Marje Ingel sai luulevõistluselt tuule tiibadesse


Äsja luuleraamatu “Sulg” avaldanud Marje Ingel kirjutas oma debüütkogu 20 aastat. Tulemus näitab, et ootamine tasus ära.

Sulg” sisaldab aastatel 1988–2008 kirjutatud luuletusi. Autor kinnitab, et mõte sahtlisse kogunevaid tekste raamatuna avaldada oli tal küll peast läbi käinud, ent reaalsuseks polnud see saanud.

Võib-olla polekski seda juhtunud, kui Ingel poleks astunud üles Sotsia kirjandusfestivali raames peetud luulevõistlusel Poetry Slam. Mürtsuluuletajate vemmalvärsside taustal oli Inglil oma tõsisemate ning tihedalt metafoore täis laetud tekstidega end raske kuuldavaks teha, aga kahele publiku seas viibinud noorele autorile avaldas tema luule sügavat muljet.

Eilses Arkaadias intervjueeritud kirjandusrühmituse Purpurmust asutajad Eia Uus ja Robert Napp haarasid Inglil pärast üritust nööbist kinni ja teatasid, et need tekstid tuleb avaldada.

Tunded, mida “Sulg” väljendab, on peamiselt minoorsemat laadi. “Eks seal ole ikka mõned meeldivad emotsioonid ka,” arvab autor ise. “Ehkki küllalt raskepärane ta on, ausalt öeldes tekib endalgi teinekord raamatut vaadates mõte, et meeleolu on kuidagi masendav.”

Sulu, mitte sule

“Inglisulg” kõlab kujundina küll hästi, aga tegelikult soovib Ingel, et pealkirja hääldataks palataliseerimata – kinnisuse, endasse suletud oleku tähenduses. See ei tähenda, et ta ise tunneks end tingimata vangistuses olevat.

“Ma usun kaljukindlalt, et igast olukorrast on väljapääs – üks võimalus selleks on kas või kirjutada. Aga päris nii ei ole, et kirjutan mingi emotsiooni välja ja siis saan vabaks. Nende sõnade kirjapanemist võib ju pidada osaks eneseanalüüsist, aga see on ikkagi ainult üks tahk.”

Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonnas töötav Ingel tuli pealinna n-ö immigrandina, ta on pärit Loksalt. Loodus ja sellega seotud kujundid on naisele tähtsad, ent ka linnaelu sobib talle hästi. “Lisaks linnaelu painetele on olemas ka linnainimese rõõmud, siin toimub üldjuhul ikka rohkem asju kui mõnes väiksemas kohas. Publikut, kellele midagi pakkuda, on rohkem.”

Ingel on lõpetanud Otsa-kooli pop-dzˇässlaulu erialal. Häälerühmalt on ta alt, aga lähiajal temalt muusikalisi ülesastumisi oodata pole. Kuulajana on Ingel avatud eri stiilidele, uskudes, et igas žanris on võimalik hästi musitseerida. Seda, mida ta muusika kohta täpsemalt arvab, saab lugeda keskraamatukogu muusikaosakonna veebipäevikust.

Ingli luuletused on kirjutatud vabavärsis, enamik neist on vaid mõnerealised. “Minu raamatut lugedes võib veenduda, et ega ma eriti pikki luuletusi kirjutada oska, aga see ei tähenda, et lühidus peaks tingimata voorus olema,” usub ta. “Teatavasti on sõnadega paljusid asju väga raske väljendada, tihtipeale jääb neist väheseks, et kogu elu keerukust kokku võtta. Mulle meeldib, kui luuletus on sõnastatud kuidagi tabavalt ja täpselt, kui sellel on puänt.”

Luule puuokstest

Sõnamänge hindav autor peab üheks lemmikluuletajaks Ilmar Laabanit ja austab väga ka näiteks Andres Ehini ja Ott Arderi tekste.

Purpurmust paneb peale sisu tugevalt rõhku ka kujunduslikule küljele. Autor soovis, et tavapärase teksti- ja ehk ka illustratsioonilehekülgede vaheldumise asemel moodustaks tekst kujundusega ühtse terviku. Seetõttu ümbritseb tema luuletusi kõikjal puuokste muster. Oksad on luulekogu meeleolule vastavalt raagus. Kas need embavad värsiridu või on noid ümbritsevaks suluks, jääb vaataja arvata.

Luulekogu

•• Esmaspäeval, 8. septembril kell 16 esitletakse Tallinna keskraamatukogu rõdusaalis Marje Ingeli luulekogu “Sulg”. Sellele järgneb luuleõhtu, kus tutvustatakse uut kirjandusrühmitust Purpurmust org. Tekste loevad Marje Ingel, Kaarel B. Väljamäe, Urmo Mets, Tuuli Taul, Eda Ahi, Martin Vabat, Hanna Kangro, Allar Lepa ja Eia Uus.

***

sammal on lindude laul

mis on kasvanud puudele

samamoodi

nagu asfalt on sõimusõnad

mis jäänud maa külge

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare