Maris Parker – naine kui tulejutt


Maris Parker on uudseid käitumisviise valdav julge noorepoolne naine, kes jaksab heita väljakutse ümbritsevatele arusaamadele, ükskõik kas ta valikud puudutavad eneseteostust naisena või soovi pakkuda karjääriredelil meessoole konkurentsi. “Merkuuri tütar” on Aili Paju esikromaan, mis avaldati 1979. aastal lühendatult Loomingus. Nüüd ilmus romaan raamatuna.

Erinevalt Aili Pajust valisid teised autorid tollal oma kangelanna läbimurde valdkonnaks pigem isikliku elu. Võtkem näiteks Aimee Beekmani “Valikuvõimalus”, millest kujunes manifest – tollase eesti naise võimalikele valikutele kinda heitmine. “Valikuvõimaluse” kangelanna Regina teadvustas harjumuspärasele isakesksele abielule, et tegelikult valib alati naine – loodusest on nii seatud – ja seda tõsiasja pole mõtet salata ega eirata.

Seitsmekümnendate Eestis oli see julge avaldus, ehkki pere- ja sündimusuuring on tagantjärele näidanud, et enne seda, kuuekümnendail hakkaski lahutuste hulk suurenema ja sündima rohkem vallaslapsi. Kokkuvõttes meenutas Eesti meeste ja naiste abieluline käitumine Rootsi mustrit, ehkki siin oli nõukogude aeg.

Regina valib meest

Beekman tajus kirjaniku erksa närviga täpselt juba käimasolevaid muudatusi ja väljendas seda mõnevõrra groteskses vormis. Leidmata sobivat abikaasat, võttis tema haritud, ilus, tark ja tarmukas peategelane Regina selle, keda Eesti tegelikkus siinsetele naistele ikka on pakkunud – pehmeloomulise heasüdamliku alkohoolikust jobukese. Jobukesest aga kujundas Regina ühiskondliku viigilehe oma tõelistele plaanidele – valida laste sigitajad oma maitse järgi parimate hulgast.

Uudseks faktoriks oli sedavõrd äärmuslik pereplaneerimine, milles ovulatsioonigraafiku laitmatu toimimine kombineerus oskusega kasutada mehaanilisi kontratseptiive. Erinevalt “Libahundi” Tiinast ei heidetudki Reginat enam ühiskonnast välja. Nüüd, kolmkümmend viis aastat hiljem enam sellise käitumisega kedagi ei raba. Reproduktsiooniikka jõudvad noorikud otsustavadki vabalt, kas, millal ja kelle last sünnitada. On nad nüüd õnnelikumad?

Regina kaasaegne Maris Parker aga sooritas naisena läbimurde valdkonnas, mis nõudis hariduslikult põhjalikumat ettevalmistust – temast sai teaduste doktor, ehkki ta pidi selleks ületama tänapäeval uskumatuna näivaid tõkkeid.

“Merkuuri tütar” mõjub nüüd kui pilguheit eesti naise eneseteostuse lähiajalukku, väga täpne ja halastamatu ülestähendus õhustikust, mis valitses Tartu biokeemia teadusringkondades seitsmekümnendatel. Mõistagi naiselik pilguheit – ei oldud veel harjunud, et naisterahvas tuleb, teeb ja on edukas.

Võib-olla veel jäigemalt kui naise isikliku elu valikutesse suhtuti toona teadusilmas tegutsevatesse naistesse – valitses seisukoht, et teadus sobib mehelikule mõtlemistüübile ja mõistuspärasusele ning naise ülesanne on olla vaid toetaja ja abistaja rollis. Juhul, kui tal selleks pesapunumisest üldse aega ja energiat üle jääb.

Maris Parker on loomult kahtlemata romantiline naine, kelle ideaal on puhas, aus sportlik võistlus. Ning ta on kompromissitult, isegi endakeskselt oma ideaalile truu. Ta eeldab, et ka teda teadusmaailmas ümbritsevad inimesed (mehed) suhtuvad asjasse samamoodi. Võimeka inimesena ei suuda Maris arvestada, et võistluse lõppfaasis tulevad mängu kõik vahendid, ka ebaausad, sest iga võistleja motiivid on erinevad.

Õnneks on Marisel piisavalt isiklikku jõudu, et läbi murda ja tippu jõuda, kuid ta kulutab eesmärgini jõudmiseks liiga palju ressurssi. Kui ihaldatud doktorikraad lõpuks käes, on nägemus eesmärgist vahepeal nii tugevasti muutunud, et nõuab elu mõtestamist hoopis uuel tasandil.

Maris valib eneseteostuse

Väga huvitav on kaasa elada kangelanna lennukatele sööstudele, jälgida, kuidas ta kukub ühte lõksu teise järel, kuid ronib ikka välja ja rühib järgmisse tippu. Sama põnev on jälgida, millele ta toetub ja mis saab uueks komistuskiviks. Jõuline isiksus, ükskõik, kas meeldiv või mitte, hoiab pinget igal juhul üleval.

Loe veel

Raamat pulbitseb energiast – isegi lauseosad on rütmilised, lõigud algavad mitmest sõnast koosneva rühmaga, mis on prosoodiliselt kolmandas vältes. Maris elab ainult sügavate tunnetega, ainult suurte plaanidega ja jõuliselt tegutsedes. Tema isiklik tähelend kulgeb kõrgelt üle madaluse, võimsat laengut saadab ikka võimas tulejutt. Kahjuks elab Maris tavalises ühiskonnas, kus need, kellest ta üle lendab, teda ei mõista või kadestavad. Sellega tulebki tal pidevalt võidelda.

Võitnud kätte uhke kõrguse ja vaba kotkalennu, asub Maris oma piire paika panema. Oma naiseelu on temalgi vaja läbi elada. Erinevalt “Valikuvõimaluse” Reginast on Maris otsekohene, ta ei hakka avalikkusele vastu tulles nägusid tegema ega moe pärast meest pidama.

Ta sihib ka selles kõrgele, sest vaevalt on tal mõtet hakata valima sigitajat võidetute hulgast. Duett Inglise lordiga jääb kahjuks lühidaks, ehkki viljakaks. Maris jääb üksi kasvatama kahte last, kuid tal on tema meelepärane teadustöö ja südant soojendav mälestus armuühendusest. Ta on julgenud tahta ja talle on mõõdu järgi ka antud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare