Mark Soosaar — pind Pärnu linnavalitsuse tagumikus
ui Soosaar tunneb, et tema õiglustunnet on riivatud, otsib ta seadustest välja argumendid ja tuututab üle Eesti kaikuvat hädapasunat. Mis te arvate, tänu kellele te kuulsite ehitusfirma YIT poolt Pärnu randa kavandatud “kobarkäimlast” või linnavalitsuse plaanist võtta maha enam kui saja-aastane pärnaallee Pärnu kesklinnas? Loomulikult tiris need asjad avalikkuse ette Soosaar.
Kohaliku lehe lugejate arvamused Soosaare kohta jagunevad peamiselt kaheks. Ühtede arvates on ta tüütu sahkerdaja ja intriigipunuja. Teised leiavad, et jumal tänatud Soosaare eest, sest muidu ei julgeks keegi Pärnu linnas toimuva kohta iitsatadagi ning linnavalitsus ja ärimehed saaksid teha, mis iganes pähe tuleb.
Mark Soosaar on kahtlemata hoolija. Ta hoolib oma kümneaastasest mustast krantsist Kojust, kelle ta võtab töölegi kaasa, nii muuseumisse kui öistel töötundidel ka riigikogu kabinetti. Hoolib oma uue kunsti muuseumist, kus ta hõikab ekspositsiooni tutvustades muuseas üle saali “Käega ei tohi katsuda!” ja korjab veidi hiljem üles ühe töö juurest lahti murtud küünla, et see sinna tagasi kinni sulatada.
Ta räägib, et linn tahab peale suruda, et nad hakkaksid seniseid ruume linnagaleriiga jagama, aga siis ei mahu järjest suurenev kollektsioon enam ära, lahti tohiks muuseum olla vaid kolmapäevast pühapäevani kuus tundi päevas (praegu on iga päev üheksast üheksani) ja üleüldse – mis muuseum see on, kus saab vaid mõnda pilti näidata!
Soosaar hoolib Pärnu Koidula gümnaasiumist, kuhu ta 50 aastat tagasi neljandasse klassi läks ja kus nüüd näidatakse Pärnu filmifestivali filme. “See oli väga ilus kool, ma pidasin hinge kinni, et siia õppima saaksin,” meenutab ta lapsepõlve ja kahetseb, et alates 1995. aastast remontimata kool on järjest kehvemas seisus ja kui nii edasi läheb, on häbi festivali väliskülalisi sinna viia, sest neile võib jääda Eestist vale mulje.
“Ma ei taha, et arvataks, et virisen niisama,” ütleb Soosaar ning näitab vanu põrandaplaate, millelt on muster kulunud, silitab õrnalt katkist kohta trepikäsipuul, kus on näha kolm värvikihti, viib tüdrukute WC-sse, mis on roppusi täis soditud, ja räägib pikalt aula katkistest toolidest, mis lõhuvad nii põrandaid kui ka lapsi. Ning loeb majast lahkudes infolauas istuvatele tüdrukutele sõnad peale, et kella viieks tuleb punane vaip lahti rullida: “Punane vaip käib filmifestivali juurde.”
Soosaar hoolib ka Pärnu loodusest. “Aleksandri puiestee õnnestus meil kevadel ära päästa,” ütleb ta silmade särades ja tahab meid fotograafiga kohe seda vaatama viia.
“See on loodukaitsealune üksikobjekt, istutatud 1870. aasta paiku või isegi varem. Tänav on siin kandnud kolme nime. Alguses oli see Aleksandri-nimeline, siis Revolutsiooni ja nüüd on Vanapargi, sest selle kõrval on Pärnu kõige vanem park, 1840-ndatel istutatud. Linnaaednik tahtis puiestee vanad pärnad maha võtta ja uued puud asemele panna. Alles reedel teatati, et esmaspäeval hakatakse saagima – eks selle mõttega, et keegi ei jõuaks enam vastu hakata, aga inimesed teaksid, et autod tuleb ära viia.”
Soosaar ütleb, et tema teadvustas probleemi endale laupäeval, käis puiestee läbi ja võttis ühendust samuti Pärnumaalt valitud riigikogu liikme Mart Jüssiga. Pühapäeva õhtul said nad kokku, Soosaar helistas läbi ühiskondlikult aktiivsed kodanikud, uurimaks, kes saab esmaspäeva hommikul kohale tulla. Koos Jüssiga saadeti öösel peaministrile ja keskkonnaministrile kiri, et Pärnus rikutakse seadust (linnal oli puudu riikliku looduskaitsekeskuse luba puude mahavõtmiseks).
