oli Kadrioru loss, kuhu ma pärast renoveerimist tagasi ei läinud. Rüütelkonna hoone, mis oli kunstimuuseumi käsutuses 13 aastat ja millest sai täiesti tore muuseum tehtud, tuli jätta pärast Kumu valmimist. Ja nüüd tuleb jätta Kumu. Nagu täiskasvanuks saanud lapsed, kes lähevad ja peavadki minema. Mina lõpetasin oma väga emotsionaalsed suhted Kumuga juba pärast muuseumi avamist, sest teadsin, et kui tuleb aeg uute tegude jaoks, oleks mul liiga raske temast lahkuda.

— Mis oli muuseumijuhina kõige raskem?

— Mul on õnneks muuseumijuhile väga sobiv haridus – tehnikaülikoolist majandus ja juhtimine, Tartu ülikoolist ajalugu ja kunstiajalugu – ning selle baasi toel sai juhitud ja otsustatud paljusid asju ilma eriliste probleemideta.

Ma talun halvasti ägedaid, inetuid, mõttetuid konflikte ja kuigi juhtimisteadus lausa soovitabki probleemide lahendamiseks konfliktini jõuda, olen mina üritanud neid ennetada või vältida. Kollektiivis on aga konfliktid paratamatud ja nende vältimiseks tuleb teha tööd inimestega.

Ma üldjuhul armastan inimesi, eriti kui nad on minu lähedal, ja püüan neid aidata, kuid paratamatult tuleb endast läbi lasta enamik asju, mis mõjuvad minu hingele ja vaimule üsna kurnavalt. Kuna suur osa minu tööst oli suunatud muuseumist väljapoole, siis oli mulle äärmiselt oluline, et minu tagala oleks kindlustatud – muuseum toimiks hoolimata oludest edukalt ja inimeste suhted oleksid paigas.

Muuseumiasjade ajamiseks tuli suhelda paljude erinevate inimestega. Õige raskeks osutus lakkamatu selgitamine, miks meile on vaja kunstimuuseumit, miks meile on vaja kunsti või miks meile on üldse kultuuri vaja. Nende teemade üle ilguti avalikult.

— Kas oli ka poliitilist survet?

— Loomulikult oli poliitilist survet, mitmes vormis. Riigikogus ja riigikogu komisjonides asju ajades tehti mulle üpris kiiresti selgeks, millised poliitilised jõud uue muuseumi ehitamist kohe kindlasti ei toeta. Alati ei jooksnud aga toetajate ja mittetoetajate piir parteide vahelt, vaid ka inimeste vahelt. Anti mõista, et kui ma teen nii, siis saan nende toetuse, kui ei, siis mitte. Üldiselt ei olnud poliitikute suhtumine uue muuseumi ehitamisse kuni 1998. aasta lõpuni eriti kirglik, pigem ükskõikne, aga mitte ka ründav.

Vaadati päris huviga, mida kõike ma välja ei mõtle, et muuseumi projektiga edeneda ja selleks raha hankida, vahel patsutati isegi sõbralikult õlale. 1999. aastal muutus olukord oluliselt ja selle põhjuseks oli riigikogu otsus rahastada 1999. aasta riigieelarvest uue muuseumi projekteerimist. See aga tähendas, et protsess läks käima, ja kord juba tõsiselt alustatud asja rajalt maha võtta on raske. See käivitas muuseumi vastased. Aastad 1999, 2000, 2001 olid Kumu rajamisel kõige raskemad.

— Äkki meenub sellest ajast midagi absurdset või naljakat?

— Eks see protsess tervikuna oli absurdne, naljakas ja kohati tõeliselt vihale ajav. Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas Põhjamaade ministrite nõukogu anda Eestile mingis meile sobivas vormis toetust. Arvasin, et see vorm võiks olla uus kunstimuuseumi hoone. Protsess läks käima Rootsi saatkonna kaudu ja seda juhtis tollane Rootsi välisminister. Suuliselt saadi küll meie juhtidelt nõusolek, et Põhjamaade kingitus võib olla kunstimuuseum, kuid hoolimata rootslaste järelepärimisest, kuidas raha meieni jõuaks, valitses meie riigimeeste seas täielik vaikus.

Hiljem kuulsin Rootsi suursaadiku käest, et tollane kultuuriminister oli teatanud, et raha läheb mujale vaja, ja nii jäi raha kõigil saamata. See polnud viimane selline juhtum, kus Eesti võimumehed üritasid raha neile meelepärasematele objektidele kantida. Võib ju väita, et aeg oli selline, aga see aeg ei kipu kuidagi muutuma.

1991. aastal teatas rahandusministeerium, et riigieelarve välisdefitsiidi vähendamiseks tuleks maha müüa kõige väärtuslikum osa kunstimuuseumi kunstikogust. See kiri tuli kultuuriministeeriumile, nad lihtsalt lugesid selle mulle telefonis ette. See tegu jäi küll tegemata.

Mõned aastad hiljem töötas rahandusministeerium kunstiteostele välja amortisatsioonikaardi, mis sisuliselt tähendas seda, et teatud aastate jooksul läheb kunstiteose väärtus nulli. Läks ligi pool aastat selgitamaks, et kunstiteoste väärtus suureneb ajas.

Üks kõige naljakamaid episoode, mida mäletan, oli 1996. aasta kevadine riigikogu istung, kus arutati kolme olulise kultuuriobjekti ehitamisega seonduvat. Tol korral lasti pulti ka lihtsurelikud: Peep Lassmann, muusikaakadeemia juht, Marika Valk, kunstimuuseumi juht, ja Jaanus Plaat, Eesti Rahva Muuseumi juht, et me saaksime oma seisukohti kaitsta. Pärast oma ettekannet sain lugupeetud rahvasaadikutelt hulgaliselt ettepanekuid, et muuseumi rajamise asemel tuleks meie kunstikogud laiali jagada tühjalt seisvate kultuurimajade vahel – meie saaksime murest lahti ja kultuurimajadel oleksid seintel toredad dekoratsioonid.

— Kunstimuuseumil olid ka sõbrad ja “sõbrad”.

— Kunstimuuseumil oli kaks toredat “sõpra”: Jüri Mõis ja Tõnis Palts. Jüri Mõis oli vist esimene, kes ahastades teatas, et muuseum võtab oma kahemiljardilise ehitusega pensionäridelt leiva suust. Nagu öeldud – pidu katku ajal, ja ometi oli Eesti siis oma rekordilise majanduskasvuga maailmas esirinnas. Tõnis Palts aga teatas, et muuseumi ehitamise raha võetakse tema ja ta naabrimehe taskust (naabrimehest oli eriti kahju, sest ei teadnud ju, kui rikas tema on) ja et see olevat kõige ehtsam kommunism.

Artikleid ilmus ajakirjanduses loomulikult igasuguseid, kuid eriti on meelde jäänud üks Hannes Rummu sulest ilmunud lugu, kus minust ja tollasest Tartu ülikooli rektorist Jaak Aaviksoost said retsidivistid ja seda kõige otsesemas mõttes, sest olime ära nimetatud koos Tallinna vanglas istuvate eriti ohtlike kurjategijatega.

Oli aasta 1998 sügis ja põhjuseks asjaolu, et esitasime valitsusele lisarahastamise taotluse. Mina Kadrioru lossi renoveerimistöödeks, milleks Aaviksoo, enam ei mäleta. Süüdistus seisnes selles, et me pole osanud oma eelarveid õigesti ja õigel ajal esitada.

Paraku ei vastanud see väide tõele, sest me ei saanud kunagi oma eelarvesse seda raha, mida olime taotlenud. Minu küsimus oli vaid selles, et juhul, kui raha ei eraldata, tuleb Kadrioru lossi renoveerimine teatud ulatuses konserveerida, ja kuna sellised kirjad olid ka kultuuriministeeriumile saadetud (ministeeriumil oli siis komme kirjadele mitte vastata), oli mul üpris lihtne tõestada, et olin oma töö teinud õigel ajal ja korrektselt. Kuid seda, et ma pole retsidivist, ei olnudki võimalik tõestada.

