Marju Kõivupuu: peaksime saama suuremaks ka hingelt
— Kui palju tuleb ja tasub toetada ühe vähemusrahvuse püsimajäämist? Kas see ei tundu mingi hetk liiga kunstlik? Umbes nagu väljasurevate liikide viimaste esindajate elu loomaaias, kus nad on rõõmuks vaid vaatajatele.
— Nii mõnedki liigid on tänu sellele, et nad on loomaaias nii-öelda vaatajate rõõmuks välja pandud, suudetud ka päästa. Või pikendatakse mõneks ajaks nende olemist planeedil nimega Maa.
Väikesed rahvad ja kultuurid on olnud mulle uurijana tõepoolest sümpaatsed ja südamelähedased. Neis on peidus mingi sisemine sitkus, väärikus ja isikupära. Eks Eesti iseseisva väikeriigina on maailmas samamoodi unikaalne – meid on ju ikkagi nii umbes miljon. Ja kui palju on ainuüksi Euroopas miljonilinnu? See, kui suutlikud me oleme olnud omakeelset kõrgkultuuri viljeledes, on tekitanud minu kolleegides raja taga nii lugupidamist kui ka hämmastust.
Olen sünnilt võrukene, räägin seda keelt, kirjutan selles keeles ja mitte ainult seepärast ei ole pidanud oluliseks teadvustada ja väärtustada ka lõunaeesti – mulkide, setode ja võrokeste – keelt ja kultuuri. Nad on meil siinsamas võtta näitena, mis juhtub, kui emakeel taandub n-ö köögikeeleks, mida kõnelevad „üksikud elatanud monoglotid”. Keele ja kultuuri kestvuse seisukohalt on oluline, et neid kasutaks ja arendaks edasi noored.
Võru liikumise algaegadel, 1980-ndate lõpul ei osanud me unistadagi, et võru keel võiks saada rahvusvahelise keelekoodi. Nüüd on see tal olemas.
Eestis võiks rohkem rõhutada, et mitmik-identiteet on igas mõttes väärtus. Kunagi loengus ütles üks üliõpilane, et kui eesti keel ja kultuur kaob, siis temale ei jää midagi, aga meile seal Lõuna-Eestis jääb ikkagi oma (sala)keel ja kultuur alles.
Meie põlisvähemused on mitmik-identiteediga, iseäranis nende rahvuste esindajad, kes elavad siin juba mitu põlve. Millisena tajuvad Eestit nemad, mis on nende ja nende esivanemate kodumaa? Meie, eestlased, kõneleme konverentsidel siinsete põlisvenelaste, rannarootslaste, romade või ükskõik millise teise vähemuse keelest ja kultuurist. Millal jõuame niikaugele, et samal konverentsil astuvad üles nendesamade rahvuste esindajad ja arutlevad selle üle, missugune on eestlane, eesti kultuur ja Eesti nende silmade läbi? Kas me oleme selleks valmis?
Olgu kuidas on, Eesti on igas mõttes üks ütlemata tänuväärt kohakene kultuuriajaloo ja rahvusteaduste uurijale.
— Mult prooviti hiljuti varastada jalgratast, hommikul kell viis ja koridorist. Üks pätt saadi kätte, teised pääsesid minema. Hiljem pakkusid pakku pääsenud seletuskirjas alibiks seda, et nad olnud varguse toimumise ajal hoopis Filtri teel, monumendile lilli panemas. Mida saaks Eesti riik teha paremini integratsioonipoliitikas?
— Siit jõuamegi järgmise teema või n-ö rahvusvahelise argihoiaku juurde, mille võiks lühidalt kokku võtta lausega: kõik muulased on olemuslikult pahad ja teevad esimesel võimalusel pättust. Liigagi tihti silmame tabloidlehtedes rasvaseid pealkirju, mis teatavad, et mõnes Euroopa riigis on varguse või muu pahandusega hakkama saanud meie oma suguvennad ja -õed. Ma arvan, et seda kuvandit tuleks püüda kuidagi mõjutada. Rahvus iseenesest ei tee veel kellestki sindrinahka.
Mulle meenub üks juhtum umbes kümne aasta tagusest Kagu-Eestist. Väga head eesti ja võru keelt rääkiv lätlasest mees kukkus kodakondsuse eksamil kolinal läbi, sest ei olnud piisavalt tugev grammatikas. Ja siis ma mõtlesin, et kui paneks eksperimendi korras kõik 60–70-aastased kohalikud võrukesed-eestlased sama testi tegema – kui paljud saaksid sellega hakkama?
See mees võttis Läti kodakondsuse. Tema lapsed ka. Nii oli lihtsam. Selsamal ekspeditsioonil näitas eesti nimega umbkeelne naine uhkusega Eesti passi ja teatas, et ta on „graždanka”, isajärgselt. Juhuslikult elasid nad ühes kandis. Kuidas tundub, kuidas inimene saab sellisest poliitikast aru? Kas see tundub õiglane?
Mis on meie jaoks lõpuks oluline – kas see, et mitte-eestlane oskab poes õiges käändes saia küsida? Või see, et me püüame astuda meie oma vähemustega dialoogi, rääkida, rääkida ja veel kord rääkida, miks selles pisikeses piiririigis on inimestega nii läinud, nagu on läinud, uurida, milles me oleme sarnased, milles erinevad.
Sõitsin pisikese pojaga Kopli trammis. Kes aitasid mul titekäru peale ja maha tõsta? Üldjuhul pisut vindised vene keelt kõnelevad mehed. Eestikeelne noor mees, kui teda üldse trammis kohtab, vaatab pigem aknast välja või jälgib huviga, kuidas mammi madistab oma kompsude ja kompsukestega.
— Millest see tuleb?
— Vene inimene on avatud, soojem ja jutukam, abivalmim, tema isikliku ruumi tarve on väiksem kui eestlasel. Meile tundub see pealtükkivusena, teinekord agressiivsenagi.
Tundub, et eestlased on „tänu” oma heitlikule ja traagilisele ajaloole pidevas kollektiivses kaitseasendis. Me oleme saanud väga vähe olla peremehed omal maal, meie suhe siinsete suuremate osakultuuridega – baltisaksa ja vene kultuuriga – on meile väga tundlik teema. Eesti keel on see, mis meid ühendab, vähem religioon. Kui palju me teame, kuidas tuleb käituda maa- ja taarausuliste pühas hiies või mõnes teises pühapaigas? Või Piirissaarel vanausuliste külas kaevul? Või Setomaal tsässonas?
Meile meeldib, kui mõistetakse meie rahva traagilist minevikku, kuid me peaksime olema ise ka avatumad ja oskama kuulata rohkem teiste siinsete inimeste lugu. Hurda omaaegsele mõttele, et kuigi me ei saa suureks arvult, peaksime saama suureks kultuurilt, võiks lisada: peaksime saama suuremaks ka hingelt.
Üks Venemaal elanud ja Eestisse naasnud venekeelne eesti juurtega tudeng rääkis, kuidas ta sai siin tagasi Siberisse küüditatud vanaisa maa ja oli ühtäkki Eesti taluomanik. Ta tundis end juuretuna, võõrana ja tõrjutuna nii Venemaal kui ka Eestis. Ta polnud ei üks ega teine, isegi mitte setu.
— Kuidas uus meedia mõjutab meie identiteedi kujunemist?
— Elektroonilise meedia tulek on lisaks heale toonud kaasa palju niisugust, millega me alles õpime toime tulema, olgu selleks siis kas või identiteedivargused ja muu selline. Teadlasena saan ma teha välitöid ka arvutis, näiteks interneti jututubasid külastades. Või väisata kirjutuslaua, s.t arvutilaua tagant tõusmata digitaliseeritud arhiive, kuulata-vaadata endisaegseid rahvalaulikuid interneti vahendusel.
Ilmselt ei osanud need laulvad memmekesed ka kõige lennukamas unenäos ette näha, mida „kramahvoona sisse laulmine” neile pärast siitilmast lahkumist kaasa toob. Nad on oma sõnaväega meist ainult hiirekliki kaugusel. Ja eks mõnekümne aasta pärast näis, kas mõnest Delfi stammkommentaatorist on saanud müütiline kangelane, kellest mõnes netikommuunis lugusid räägitakse või Twitteris säutsutakse.
Ja lõpuks – Google’i otsimootori abiga saab koostada suurepärase ülevaate eestlasest ja tema eluviisidest, ilma elusat eestlast nägemata või jaanitulel käimata. Umbes nagu päkapikust. Üliõpilastega välitöödel käies olen kogenud, et noored ei oska enam elusate inimestega silmast silma suhelda, tunnevad suheldes „võõrastega” kõhedust ja ebakindlust. Nii väidavad nad ise.
— Kas teile ei tundu, et noorem põlvkond on pigem osa globaalsest vereringest ja tunneb ühisosa pigem kosmopoliitse ja peamiselt uue meedia kaudu leviva identiteediga?
— Kahtlemata on noortekultuur järjest enam mõjutatud maailmakultuurist. Olen täheldanud, et nooremad inimesed ei saa enam alati aru eesti kirjanduse tüvitekstidest alates Tammsaarest ja lõpetades Kivirähkiga. Küsimusi võidakse esitada stiilis, aga kes on Kolumats või kes on teovaim. Sellised eredad näited jäävad paratamatult meelde, see pole mõeldud etteheitena.
Me ise ju kirjeldame ja uurime oma rahva minevikku, kõneleme-kirjutame ajast, milles elamise kogemus meil puudub. Me ei saa astuda toona elanud inimestega dialoogi, nad ei saa ennast kaitsta või meile vastu vaielda.
Huvitav on jälgida sedagi, kuidas tõlgendavad Nõukogude aega noored uurijad, kel puudub selles ajas elamise kogemus.
— Kuidas suurendada teadlikkust oma juurtest? Kas teile ei tundu, et üksikute sümbolite väga üheplaaniline kasutamine võib viia marurahvusluseni, mis blokeerib kõik teised lähenemised ja tõlgendused ning seeläbi ka rahvuse arengu?
— Kahtlemata on Eesti riik ainus viis ja võimalus säilitada oma keel ja kultuur. Keegi kusagil mujal seda meie eest tegema ei hakka. Ja sestap võiks rahvuslikul kasvatusel olla pisut enam ruumi, folklooriringidest ja laulupidudest jääb väheks. On muidugi oht kalduda teise äärmusse ja hakata juba lasteaias õpetama lapsukesi rahvuslippudega õigesti lehvitama.
Liigagi sageli tundub, et me püüame eestlust päästa kõiksuguste rangete normide, ettekirjutuste ja direktiividega, nagu mingit haruldast muuseumieksponaati. Siin on ülereguleerimise ja ületsentraliseerimise oht. Keele, kultuuri ja elulaadi seadusega reguleerimine näitab meie endi sisemist ebakindlust. Me peaksime julgemalt kasutama rahvusvärve, rahvussümboolikat, õppima seda tundma. Võimalusi selleks on oi kui palju.
Tähelepanuväärne on seegi, et ülikoolis on meeletu tung usundeid käsitlevatele loengutele, mis näitab seda, et ühiskonnas on tarve usundialase hariduse, sh eesti rahvausundit ja Eestis tegutsevaid religioosseid ühendusi käsitleva järele. Kui aga käime välja idee, et gümnaasiumis võiks õpetada võrdlevat religioonilugu, siis pole raske ennustada netikommentaaride sisu.
— Rahvusmustreid trükitakse kilekottidele ja kama lisatakse peentesse trühvlitesse – algne tähendus on ju kadunud.
