Kui tõusime 1990-ndate algul tuhast ja hakkasime uuesti üles ehitama Eesti riiki, polnud meil raske leida ühist eesmärki ja seada kaugeid sihte, sest need olid püsinud südameis aastakümneid. Need sihid väljendusid lihtsates maagilise mantrana korduvates loosungites: iseseisvus, emakeel, demokraatia, ettevõtlusvabadus.

Nende sihtideni jõudmise strateegiad olid kõigile läänemaailma taastulnukaile ühesugused: üleminek plaanimajanduselt turumajandusele, demokraatia arendamine, demokraatliku õigusriigi ülesehitamine.

Kuidas? Ka siin olid vastused enne meid olemas, asjatundlikud välisnõuandjad käeulatuses. Nüüd on Eestist endast saanud lääs. Ja endised abistajad on saanud konkurentideks. Oleme ka ise varmad andma välisabi ja jagama mahajääjatele õpetusi.

Oleme saavutanud 1990. aastatel seatud sihid ja kogenud juba ka nende pahupoolt. Näinud, et piirideta turumajandus on pöördunud totaalseks müügiideoloogiaks, demokraatia moondunud erakondade egoistlikuks konkurentsiks, õigusriik avanud uksed bürokraatia vohamisele.

Me oleme küsinud nõutult: kas sellist Eestit tahtsimegi? Kuid ometi oleme jätkanud ohumärkide eiramist ja uskunud rohkem poliitikute Eestile igavesti jätkuvat edu tõotavaid  lubadusi kui teadlaste hoiatusi. Sestap on teadlaste jõupingutused töötada välja pikema sihiga arenguvisioone, stsenaariume ja strateegiad mõjunud pelgalt abstraktsete mõtteharjutustena, samal ajal kui tegelikke otsuseid on mõjutanud olupoliitilised kaalutlused, millele on lisanud „aatelist vürtsi” rahvusliku mütoloogia küüniline rakendamine poliitika vankri ette.

Oma ja võõras

2007. aasta aprillišokk näitas selgesti, et oma ja võõrast vastandavale  mütoloogiale ehitatud poliitika ei suuda ette näha omaenda sünnitatud ohte ja on abitu nendega hakkama saamiseks. Kuni selle ajani oli rahvuspingete muutumine vägivallaks tänavail tundunud vaid teoreetilise võimalusena – siis sai sellest aga ehmatav reaalsus.

Nüüd võime näha selle hirmukogemuse kaksipidist mõju: suurenenud on rahvustevaheline umbusk, eriti venekeelse elanikkonna võõristus Eesti riigi poliitika suhtes. Kuid ühtaegu on mõlemalt poolt maad võtnud senisest murelikum ja asjalikum lõimumisprobleemidesse suhtumine. Ehkki parastamine integratsioonipoliitika läbikukkumise teemal tagab populaarsuse internetikommentaatorite seas, on järjest enam kuulda arukaid hääli, mis otsivad teid konfliktipuhangute ärahoidmiseks ja venekeelse elanikkonna sidumiseks Eesti tulevikku kindlustavate, mitte hävitavate jõududega. Võrreldes 2007. aasta juuni küsitlustulemusi 2008. aasta aprilli omadega nägime, kuidas poole aasta jooksul muutus enam kui poolte eestikeelsete vastajate negatiivne või kõhklev suhtumine venekeelse elanikkonna Eesti avalikku ellu ja majanduse juhtimisse kaasamisse arusaamaks, et eestivenelaste suurem osalus on üldkokkuvõttes kõigile kasulik.

Kas tõesti peitub hirmukogemuses ainuke jõud, mis võib sundida  ühiskonda ratsionaalsemalt mõtlema ning eelarvamustest ja stereotüüpidest loobuma? Hirm võib aidata mugavusest üle saada ja sundida uusi strateegilisi lahendusi otsima. Kuid hirmu mõjul võivad inimesed ka pead liiva alla peites veelgi enam mütoloogiasse klammerduda. Eriti kui hirm on seotud hoomamatute, meie kontrollile allumatute protsessidega. Just selliste protsessidega on tegemist ülemaailmsete riskide puhul. 

Hirm ajaloo ees

Lõppeval aastal haaras lääne inimesi juba aastakümneid unustatud hirm ajaloo ees. Hirmutab majanduskriisi globaalne tsunami, mille lõpp ja mõju-ulatus pole teada ka kõige targematele majandusteadlastele. Hirmutab läänevaenuliku autokraatia võidukäik Venemaal. Hirmutab terrorioht ja anarhistliku vandaalitsemise levik, mis lisaks nähtavatele ohvritele ja purustustele õõnestab ka inimeste usku demokraatiasse ja õigusriiki. Läänelik tsivilisatsioon on kukkumas iseenda loodud  üleilmastumislõksu. Ülemaailmsete riskide hingus on jõudnud meiegi  väikese Läänemere-äärse provintsini. 

Eestit võivad oodata veelgi suuremad katsumused kui need, millest pidime 1990-ndate alguse majanduslanguses läbi murdma. Majandusteadlased on tõsiselt hoiatanud, et senist neoliberaalset majandusmudelit feti‰eerides, peost-suhu-poliitikat jätkates ning müütilistesse edulootustesse klammerdudes ei ole Eestil võimalik langusest kiiresti üle saada ega uut arengurada leida.

Veelgi masendavam on, et Eesti on rahvusvahelisel pildil sattunud eduriikide seast ohutsooni. Erinevalt 1990. aastate algusest, mil meie arengut jälgiti sõbralikul ja toetaval moel, ei tehta meile nüüd enam hinnaalandust. Peame ise toime tulema, kaaluma oma võimalusi kainelt ja arvestama ohte – ilma paanikasse sattumata. Paraku on paanika kerge tulema, sest hirm tuleviku ees puudutab inimesi väga isiklikult (vt jooniseid).

Tänavu septembris ja oktoobris tehtud küsitlus näitas, et ligi 40% Eesti elanikest on hirmul, et majanduslangus ohustab nende pere eluga toimetulekut. Hirm on suurim venekeelse elanikkonna ja väiksema sissetulekuga inimeste seas. Tegevusala järgi on enam mures töötud, palgatöötajad ja loovtöötajad. Kõige vähem on isikliku heaolu pärast mures ettevõtjad, tippspetsialistid ja juhid.   

Üha rohkem ükskõiksust

Kuidas saada oma kontrolli alla arengud, mille tõukejõud on meile hoomamatud? Kuidas pöörata langushirm muutumisvalmiduseks, millele rajada uueks tõusuks vajalik energia? 

Nüüdseks oma positiivse mõju ammendanud turumajanduslike reformide esimese laine võtme-sõnaks oli eraomand ja konkurentsivabadus. Totaalse riigiomandi ahelatest ja sundplaneerimise survest vabanemine tõi kaasa oma raha jõul puhkenud ettevõtlikkuse ja välisraha sissevoolu, kergitas maapinnast uusehitisi, pani tänavad ägama autodevoolu all ning suurendas iga inimese valiku-võimalusi nii töötaja kui ka tarbijana.

Samas toimis turukonkurents inimkapitali suhtes koorelahutajana, viies ühe osa ühiskonnast kiiresti ülesmäge, teised tõukas aga elu ääremaile. Majandusliku jõukuse kasv on käinud käsikäes poliitikas osalemise vähenemisega, ükskõiksuse ja enesekesksuse suurenemisega. Euroopa Liiduga ühinemine just nagu õigustas veelgi otsustusvõimaluste libisemist kodanike käest ametnike kätte. Ametnike heaolu aga muutus järjest enam sõltuvaks erakondlikust valikust. Samas ei ole erakonnad kasvanud Eestis, nagu ka teistes siirdeühiskondades, piisavalt suureks, et nende juurestik ulatuks sügavasse kultuurikihti ja haaraks kodanikuühiskonda laialt kaasa. On tekkinud ühiskonnast eraldunud  poliitiline võimutasand, mis kaitseb end nii teadlaste kriitika kui ka rahva rahulolematuse vastu müütilise rahva tahte argumendiga. Populistlikud kampaaniad ähmastavad poliitika tegelikke eesmärke ja takistavad avaliku huvi kujunemist ja väljendamist. Bürokraatia enesekaitse ja erakondlike huvide domineerimine soodustab keskpärasuse võimu andekuse üle. Samal ajal kui loosungite tasemel väärtustame innovaatilisust, on igal võimutasandil tugevnenud  formaalsete meetmete diktaat algupärasuse ja loovuse üle. 

Suletud erakondlikkus

Tänavused eelarvevaidlused demonstreerisid eriti selgesti, et senine suletud erakondlikkusel põhinev poliitikamudel ei taga kriitilistes tingimustes ühiskonna huvidele vastavat valitsuse meeskonnatööd ega stimuleeri ka koostööd omavalitsuste ja riigi vahel. Ühistel väärtustel ja kokkulepitud strateegilistel prioriteetidel põhineva poliitika asemel näeme ministeeriumidevahelist positsioonisõda, olupoliitilisi sundkäike ning hoolimatust ühiskonna nõrgemate ja hapramate liikmete vastu.  Oleks väheviljakas loota, et väljapääs on nimede vahetumises. Erakonna A asendamine B-ga, poliitiku X asemel poliitiku Y saamine riigikokku või ministeeriumi etteotsa ei paranda kogu otsustusprotsessi ja valisemiskorralduse vigu. 

Suletud, iseennast imetleva ja taastootva poliitilise klassi eneseõigustuseks sobivad hästi tehnokraatlikud arusaamad  juhtimisest ilma segava demokraatiata ning eliidi ja massi vastandamine, mis meist lääne pool elas oma aja ära juba 1960-ndate lõpuks koos industriaalühiskonna muutumisega postindustriaalseks. Viimane sellise mõtteviisi rabav näide on „massiülikooli” ja „eliitülikooli” vastandamisele rajatud Tartu ülikooli reformimise idee, mis sisuliselt tähendab loobumist rahvusülikooli missioonist.

Arutades haldus- või haridusreformi, majandusmuresid või kõrghariduse tulevikku, lõimumist või eesti keele ja kultuuri tulevikku, võib kõikjal Eestis kohata murelikke, aga samas omal alal leidlikult ja arukalt tegutsevaid inimesi. Seitsmeteistkümne aastaga on üles kasvanud ja haridust saanud uus põlvkond asjalikke, maailma näinud, oma võimetes veendunud haritlasi, ettevõtjaid, omavalitsusjuhte, riigiametnikke, arvutigurusid, põllumehi. See on potentsiaal, mis vajab paremat väljundit, kui pakub praegune Eesti avalik elu. Lisaks senise majandusmudeli  ammendumisele on seega põhjust võtta teravalt tähelepanu alla senise poliitikamudeli ammendumine.

Mitte ainult loosungid

Haritud ja aktiivne kodanik, toimiv kodanikuühiskond, arutlev demokraatia ei saa jääda ainult loosungiks. Eesti elu mõjutavate otsuste tegemisel tuleb anda suurem kaal kodanikualgatusele ja ekspertide kriitikale.  

Kindlasti ei suuda Eesti muuta maailmamajanduse arengusuunda, nagu ka üksi peatada kliima soojenemist. Seetõttu on arusaadav lootus, mida pannakse suurenenud rahvusvahelisele sekkumisvalmidusele rahvusvaheliseks muutunud turustiihia ohjeldamiseks.

Kuid meie võimuses on kõrvaldada omaenda mugavusest, rumalusest, ahnusest ja võimukiimast sünnitatud takistusi, vähendada miinimumini ühiskondlikke sisehõõrdeid ja avada kõik kanalid, mille kaudu pääseks Eesti igas paigas maksvusele inimeste hea tahe, loovus ja hooliv suhtumine nii oma pere kui ka oma kodumaa käekäiku. Et ühiskonna valmisolek uuteks arenguteks ei sumbuks poliitilisse otsustusvõimetusse, oleks vaja üle-eestilisi kodanikuühiskonna mõttetalguid. Ühiseid jõupingutusi kogunenud saastast puhastumiseks ei vaja mitte ainult teeääred ja metsaalused, vaid ka avalik elu.