“Esmaspäeva hommikul kell kaheksa viisime oma delegatsiooniga kirja maavanemale, et ta peataks selle tegevuse. Seejärel läksime linnapea juurde, aga tema polnud veel Tallinnast tööle jõudnud ja andsime kirja üle volikogu esimehele. Samal ajal oli brigaad juba puiesteele peale saadetud, liiklus oli kinni pandud ja mehed valmis saagima, kuigi me olime teatanud, et kaebasime edasi. Linnavalitsuse arvestus oli lihtne: saeme puud kiiresti maha ja pärast võivad nad karjuda, aga mis tehtud, on tehtud. Aga siis tuli vanajumal appi. Tuul tõusis nii suureks, et töömehed keeldusid saagimast, sest see oli ohtlik. Tuul valjenes kella 12-ni ja umbes pool kaks peaminister ja keskkonnaminister sekkusid ja asi pandi seisma. See lugu ajas Pärnu elanikud kahte leeri. Ühed olid selle poolt, et vana puiestee säiliks. Teised olid üles keeratud sellega, et puiestee on ohtlik ja kohe võivad puud pähe kukkuda.”
Soosaar käib mööda puiesteed ja räägib, et tal oli valus vaadata ETV uudist, kus näidati ainult allee haigeid puid. “Aga neid puid saab ravida, ei pea tingimata tapma. Näete, siin on üks puu kuivanud, selle peaks jah välja vahetama. Aga teised on täiesti elujõulised, mis sellest, et seest tühjad – mahlad liiguvad ju koore all. Teletornid on ka seest tühjad ja püsivad küll püsti. Jaanuaritormis ei murdunud siin mitte ühtegi puud. Inglismaal on väga palju vanu parke, otsisime Mart Jüssiga välja uurimuse, kui ohtlikud puud inimestele on – statistika järgi on tõenäosus, et Briti kodanik saab surma langeva puu all, üks 20 miljonile.”
Soosaar jalutab piki puuderida ja näitab kaht vana pärna, kellel on pihlakast kasulapsed, mis oksaharude vahelt välja kasvavad. Siis tuleb lõik, kus on äkitselt noored pärnad. “Teate, miks see nii on?” küsib ta kavala naeratusega. “See osa istutati 45 aastat tagasi. Siia tuleb välja Pärnu peatänav, tollal Kalevi, nüüd Rüütli, ja siin seisis Stalini kuju. Aga 1961. aastal oli Stalin ühel hommikul veoautokastis ja sõitis minema.”
Soosaar märgib, et vaidlus vana puiestee üle on siiani õhus ja ta näeb kogu aeg katseid tõendada, et see on ohtlik, ega saa aru, mis plaan linnavalitsusel on, et puud tahetakse maha võtta. “Aastate jooksul olen aru saanud, kui tähtsad on pärnakatele pargid, puiesteed ja rand. Kui ma 1980-ndatel siia elama tulin, ei osanud ma seda veel hinnata, sest mina ei ole siin mängides üles kasvanud.”
Soosaare hinnangul on linnavalitsuse surve tõttu ohus ka pärnakate armastatud rannapark. “See on kahekordse kaitse all olev ühiskondlik maa – park, mis on looduskaitse all ja muinsuskaitsealal. Aga linnavalitsus väljastas Soome firmale YIT ebaseadusliku ehitusloa Rannahotelli kõrvale korterhotelli September ehitamiseks, ega võetud aluseks detailplaneeringut, mis on kohustuslik, vaid üsna koomiline arhitektuurikonkurss, kus osales ainult üks arhitekt ja kaks “tankisti”. Pärnus jääb selline tunne, et siin Eesti Vabariigi seadused ei kehti – vähemalt mis puudutab planeerimistegevust.”
September on see nn kobar-käimla, mille ehitusprojektis oli ligi 200 WC-d, aga ei ühtki eluruumi. Kohus on ehitusloa küll tühistanud, aga vaevalt asi sellega lõpeb. Soosaar lisab, et tema teada on Septembri ja Rannahotelli vahele kavandatud veel kaks arhitekt Emil Urbeli projekteeritud maja: “Need on iseenesest ilusad hooned, aga nende mahud hävitavad ajaloolise koosluse. Säilitada tuleks rannapargi ajaloolist struktuuri, mis legendaarse linnaarhitekti Olev Siinmaa käe all Teiseks maailmasõjaks välja kujunes: Ammende villa, rannapark, siis kuursaal, rannapark, mudaravila, rannapark, rannakohvik, rannapark, rannahotell ja rannapark. Pärnu rannapark täis ehitada on sama, kui võtta mõni Beethoveni sümfoonia ja öelda, et siin on liiga suured pausid, kirjutame uued noodid sisse.”
Et rannaparki kaitsta, mõtles Soosaar välja uue lükke. “Saatsime riigikogu muinsuskaitse ühendusega kultuuriministrile kirja, et Pärnu rannapark koos seal olevate villadega esitataks UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaadiks. Kuurorte seal peaaegu pole ja maailma tuntud mereäärsed kuurordid on täis ehitatud – enam ei ole need üksikute lossidega pargid. Ma tean, et lätlased püüdsid sinna nimekirja saada Jurmalat, aga UNESCO lükkas ettepaneku tagasi põhjendusega, et Jurmala on sinna Nõukogude ajal ehitatud kastikujuliste pansionaatidega juba ära rikutud. Pärnus asi veel nii hull pole ning see unikaalne looduslik ja ehituslik kooslus väärib vähemalt kandidaadiks esitamist. Nimekirja pääsemine on ülimalt raske, aga kui seal olla, on see suur turismimagnet, millele UNESCO teeb promo üle maailma.”
Samas ei ole Soosaar tegelikult sugugi uute majade ehitamise vastu. “21. sajandi Pärnu võiks ehitada rannapargist edasi Raeküla poole. Tervise Paradiis seal juba on, aga edasi tuleb kilomeetrite kaupa roostikku. Seal on ka üks taimekaitseala, kus kasvavad käpalised, aga selle saaks ümbritseda sobiliku tähelepanuga. Panna sildid välja ja binoklid, nagu linnukaitsealadel, et saaks taimi vaadata lähedale minemata. Et pärast saaks rääkida, kui haruldast taime ma 300 meetri pealt nägin.”
Plaazˇist Raeküla poole jääval praegu asustamata rannaalal näeks Soosaar meeleldi ka uut Pärnu uue kunsti muuseumi. Paaril hektaril, et peale maja oleks ruumi ka vabaõhukunsti jaoks. Aga seni on see alles õhuloss. Kuna täpselt pole veel teada, mis saab Esplanaadi 10 endises parteimajas asuvatest praegustest muuseumiruumidest (rendileping lõppeb sügisel), on kurioossel kombel kindel ainult see, et Pärnu uue kunsti muuseum jätkab tööd Viljandis. Seal on muuseumi jaoks remonti ootavad ruumid raekoja kõrval endises koolimajas ja näitusi korraldatakse juba teist aastat.
Kindlasti lubab Soosaar jätkata ka Pärnu filmifestivali korraldamist, kuhu sel aastal saabus 400 filmi (ja seansi pilet maksis muide vaid kümme krooni). “Festival toimub ka tuleval aastal ja ka nimi jääb samaks, aga kui Pärnu linnas poliitiline olukord ei muutu, tuleb meil võib-olla kusagile Pärnumaale maapakku minna.”
Mark Soosaarel endal pole viimastel aastatel filmitegemiseks enam eriti aega olnud. Viimati valmis vabariigi aastapäevaks “Vabatahtlikud” Vabadussõjas osalenud taanlastest ja rootslastest. “Selle filmiga läks mul kuus aastat, mis on ebaloomulikult kaua. Aga seda materjali oli Taani ja Rootsi arhiividest väga raske üles leida, elus pole nendest meestest ju enam kedagi.”
Tänavu sügisel loodab Soosaar siiski valmis saada ka järgmise dokumentaalfilmi, millega ta on tegelenud viimased kaks aastat “See on Manija saare kirjakandjast Paulist, kes saab novembris 70-aastaseks, elab üksildase leskmehe elu ja on väga suur looduse- ja loomasõber. Sõltumata aastaajast ja ilmast käib ta iga päev üle mere või jää posti toomas ja veab selle külas laiali. Tema kaudu on mul võimalik näidata selle saare elu. Materjal on enam-vähem olemas, loodan, et jõuan selle öötundidel ja nädalavahetustel tema sünnipäevaks kokku monteerida. Öösel on hea tööd teha, siis on rahulik ja saab süveneda. Päeval helistab üks, helistab teine…”
Oma filmid teeb Mark Soosaar algusest lõpuni ise. “Olen selline üksik hunt ja oskan ise teha kõike, mida vaja, nii et mul pole abilisi vaja.” Soosaare filmid tulevad muide välja Weiko Saawa Filmi nime all. (Weiko Saawa on nimi, mille ta sai Amazonase vihmametsades elavate sekoia indiaanlaste pealikult seal filmimas käies. “Meiega oli üks ülikooli-
professor, kelle nimi oli indiaanlaste keeles Nju Mi, mis tähendab üht olematut lille, umbes nagu meie sõnajalaõis. Olin nii kade, et tal on selline uhke nimi, ja lootsin, et mul õnnestub endale ka saada. Kui hakkasin ükskord filmima, kuidas pealik loitsib, küsis ta Nju Mi käest, mis minu nimi on, ja Nju Mi küsis talt vastu: mis sa ise arvad? Siis pealik vaatas mind ja vaatas mind ja vaatas mind ja ütles: “Weiko Saawa.” Olin täiesti pilvedes ja küsisin, mida see nimi tähendab. Pealik ütles: ah, see on üks väike punane papagoi. Mul oli punane kilejope seljas ja selle järgi ta pani mulle nime.”)
Küsin, mida Soosaar arvab praegu Eesti filmitootmises toimuvast – rohkem auru ja raha läheb mängufilmidele kui dokfilmidele.
“Mängufilmid on kindlam kaup ja nendega on suurem võimalus kuulsaks saada. Dokfilmid on kogu aeg olnud nagu mingi teisejärguline asi, on festivale, kes neid ei aktsepteerigi. Alles nüüd, viimastel aastatel on hakanud esile kerkima dokumentaalfilmid, mis levivad üle maailma ja koguvad kümneid miljoneid vaatajaid. Kusjuures kõigi aegade parimad dokfilmid on ülesehituselt mängufilmide sarnased, dramaturgilised. Näiteks selleaastasel Pärnu festivalil linastunud “Hobusemees”, mis kogus Rootsis üle kahe miljoni vaataja. Aga kõiki ideesid ei saagi dokfilmina teostada, ka mind on painanud mõned sellised teemad. Näiteks kui ma käisin esimest korda Kanadas, Kihnust sõja ajal läände emigreerunud kunstnikku Jaan Oadi filmimas, sattusin Torontos onu ja onunaise peres elades lugema August Gailiti raamatut “Üle rahutu vee”, mis ilmus 1948 Rootsis. See on seltskonnast, kes paadiga üle mere põgeneb ja tormi kätte jääb ja kuidas seal paadis eluvõitlus käib – ollakse valmis lausa üksteist üle parda viskama. Seda Gailiti mõttekäiku pole võimalik dokfilmis näidata.”
Mark Soosaar
•• Sündinud 12. jaanuaril 1946 Viljandis, ema Lydia Nirk-Soosaar oli maalikunstnik, isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja.
•• Lõpetas 1964 Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise keskkooli ja 1972 Moskvas üleliidulise kinematograafia instituudi.
Töötas 1969–1978 Eesti Televisiooni rezˇissöör-operaatorina, 1978–1992 Tallinnfilmi rezˇissöörina, 1987–89 Eesti kinoliidu esimehena, 1992–2003 Pärnu RVA ühingus, 2002–2003 Kihnu vallavanemana, 1996–2005 Pärnu linnavolikogu liikmena,
alates 2003. aastast riigikogu liige.
•• Erakondlik kuuluvus: 1976–1989 EKP, 1998–2001 Rahvaerakond Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakond, alates 2005 Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
•• Asutas 1987 koos kirjanik Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali ja
1992 osales Pärnus Chaplini kunstikeskuse asutamisel
(millest 1998 kasvas välja
SA Pärnu Uue Kunsti Muuseum).
•• Tähtsamad filmid: 1973 “Kihnu naine”, 1977 “Maised ihad”, 1980 “Jõulud Vigalas”, 1985 “Kihnu mees”, 1989 “Miss Saaremaa”, 1991 “Riigivanem”, 1992 “Eesti esimene kodanik”, 1995 “Mission Impossible”, 1997 “Isa, poeg ja püha Toorum”, 2001 “Nikolai tänav Pärnus”, 2002 “Anu Raud – elumustrid”, 2005 “Hääl maa ja taeva vahel”, 2007 “Vabatahtlikud”.
•• Jätkab filmide tegemist ühemehestuudios Weiko Saawa Film.
