Marillion - Akustiline intervjuu tuleva kontserdi puhul
— 26 tegutsemisaasta jooksul on Marillion avaldanud 16 kauamängivat. Huvitav, on seda vähe või palju – enamik progebände pole vist nii kaua järjest kooski püsinud?
— Minu meelest on see ülimalt hämmastav, et me oleme suutnud olla nii pagana produktiivsed.
— Kui räägitakse Marillionist, rõhub kriitikkond alati bändi sarnasusele vana Genesisega (silmas on peetud Genesise Peter Gabrieli perioodi 1969–1974).
— Liitusin Marillioniga pärast nende teist albumit „Fugazi”. Isegi mina märkasin, kui palju oli nende varasem muusika saanud mõjutusi – teiste hulgas Genesiselt.
— Genesisega on teil veel üks sarnasus... Genesise muusikast ja üldse sellest bändist rääkides nähakse seal enamasti kahte perioodi: Peter Gabrieli ja Phil Collinsi oma. Marillioni puhul oleks see siis esimese solisti Fishi (kuni 1988) ja tänini laulva Steve Hogarthi periood. Kas Marillion ise neid eristab?
— Jah, Marillionil on küll kaks ajastut... Fish ja Hogarth... Ehkki mina isiklikult tunnen, et Marillioni muusika tugevus, terviklikkus ja tuum on nii ühel kui ka teisel ajajärgul püsinud konstantne.
— Kriitikud tõstavad vahest enim esile Marillioni esimest („Script for a Jester’s tear”, 1983) ja kolmandat („Misplaced Childhood”, 1985) albumit Fishi ajast ning 2004. aastal avaldatud plaati „Marbles” Hogarthi ajast. On see õiglane?
— Eks kõigil neil albumitel on kindlasti oma tugevad küljed. Ehkki ma ei räägi siin kogu bändi nimel, olen ka ise nende üle väga uhke... Aga ma usun siiralt, et ka meie viimane stuudioplaat „Happiness is The Road” võiks olla päris tugev kandidaat sellesse rivvi.
— Marillion tõi progemaailma uue stiili, nii-öelda neoproge. Huvitav, kas see termin teie enda jaoks ka midagi tähendab või on see pigem kriitikute ja fännide mänguasi ja kategooria?
— Teate, ma ei pööra tõesti erilist tähelepanu siltidele või toredatele terminoloogilistele augutäidetele, mida kriitikud muusika puhul kasutavad. Kama, kas mõni muusikateos on pikk või lühike, raske või kerge, popp, rokk või klassika, minu jaoks on ta ikkagi lihtsalt kas halb või hea.
— Kas progebänd olla on eesmärk omaette? Kas kõigi nende aastate jooksul pole tekkinud tahtmist katsetada muude stiilidega?
— Marillionil pole muusikat kirjutades kunagi olnud mingit põhi- või alusplaani, me ise tunneme küll, et eksperimenteerime iga albumiga.
— Kui Marillion avaldas 1983. aastal oma esimese plaadi, oli progerokk tegelikult – aeglaselt, aga kindlalt – juba enam-vähem välja surnud... 1990-ndatel toimus aga justkui žanri uus tulek. Lisaks laienes proge kõvasti geograafilises mõttes – riikide nimestik, kus seda tegema hakati, täienes oluliselt. Praegu võib proget osta jälle igast poest. Kas te ise üldse kuulate proget?
— Kui Marillioni esimene singel välja tuli, kubisesid edetabelid punk- ja postpunkmuusikast, nii et meie edetabeliedu üllatas arvatavasti päris paljusid. Ma armastan ja kuulan progeroki uuemat lainet. Näiteks meeldivad mulle paljude muude kõrval väga System of a Down, Tool, Muse...
— 1986. aastal Hammersmith Odeoni kontserdil Londonis mängisite koos Genesise kitarristi Steve Hackettiga Genesise 1973. aasta lugu „I know what I like”. Mõni aeg hiljem lindistasite ansambli Rare hiti „Sympathy” kaveri. Kas lugude kaverdamine on Marillionile loomulik värk?
— Ah, tegelikult võiksime me kellegi teise laule eksprompt-variandina kaverdada küll. Ükskord mängisime mingil kontserdil Radioheadi lugu „Fake plastic trees”. Akustiliselt.
2005. aastal oli Hollandis meie fänniklubi kogunemine ja fännid vaidlesid, milliseid kavereid nad tahaksid meie esituses kuulata. Siis valis iga esindaja välja ühe loo. Nimekiri tuli küllaltki ulatuslik: Britney Spearsi „Toxic”, Jellyfishi „The King Is Half Undressed”..., mängisime veel Keani loo „Bedshaped”, mõned Elvis Costello ja REM-i lood. Päris nauditav oli!
— Teil on lugu „Estonia” (ilmselt sellenimelisest laevast), mis ilmus 1997. aasta albumil „This Strange Engine”. Eestis muidugi mängite seda?
— Enam kui tõenäoliselt. Muuseas, üks minu lemmiklugusid, mis Marillioni puutub.
— Marillion tõmbas hullult tähelepanu albumiga „Anokranophobia”, te tahtsite avaldada seda fännide ettetellimisrahaga. Kuidas läks? Ja üldse – kasutatakse sellist strateegiat tihti, olgu teie või mõni muu bänd?
— See mõte tuli, kui otsustasime, et ei saa endale lubada USA tuuri. Üks meie Ameerika austajaid pani seepeale püsti fondi ning kasvatas ainult fännide toetuste abil fondi raha ligi 50 000 dollarini. Niisiis läksime ja tegime USA tuuri ära.
Sealt edasi tekkis idee rahastada samal moel, ettetellimise abil, plaati „Anokranophobia”. Eelkõige andis see meile täieliku vabaduse ning kontrolli muusika üle, selle üle, mida teha ja kuidas plaadile panna.
Järgmise plaadi „Somewhere Else” juures otsustasime seda strateegiat küll mitte kasutada, aga viimane stuudioalbum „Happiness is The Road” on jälle niimoodi toodetud. Proovisime, ja läks taas korda. Tõeline õnn, et meil on nii ustav kuulajaskond.
— Marillion esines Eestis esimest korda festivalil Rock Summer 1992. aastal Tallinna lauluväljakul. Tallinna kontsert oli Marillionile esimene kontsert endise Nõukogude Liidu territooriumil. Niisiis, muljed ja mälestused?
— Mäletan, et päike paistis ja kõik, keda ma kohtasin, paistsid eriti entusiastlikud ja õnnelikud. Igal juhul oli see vapustav sõu ning bänd nautis asja täiega.
— Ja millised võiksid olla seekordse kontserdi üllatused?
— Üllatus on meie viimane album ise, sest see on akustiline... Ja see, et me esitame selle otsast lõpuni. Vähemalt on see üllatus meile!
— Kunas tuleb uus stuudioplaat?
— Planeerime järgmist stuudioalbumit kirjutama hakata märtsis. Jälgige siis mängu!
