Märkamatu luuletaja Mari Vallisoo


Arvustus

AINSUSE OLEVIKMari Vallisoo Ilmamaa, 2000Autor kandideerib Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale

Marie Under kirjutas kunagi Ivar Ivaskile: ”…mind paelub inimese jälile saada luuletaja taga”. Mari Vallisoo – ka väga hea luuletaja – ei arva, et luulest huvitumine tähendaks huvi looja vastu. Elukutselt programmeerija, tükk aega juba vabakutseline luuletaja, ei ole Vallisoo astunud oma loomingu tagant välja. Rahvalaulikute kombel on ta eelistanud jääda oma tekstide sisse, erinedes ses suhtes moodsast loovisikust, kes on tihti ka hea kaubapakkuja.

”Ainsuse olevik” on ta kuues luulekogu. Kõik Vallisoo kogud on silma torganud sõnatundlikkuse ja tugeva isukupäraga. Kolmas luulekogu ”Rändlinnud kõrvaltoas ” tunnistati 1983. aastal aasta parimaks. 1995. aastal sai ta Juhan Liivi luulepreemia. Tugeval luuleaastal 2000 kandideerib ta taas luulepreemiale.

”Ega laiem üldsus ei tunnegi luuletajaid” kinnitab Vallisoo ise intervjuus Jüri Talvetile läinud aasta eelviimases Loomingus, lisades: rahvas vaatab Kuud, mida sõrm näitab, aga need kirjanduseuurijad keeravad kuule selja ja huvituvad kirjutajast.

Missugune on Vallisoo kuu – see tähendab ta luule? Seda võiks vaadelda pideva, varieeruva tekstina. Korrapärane riim ja värss, mida ta alguses eelistas, on läinud, nagu ta tunnistab, igavaks ja viimastes kogudes eelistab ta vabavärssi.

Sellele vaatamata on ta sageli väga laululine, ka rahvalaululine. Laululine on ka vabalt valitud luuletus kogust ”Ainsuse olevik”: Nägin tüdrukut kaevul/ Ta juus oli must/ Ta talled ah helevalged/ Nüüd mina ei saa /enam unustust/ Kas me kohtume veel / või ei kohtu.

Luuletus algab otsekui vana ballaad, murdub äkki argiseks ja asjalikuks (ta ostis /ei ‰ampust/ ‰ampooni) ja lõpeb nn intertekstuaalse viitega (aga mingi ja maski ja aegade alt/ma aiman jah tõesti/ tunnen küll/ kauni Raheli palgejooni). Nimi Rahel osutab mõistagi Vanale Testamendile. Jakobile, kes teenis Raheli pärast 7 + 7 aastat. Kõik kordub, kõik on igavene.

Ballaadiline – on Vallisoo luule kohta mitu korda öeldud. Isegi sõna ”müüdiline” on kasutatud. Ja selle kõrval on öeldud: igapäevaste asjade poeesia, siiras, südamlik, lihtne, ometi sageli paradoksaalne. Mingi ootamatu käiguga pöörab ta luuletuse sageli järsku hoopis teiseks. Osutab, et pealispind on petlik, et asjad pole sugugi vaid ühe tähendusega.

Väga hästi iseloomustab ta luule temaatikat eelviimase kogu pealkiri ”Sünnisõnad ja surmasõnumid”. Nagu paljud kaasaegsed luuletajad, ei räägi ta suuril sõnul isamaast, vaid pigem minast ja meist, elust, surmast ja argipäevast, mis on alguse ja lõpu vahel. See tähendabki tema jaoks isamaad. Luuletus ”Kohustus” tunnistab: Kõik eelkäinud kakssada põlve/ on mind kohustand/ Oma lootuse soovi ja palve/ minu peale pand/ Ja veel tulevad teine kakssada/ minult ootavad, et

Vallisoo liigub vabalt eesti luule ruumis, ta värssidest on kerge leida inertekstuaalseid vihjeid ja allusioone: Alverit, Viidingut, Runnelit, Luike, rahavalaulu ja muud. Ta lustib seesugust mängimist. Kirjutab järsku kergejalgse südamliku otsekui vanaaegse värsi Mu kiri – armas – on nüüd teel. /Ju veereb postitõld./ Õhk heliseb ja väriseb/ ja lõhnab nisupõld (vt Looming).

Rollimängud tulevad luuletajal suurepäraselt välja. Ta käib oma teed isepäi, peaaegu märkamatult, väga sõltumatult. Nagu haldjas või vaim.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare