Ta kirjutab, sest kirjutamine on ainus rääkimise viis, kuhu ei saa vahele segada, nagu Satrapi ülemöödunud reedel oma “Persepolise” eesti keeles välja andmise puhul peetud ja Avatud Eesti Fondi poolt korraldatud seminaril ütles.

Kui välisajakirjanduses ilmunud lugude põhjal jäi mulle mulje, et tegu on oma konkreetsuses ja aususes väheke ka hirmutavaks kalduva inimesega, siis paika pidas selle koha pealt vaid konkreetsuse ja aususe pool. Tegelikult suudavad naeratusega Satrapi näos võistelda vähesed. Ka tema enda sõnul on huumor ja küünilisus kaks väga erinevat asja. Viimast püüab ta enda sõnul vältida, nagu oskab, ning lisab: “Kellegagi koos naermine on ülim teineteisemõistmise viis.”

Nii sõnab ta publikule, kes saab tema ettekande ajal ka mitu korda seda üksteisemõistmist tunda. Üldse oleks too naine karismaatilise liidri rollis ideaalne, aga meie neljasilmavestluses tuleb välja, et poliitikut temast siiski ei saa. Vist õnneks.

— Käisite just suitsu tegemas – olete kirglik suitsetaja?

— Jaa, olen küll. Suitsetamine teeb mind väga õnnelikuks. Ja ma ei saa kogu sellest bullshit’ist üldse aru. Ma tean küll, et see ei ole tervisele hea. Aga toit, mida me sööme, on konservante täis ega ole hea, ja autoga sõita ei ole hea, õhk ei ole hea, töötingimused ei ole head, sõda ei ole tervisele hea, aga järsku on just suitsetamine see kõige suurem vaenlane. Milleks elada kogu oma elu nagu haige inimene, et anda värsket liha nendele, kes elavad maa all.

Mingist teatud east alates oled sa niikuinii vana – kas ma tahan olla vana 60 aastat järjest? Ei. Kas ma tahan elada 12 300 aastat? Ei, ma tõesti ei taha. Kunagi tuleb aeg surra ja surm on muidugi katastroof, aga ma tahan olla haige ja läbi mädanenud, kui ma suren, siis on surma kergem omaks võtta. Pealegi – suitsetamine pakub mulle palju rõõmu, miks peaksin lõpetama?

Ma saan aru, kui mu suits häirib kedagi restoranis, sellisel juhul kustutan sigareti ära, aga ma ei saa aru sellest, kui riik võtab endale õiguse ütelda, et kuskil ei tohi suitsetada. Riik ei ole mu isa, valitsus ei ole mu isa, sest ma ei ole laps ja mul ei ole vaja, et keegi mulle ettekirjutusi teeks, et see on mulle hea ja too ei ole. See on haige.

Praegu on selline mood, varsti hoopis mõni muu. 20 aasta pärast on juba uus mood, siis ei lasta Ameerikas näiteks pakse inimesi lennukisse või muud sellist. See on naeruväärne, et Ameerikas võetakse vanad filmid ja retusˇitakse neid nii, nagu poleks Robert Mitchum kunagi ühtegi sigaretti suitsetanud.

— Tundub, et olete kogu oma elu raamatute ja filmi kaudu avalikkuse ette toonud. Kas privaatsuskriisi ei teki?

— Aga see ei ole kogu mu elu. Kui kogu mu elu oleks seal, siis see tähendaks, et 16 aastat mu elust mahuks 360-leheküljelise koomiksi sisse ära ja see tähendaks, et mu elu oleks ikka väga masendav. Kirjutasin loo küll endast, aga see lugu ei saakski esindada kogu tõde.

Tegelikult ei olegi “Persepolis” nii väga minust, ma lihtsalt kasutan ennast, et kirjeldada asju, mis on minu ümber. Mitte et mul oleks mingi salajane elu, saladustega on nii, et kui üks juba on, siis tuleb neid paratamatult veel ja veel. Mul ei ole nendeks aega, elu on lühike. See, et kõik minu elust kõike teavad, teeb mu elu isegi lihtsamaks – ma kaotan nii vähem aega.

— Kommunismi on teie raamatus mõnevõrra idealiseeritud, eestlasele peaks seda ehk veidi lähemalt selgitama…

— Eks kommunismi taust on seal hoopis teine. Kui võtta Iraan, siis seal oli kommunism diktatuuri põhiopositsioon. Iraanis ei olnud institueeritud kommunism see vägi, mis tuli ja vallutas teise maa. Kommunismi õigluse idee – idee, et kõigile on piisavalt süüa ja kõigil on ligipääs kultuurile ja haridusele – on ilus.

Muidugi, kui ma tulen Eestisse, millele Venemaa kallale tungis, siis siin vaadatakse asjadele hoopis teise nurga alt. Kommunismi ideed võtan ma igal juhul omaks, aga see, mida Nõukogude Liit nendega tegi ja mida Stalin mitte ainult Eesti inimestele, vaid ka omaenda, Vene inimestele tegi, ei ole miski, mida saaks ealeski õigeks pidada.

Ma ei ole parem- ega vasakpoolne, aga usun, et tervishoid ja haridus peaksid olema tasuta kättesaadavad ja inimestel peab olema söök laual. Kui sellest aspektist vaadata ja nagu mina seda näen, siis pole kapitalism järgimiseks just ideaalne mudel. Piisab sellest, kui minna Ameerika Ühendriikidesse ja näha, et seal on vaene olla sama hea kui surnud olla. Kapitalism ei ole ideaalne.

Ma ei kiida kommunismi lipu all kordasaadetut heaks, aga selle õigluse idee võtan küll omaks. Pealegi, raamatus olen ma kommunismist kirjutanud enamjaolt kaheksa-aastase  lapse silme läbi, sellest on kõvasti aega möödas ja nüüd näen asju teises valguses.

— Te ei lähe Iraani tagasi?

— Ei lähe. Iraan ei ole õigusriik. Kui Prantsusmaal võid kindel olla, mille eest ja kui pikaks ajaks vangi pannakse, siis Iraanis ei või kunagi kindel olla. Ühel päeval võin minna ja ei juhtu midagi, aga järgmisel paneb keegi midagi pahaks ja juhtuda võivad halvad asjad.

— Kas Iraani rezˇiim on teile näppu ka vibutanud või ähvardanud?

— Ei, mitte kunagi. Ikka on inimesi, kellele ei meeldi see, mida ma teen, aga võimalus, et minuga selle pärast midagi halba juhtub, on väiksem kui minna tänavale ja bussi alla jääda. See ei takista mind tänavale minemast. Pealegi ma tean, mida ma olen teinud.

Ma pole midagi teinud – ma pole andnud hinnanguid, et see või too on halb või hea. Olen lihtsalt kirjeldanud asju, mida kõik niikuinii teavad. Kõik need asjad, millest ma oma raamatus või filmis räägin, on juba nii paljudes raamatutes ja artiklites ära räägitud.

Arvan, et inimene on intelligentne – mina kirjeldan olukorda ja inimene järeldab sellest pärast seda, mida tahab. Iga olukord, mida kirjeldan, on muidugi minu nähtud ja minu seisukohast kirjeldatud, ja seega väga isiklik asi, aga ma ei mõsta midagi hukka ega ole ebaviisakas. Probleem ei ole ideedes, vaid selles, kui öeldakse: kui sa ei mõtle nagu mina, siis ma tapan su ära.

— Te olete öelnud end olevat võõras nii kodumaal kui ka igal pool mujal. Siin võib tuua Eestiga paralleeli – kuna kolmandik elanikest on vene päritolu, siis neile öeldakse päris tihti, et kui ei meeldi, mingu Venemaale tagasi. Kas teile on kunagi nii öeldud?

— Mulle pole otseselt nii öeldud, kuigi ma kritiseerin palju nii Prantsusmaad kui ka Iraani. Aga kritiseeritakse ka neid asju, millest hoolitakse. Kui ma ei hooliks, milleks siis üldse kritiseerida! Võib-olla pole mind ära saadetud, sest mul pole idiootidest sõpru, ma ei tea…

— Kuidas nii saab, et pole idiootidest sõpru?

— Asi on vist eas. Ma tundsin noorena väga paljusid idiootlikke tüüpe, aga praegu on mul juba mingi “anti-idiootikum” veres, ja nii kui ma idiooti näen, jooksen minema. (Naerab.) Olen õppinud, et idiootidega võib proovida suhelda, aga kõige parem on neid vältida. Alati võib proovida rääkida. Olen näinud inimesi, kes mõtlevad järele ja muutuvad. Idioot ollakse teadmatusest ja kui rääkida, siis avaneb idioodi jaoks uks. Aga kui see ei mõju, pole midagi teha.

Lollus on asi, mis teeb mind kõige õnnetumaks. Lollus ja keskpärasus. Need ajavad mind täiesti hulluks, ma muutun agressiivseks ja ülbeks. Mu probleem on selles, et ma näitan seda välja. Selle kohta on nii palju näiteid, et ma ei oskagi ühte konkreetset nimetada, ma lähen lihtsalt vihaseks.

(Mõtleb hetke.)

Näiteks ükskord, kui me pidime Euroopa Liidu põhiseaduse üle hääletama, tulid mulle mõned inimesed külla. Nad ütlesid, et ärgu ma hääletagu põhiseaduse poolt, sest siis tulevad idaeurooplased ja võtavad kõik meie töökohad ära. See on väga rassistlik.

Ma ei saanudki tollal hääletada, sest mul ei olnud veel Prantsuse passi, aga ma küsisin nende käest, kas nad kardavad Poola torumeest. Kui see arutelu oli mõnda aega kestnud, ütlesin neile ausalt: te olete kõik lollid ja uks on seal, teiesugused inimesed ei saa olla minu kodus ja te ei saa olla minu sõbrad. Nii kaotasin viis-kuus sõpra ja see ajab mul südame pahaks.

Äkki ma liialdan? Ei. Ma lihtsalt ei talu lollust ja rassismi. Olen kuulnud ameeriklasi ütlemas, et nad on uhkusega valged. Juhtus lihtsalt nii, et valge mees magas valge naisega ja sündis valge laps. Kuidas sa saad olla uhke millegi üle, mida sa ise teinud ei ole? Ma võin olla uhke selle üle, et ma olen kirjutanud raamatu või teinud filmi, aga ma ei saa olla näiteks uhke selle üle, et olen naine, sest ma ei saa sinna midagi parata. Sündisin naisena ja olen naine.

— Teie vanaema õpetas teid alati enese ja teiste suhtes ausaks jääma – see on siis õnnestunud?

— Ma loodan küll, ma püüan. Elu on liiga lühike. Kunagi oli mu elus periood, kui ma püüdsin kõigile meele järele olla, aga siis küsisin endalt: kas mulle meeldivad kõik inimesed? Ei meeldi. Miks peaksin mina siis kõigile meeldima? See oli minu jaoks suur vabanemise hetk.

See võib küll vahel kurvaks teha, aga… Ma võin kaotada tervise, nooruse, juuksed, ma võin kaotada kõik, aga kui ma kaotan väärikuse, mis siis mulle jääb? Lahkuma peab kahel jalal. Kui peab põlvili välja roomama, pole asi seda väärt. On asju, millel pole hinda, ja alati on valikud. Saab valida surma, ka see on valik.

— Raamatus ajate väikese tüdrukuna juttu Jumalaga, kes istub pilve peal. Lõpuks ilmub Jumala kõrvale Karl Marx. Kuidas te praegu religiooni suhtute, millesse usute?

— Ma usun endasse. Ma ei usu isegi humaansusse. Usun inimestesse kui indiviididesse. Mõni inimene on hea, mõni on halb, ja nii ongi. Arvan, et suur hulk maailma hädasid tuleb sellest, et inimesed räägivad liiga palju sellest, millesse nad usuvad, ja sellepärast ma ei räägi oma usust hea meelega.

Indias on näiteks kant, kus jumaldatakse rotte. I’m shit scared of rat. (Tõlkes: mina kardan neid s***lt.) Võib-olla on rottides midagi, mida minu mõistus ei näe, ja ma olen liiga piiratud selleks, et neist rotijumaldajatest aru saada, aga ma austan nende usku, kuni mu enda kodus rotte pole. Kes olen mina, et kellegi usku hukka mõista?

— Mida tähendab teile kunstnikuks olemine?

— Luua ilu, püüda… Ma ei teagi täpselt – teha oma filmi, oma raamatuid. See on kõik muidugi poliitikaga väga tihedalt seotud ja minust oleks saanud nagu ekspert, kes ma tegelikult ei ole. Ma olen alati sellest rollist keeldunud.

Võin rääkida üldiselt, et kuna ma olin haritud ja teadsin palju keeli, läks maailm mu ees lahti ja kui kõik oleksid haritud ja tsiviliseeritud, siis oleks ka nende elu lihtsam, aga ma vihkan poliitikuid nii väga. Jumalale tänu, et minust endast iial poliitikut ei saa.

— Mis on järgmiseks kavas?

— Plaanis on film. See on armastuslugu ja igal armastuslool on kurb lõpp. Kui lõpp ei ole kurb, pole see armastuslugu …

Rohkem ei saa ma rääkida, aga ma ütlen niipalju, et kui Romeo oleks Juliaga abiellunud, siis poleks see mitte lugu Romeost ja Juliast, vaid neil oleks kuus karjuvat last, mees läheks paksuks, naine ka, ja see ei oleks mingi armastuslugu. Armastuslool on kurb lõpp – see on ainuke asi, mis ma filmi kohta ütlen.

Mul on poliitikateemast kõrini. Ma võin rääkida oma kogemusest ja oma kultuurist. Aga ma ei ole mingi ekspert. Kõik järsku uurivad, mida ma arvan tuumarelvast. No kust ma tean! Mina olen eelkõige kunstnik ja jääksin sellele tasandile.

Kes on Marjane Satrapi?

•• Sündinud 22. novembril 1969 Iraanis Rasht’is.

•• On Pärsia ?ahhi Nasser al-Din Shah’i lapselapselaps, kuigi tema sõnul ei tee see teda kuigi eriliseks, sest ?ahhidel oli sadu naisi ja tuhandeid lapsi.

•• Kasvas üles Teheranis kommunistliku ja sotsialistliku vastupanuliikumisega seotud perekonnas.

•• Elas üle inimõiguste järkjärgulise vähenemise Iraanis (sh loorikandmise pealesundimise), ?ahhi kukutamise, Ruhollah Khomeini re?iimi varajased aastad ja esimesed Iraani-Iraagi sõja aastad.

•• 14-aastaselt saadeti õppima Viini, veetis ülikooliaja Iraanis Teheranis, õppides visuaalset kommunikatsiooni, kuid lahkus seejärel jäädavalt Prantsusmaale.

•• Raamat “Persepolis” ilmus esimest korda prantsuskeelsena neljas jaos aastatel 2000–2003.

•• 2003. aastal ilmus tema vanaemast jutustav koomiks “Tikandid”.

•• 2004. aastal ilmus tema samuti autobiograafiline “Kana ploomidega”.

•• 2007. aastal valmis “Persepolisest” Marjane Satrapi ja Vincent Paronnaud’ koostöös samanimeline film, mis kandideeris Cannes’is Kuldsele Palmioksale.

•• 2008. aastal teenis film “Persepolis” parima animatsiooni Oscari nominatsiooni.