— Pigem teisenenud. Me anname vanadele kultuurielementidele uue elu ja tähenduse, uue sisu ja olemasolu mõtte. Me ei saa kunagi täpselt teada, mida mõtlesid meie esiemad, kes kirjasid kindaid ja vöid, me võime vaid oletada.
— Üks teema, mille eest olete alati püüdnud seista, on kogukondlikkus. Milline on selle roll individualismi kalduvas ajas?
— (Küla)kogukond tagab teatava sotsiaalse turvalisuse. Linnalises kultuuris annab tooni individualism. Kuna suuremad otsused võetakse vastu linna(de)s, lähtutaksegi sellest, et inimene peab ise hakkama saama. Kuid inimene on sotsiaalne olend. Parima tulemuse annab ilmselt mõõdukas annus kollektiivsust ja mõõdukas annus individualismi.
Kogukonna tuge ootavad need, kes iseseisvalt toime ei tule. Taasiseseisvunud Eestis ei muutunud ainult rahvussümboolika, vaid elukorraldus, alates kas või sellest, et senise kahe korra asemel hakati palka saama kord kuus. Aga see eeldab omakorda oskust teha eelarve terveks kuuks. Kus seda õpetatakse?
— Millised on kohanemise kõrvalnähud?
— Ilmselt on liiga karm öelda, et teatav sotsiaalne getostumine. Võime jagada inimesed ju ka sedapidi, et on need, kes kasutavad töös ja elukorralduses infotehnoloogia võimalusi, ja need, kes seda ei tee. Meie hulgas on neid, kelle jaoks internetipank või Skype on elu loomulik osa, ja neid, kes ei tea sellest midagi.
— Ning see tekitab neis agressiivsust?
— Kui inimene tunneb, et ta ei kuulu kuhugi, ei saa, ei oska ühiskonnas toime tulla, siis kindlasti. Seesama Kopli tramm, millega ma ülikooli sõidan, peegeldab üpris värvikalt muutusi ühiskonnas. Majanduslangusega tekkis juurde inimesi, kes elavad allpool toimetuleku piiri ja kel on kombeks koguneda Balti jaamas. Nojah, sotsiaalmajade ja koguduste juurest saavad nad ehk riiet ja toitu.
Kuid siis hakkan paratamatult mõtlema: kuidas sellised inimesed kuigivõrdki rea peale aidata? Minu sotsiaalne närv ütleb, et meil on ju võimalusi pakkuda neile hädaabitööd, las nad tunnevad end ometi kuigivõrdki vajalikuna. Riisugu põõsaaluseid lehtedest puhtaks, korraga paarkümmend minutit, kui rohkem ei jaksa. Anname neile selle eest vastu viilu leiba, suppi, kuuma teed – inimesel jääb vähemalt eneseväärikus alles, ta on toidu teeninud, mitte kerjanud. Lihtsaid töid, mida teha, on ju Tallinnas enam kui küll. Eneseväärikus on kohutavalt oluline, ja teadmine, et suudan olla kasulik.
— Seega tunnete, et meil on vajaka sotsiaalsest tundlikkusest?
— Kindlasti. Me rääkisime tudengitega etnoloogialoengus alkoholi tarvitamisest perepidudel. Sellest, et vanasti oli suurtel talgutel või pulmas või matustel alati keegi, kelle käes oli pudel kange alkoholiga. Kui nähti, et mõni mees oli juba küllalt saanud, siis temale enam ei pakutud. Miks? Sest seesama külakogukond peaks ju hakkama hoolitsema mehe pere – naise ja laste eest, kui mehest endast enam asja pole. See on kogukonnale lisakoorem. Kogukond laseb sul vahel „pedagoogilistel kaalutlustel” kukkuda, kuid aitab üles ka.
Kindlasti võiksime olla sallivamad teistsuguste arvamuste suhtes.
— Te olete uurinud rahvussümboleid ja monumente.
— Mingil määral küll. Minu uurimisteemaks on olnud seejuures valdkond, mis tekitab inimestes reeglina kõhedust – surma mõtestamine ja surmakultuur. Hauatähiste sümboolika annab aimu väärtushinnangute ja religioossuse muutumisest ajas. See, mida peetakse vajalikuks hauakivile põlistada ühel või teisel kümnendil, on uurijale väga kõnekas. Kui maasurnuaedadel on täheldatavad taluelu kujutavad sümbolid ja loodus, siis Tallinna kalmistutelt leiame hauakive, kus kujutatakse tehnikat: tsikleid, autosid, lennukeid...
— Milline on monumentide roll praegu?
— Eestlaste monumendikultuur on kujunemisjärgus. Emotsionaalse mälu seisukohalt on meile jätkuvalt väga olulised Vabadussõja ausambad, millega Nõukogude ajal oli seotud mütoloogiline pärimus – kuhu on ausammas peidetud, kes peitis jne. Tähenduslik on seegi, et need kohad olid tihti lähedal teistele sümbolväärtusega pühapaikadele – vanade kalmete ligidal või kirikute taga. Nõukogude ajal püstitati samadesse kohtadesse tundmatu sõduri hukkumist tähistavaid mälestusmärke.
Monumentidesse ja sümbolitesse on kätketud väga tugev emotsionaalne energia, sinna on kätketud maaomandiga seotud tähendused. Monumendid peaksid aitama toetada ja säilitada kollektiivset mälu, kajastama meile olulisi sündmusi, põlisväärtusi.
Maastiku tähistamine on kultuuriajalooliselt üldse väga huvitav. Praegu on Eestile tunnuslik tähistada näiteks vanu kihelkonnapiire, Tallinnas on nüüd tähistatud omaaegseid asumipiire.
— Olete uurinud põhjalikult surmakultuuri ja rahvameditsiini. Millest selline tume teemavalik?
— Tume? Hmm... pigem eluline. Võrumaal öeldakse, et kahte surma kellelgi pole ja ühest ei pääse keegi. See, kuidas suhtume haigestunud või lahkunud lähedastesse, see, kuidas käitume matusel ja kalmistul, kõneleb meist palju enam kui see, mis avaldub näiteks pärimuskultuuri meelelahutusliku poole kaudu.
On tähelepanuväärne, et hoolimata hariduse ja meditsiini arengust on traditsioonilised haigusseletused ja arusaamad (nakkus)haiguste ja kas või raseduse vältimisest vägagi elujõulised. Missugune staatus on haigel inimesel ühiskonnas, missugused haigused on n-ö head, missugused halvad. Rahvapärases tervisekäitumises on palju sellist, mille kaudu saab teha oluliselt suuremaid üldistusi, kui esmapilgul tundub.
— Tundub, et ka surmakultuur elab läbi murrangut – pikad, pidulikud ja dramaatilised matusetseremooniad asenduvad vähem piduliku tuhastamisega väiksemas ringis.
— Lein on sotsiaalse psühhoteraapia väga oluline liik. Mida traditsioonilisem on kogukond, seda olulisemad on (matuse)rituaalid, rituaalide varjatud nüansid, nendest täpne kinnipidamine. Külakogukonnas võeti lapsi mingist vanusest alates matustele kaasa ja nad õppisid n-ö osalusvaatluse käigus, kuidas käituda, kes mida teeb ja muud vajalikku.
Väiksem lähedaste ring lahkunu ärasaatmisel peegeldab kombekäitumise ja peresuhete väga erinevaid tahke alates sellest, et on inimesi, kes matustel põhimõtteliselt ei käi. Merematus, samuti matusemets (spetsiaalne mets, kus lähedased valivad puu, mille alla lahkunu tuhk maetakse, matusepaik jäetakse tähistamata) pole meile veel jõudnud.
— Mida on toonud kaasa leina ja surma tõrjumine?
— Tervisehäireid, väidab rahvatarkus. Raamatute raamatus on öeldud: aeg antud elada, aeg antud surra. Matuserituaalide üks otstarve on aidata inimestel leina ja lähedase kaotusega toime tulla ning eluga edasi minna.
Mina sõnastaksin selle küsimuse hoopis sedapidi: mida on toonud kaasa lähedaste eiramine? On inimesi, keda maetakse tundmatuna, mustas kilekotis ilma igasuguse tseremooniata.
— Võib-olla rahuldatakse surmaga seotud õudusevajadus katastroofifilmide ja halbade uudiste kaudu?
— Noh jah. Kui lugeda klassikaliste muinasjuttude algvariante, eks needki aja hirmule. Tondi- ja õudusjutte oleme ilmselt kõik lapsepõlves rääkinud. Elus tuleb paraku kõike läbi elada – nii rõõme kui ka kurbust ja valu. Lihtne on öelda, et tuleb õppida selliste olukordadega toime tulema. Inimest tuleb õpetada selliste olukordadega toime tulema. Tasahaaval, maast madalast.
Olen tegelnud liiklusõnnetuste ohvrite hukkumispaikade tähistamise temaatikaga nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Kui Põhjamaades kaotab pere liikluskatastroofis lähedase, siis saabub õnnetuspaigale psühholoog, viiakse läbi vajalikud rituaalid jne. Meil aga jääb inimene sellistel puhkudel mures üksi. Halvemal juhul halvustatakse teda meedias, et ta väljendab oma kaotusvalu „valesti”. Aga kuidas oleks „õigesti”? Ses asjas on karmid arvustajad, seaduste ja määruste autorid reeglina napisõnalised või vaikivad sootuks.
— Kuidas hoiate oma akadeemilise vaimu virgena?
— Eks ma olen teinud ja teen aeg-ajalt eri masti akadeemilist ulakust. Olen kirjutanud võru keeles jutte suurematele ja vähematele. Pärimusmuusikast, eriti uuemast rahvalaulust ei saa ma ka üle ega ümber. Tänavu suvel astus Viljandi folgil üles pärimusmuusikute põlvkondi ühendav seltskond põlvest@põlve. Kui publiku ning iseenda rõõmuks saab koos musitseerida ja lugusid rääkida oma kunagiste õpilaste, nende ja oma lastega, siis see vist ongi õnn?
Kes ta on?
Marju Kõivupuu
folklorist
Sündinud 14. novembril 1960
Haridus
•• 1995–1999 EPMÜ, doktorantuur
•• 1990–1993 Tartu ülikool, aspirantuur, hiljem magistrantuur
•• 1980–1986 Tartu ülikool, ajastuomaselt diplomiõpe
Töö
•• Alates 2007 Tallinna ülikool, humanitaarinstituut, vanemteadur
•• 2005–2007 Viljandi kultuuriakadeemia, dotsent
•• 2003–2007 Tallinna ülikool, filoloogiateaduskond, dotsent
•• 2003–2004 Tallinna ülikool, filoloogiateaduskond, eesti filoloogia osakond, eesti kirjanduse õppetool, dotsent
Loometöö
•• Arvukate lõunaeesti keelt ja kultuuri puudutavate tele- ja raadiosaadete (kaas)autor ning konsultant. Koostöös Eesti Rohelise Liikumisega 2006 fotonäitus „Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul”
Teadustöö
•• 2002 doktoritöö „Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel”
•• 2007 ajakirja Akadeemia Naturalia aastaauhind artikli „Haigus kui staatusesümbol: traditsioon, lähiminevik ja tänapäev” eest
•• 2004 auhind „Tallinna pedagoogikaülikooli parim monograafia”
•• 1995 Eesti Vabariigi presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest
•• Teadustöö põhisuunad: ühiskonnateadused ja kultuur, kultuuriuuringud (folkloristika, etnoloogia, võrdlev usundilugu)