Ma ei olnud noort ajakirjanikku Hannes Rummu siis veel oma ihusilmaga näinud, aga kui nägin malbet, rõõsa jumega blondi noormeest, siis oli mul väga raske uskuda, et see artikkel tuli tema sulest ja ainult sellel, eelnimetatud põhjusel.

Kadrioru lossi renoveerimise lõpetamiseks taotlesime raha Rootsi peaministri fondist ja projekt, mis me selleks esitasime, oli veidi erinev tavalistest abitaotlustest. Igal juhul läks tarvis ka meie peaministri ja kultuuriministri toetust. Jaak Allik kirjutas mu palvel paberitele alla, aga naeris kogu üritamise üle südamest.

Peaminister Mart Siimann lubas taotlusele alla kirjutada, kuid paberid, mis talle riigikantselei kaudu saatsin, ei jõudnud kuidagi temani. Hakkasin siis jälgi ajama, helistades läbi vististi kõik töötajad. Lõpuks selgus, et see ülitähtis peaministri allkirja vajav dokument oli ühe ametniku lauasahtlis. Proua teatas, et ta hakkab alles uurima, mida see Kadrioru lossi renoveerimine endast kujutab ja kas seda üldse vaja on.

Taotluse esitamiseks oli siis veel kaks päeva aega, et see ka Rootsi peaministrini jõuaks. Ometi ma need allkirjad sain ja taotlus jõudis õigel ajal Rootsi. Selle töö tulemusel sai Eesti kunstimuuseum Kadrioru lossi renoveerimiseks 35 miljonit Eesti krooni, mis on tänini suurim toetus eesti kultuurile.

Jaak Allik aga vabandas oma üleolevat suhtumist, ta lihtsalt ei uskunud, et sellise projekti läbiviimine on võimalik. Igavesti tore mees see Jaak Allik. Aga nii see täpselt oligi, et ainult viis igast sajast taotlusest tõid kaasa õnnestumise, ent nende toel sündisid need kolm muuseumi. Ning selliseid naljakaid ja absurdseid juhtumeid oli veel ja veel.

— Käivad jutud, et ärimees Urmas Sõõrumaa vajab sinu teeneid.

— Oleme Urmas Sõõrumaaga tema muuseumist rääkinud ja kui ta minu abi vajab, siis loomulikult olen oma kompetentsi piires nõus alati aitama. See pakub lihtsalt siirast professionaalset huvi.

— Isiklikus plaanis – kuidas nüüd elu edasi läheb?

— Ilmselt ei lähe nii, nagu ma väga igatseksin. Nimelt tahaksin mõnda aega mitte midagi teha või teha seda puhtalt nii, nagu mina tahan. Pensioniiga on veel kaugel ja miljonärist onu mul ka pole, s.t tuleb ikkagi tööd teha.

Kes ta on?

Marika Valk

Sündinud 3. augustil

1954 Tallinnas.

•• Abielus, 3 last

Haridus

•• 1979–1984 Tartu ülikool (kunstiajalugu ja etnograafia)

•• 1972–1976 tehnikaülikool (tööstuse juhtimine ja planeerimine, juhtimise erikursus)

•• 1972 Tallinna 21. keskkool

•• Alates 2006 Linnar Viigi meistriklass: Innovatsioon on kättevõtmise asi. Kasvu allikas on uute ideede kasutusse võtmine.

•• Alates 2005 Avo Koka organisatsioonikultuuri kujundamise meistriklass

•• Alates 2001 AS-i Nordex organisatsiooni väljaarendamine

•• 1986–1991 teaduste akadeemia aspirantuur (võrdsustatud doktorantuuriga), kunstiteadus ja etnograafia. Kandidaaditöö teemal “Eesti rahvakunsti ja professionaalse kunsti vaheliste seoste olemus ja areng”. Juhendaja Ants Viires. Töö lõpetamata.

•• Jm

Töö

•• 1991–2008 Eesti kunstimuuseumi peadirektor

•• 1989–1991 teaduste akadeemia ajalooinstituudi teadur

•• 1984–1989 tarbekunstimuuseumi juhataja

•• 1979–1984 vabaõhumuuseumi teadur

•• 1976–1979 statistika keskvalitsuse teadur