Marko Mäetamme 30 pilti Marko Mäetammest
Võsa Pets
See on huvitav case. Ma ei teagi päris täpselt, kuidas „Võsareporter” minu Hobusepea galerii näitusele sattus. Mind halvas esialgu muidugi paanika – sest oli ju selge, et nad tulevad ainuüksi seepärast, et galeriis näidatakse ekskremente.
Kui Võsa Pets mulle helistas, otsustasin siiski mitte keelduda. Rääkisime näiteks sellest, et kaasaegset kunsti võiks meedias märksa rohkem ja paremini kajastada, et inimestega üldhariduskoolides tegemata jäetud tööd natukenegi tasa teha. Kuid muidugi ei läinud see lõik sisse, sest ei sobinud vist saate formaati.
Pärast nägin internetist vestlust näitusesaalis ühe väga laheda prouaga, kelle ta oli tänavalt leidnud ja kes osutus vastupidi igasugustele ootustele suureks kunstinautijaks.
Eneseabi
Kunst sobib ilmselt hästi eneseabiks, enese juukseid pidi mülkast väljatõmbamise vahendiks. Paremal juhul võib see vaatajale samamoodi mõjuda. Mul on olnud mitmeid olukordi, kus mulle on öeldud: jah, ma olen tundnud või mõelnud just sedasama, millest su kunstiteos räägib, aga poleks iialgi julgenud sellest ise kõva häälega rääkida. Ja nüüd, kui näen, et keegi sellest räägib, mõjub see täiesti vabastavalt. Olen sellistel puhkudel tundnud end omamoodi nagu anonüümsete alkohoolikute klubi eestvedaja.
Uni
Praegu on mul selline periood, kui uni tuleb üsna hilja. Uni sõltub sellest, mis mu elus parasjagu toimub. Üldiselt olen ma aga pigem hommikuinimene. Minu kell heliseb tänu lastele pool seitse, seitse. Ning tulla siis ateljeesse – see on parim aeg töötamiseks. Hommikul ma usaldan end, õhtul hakkan pigem kahtlema. Kahtlus ajab tavaliselt kõik head ideed nässu.
Õhtul jään tihti kuidagi niisama nokkima, olles poole silmaga arvutis ja vaadates poole silmaga telekat ja kuulates poole kõrvaga mõnd plaati. See on selline mõttetu venitamine tegelikult, lihtsalt viitsimatus magama minna.
Telerist vaatan igasugu soga. Mulle meeldib selline tuim Ameerika action, mis aitab end lõdvaks lasta. Olen üsna valimatu filmide vaataja.
Unenäod
Nii mõnegi oma idee olen saanud unenägudest ja püüan unes alati „silmad lahti” hoida. Seal on huvitavaid käike, millest muidu ei söandaks mõteldagi. Samas meeldib mulle unenäo matriits – see formaat lubab palju enam, saan käituda aja ja ruumi loogika suhtes meelevaldselt.
Und ei saa ma kontrollida, kuid pean elama teadmisega, et minu aju on võimeline midagi sellist genereerima. Vaid mina üksi tean, milliseid hirmsaid, jaburaid või piinlikke asju mu pea toodab, ja see paneb paratamatult iseenda ees piinlikkust tundma.
Õudukad
Õudusunenägusid ma üldiselt ei näe. Kuigi minu töö „No title” 2007-nda Venezia biennaalilt on pea 100% unenäost maha kirjutatud ja on tõesti jube. See rääkis sellest, kuidas ma pidin oma kunstnikuvabaduse nimel viima oma perekonna mingi teadlase laboratooriumisse hävitamisele. Et saada vabaks perekonna ikkest ja pangalaenust. See oli nii õudne ja toimis väga hästi ka kunstiteosena.
Kuid see unenägu pani mind tõsiselt mõtlema: kuidas ma saan päeval jälestada mõtet, mida ma öösel iseendale näitan?! See konflikt on põnev, ent tekitab enda ees abstraktset süütunnet.
Psühhoanalüüs
Ma ei ole psühhoanalüüsi teooriatega eriti kursis, kuna ma pole eriline lugeja tüüp. Paljud on seda imestanud, sest töid vaadates tunduks iseenesestmõistetav pigem vastupidine. Sel puhul vastan, et ju ma oleksin psühhoanalüütikuile hea uurimismaterjal.
Tunnistan, et enda mõtete toestamine kirjandusega ei köida mind üldse. Ma loen väga vähe. Mõnikord ostan küll raamatuid, aga pärast esimest kümmet lehekülge jääb asi katki… Mul on selliseid loetud algustega raamatuid kõik kohad täis. Ma loen ja unustan, mulle ei hakka tekst külge, ma ei oska sealt enda jaoks vajalikku infot välja sõeluda. Samas – mulle endale väga meeldib kirjutada.
Vastutus
Kunstniku vastutus peitub lugude rääkimises. Neid lugusid võib võtta tõe pähe, nendega võib nõustuda või neile vastu vaielda. Neid võib võtta eeskujuks või vihata. Need lood võivad olla ka kuritegelikud või täielik saast.
Ma pean suutma kunstnikuna või lihtsalt inimesena oma mõtete ja sõnade eest seista. Eriti oluline on vastutus siis, kui rääkida isikliku kogemuse kaudu – sellesse saavad seeläbi seotud lähedased inimesed. Ma pean suutma näiteks oma lastele seletada neid lugusid nõnda, et nad mind usaldaksid ja mõistaksid. Ma ei saa teha mitte midagi ilma vastutuseta. Nii iseenda kui ka lähedaste ees.
Fiktsioon
See on abivahend, millega lugusid tugevamini tööle saada. Utreerides ja kohati forsseerides.
Mulle meeldib, kui mu asjadel on mingi tõepõhi all. Sellel, mis ma räägin või näitan, peab olema kokkupuude minu kogemusega. Fiktsiooni kasutan pigem pakendamiseks, et teha pakutu publikule söödavamaks, et see ei oleks vaid minu enda hermeetiline lugu. Selle nimel peab kusagil natuke bluffima või kuskilt midagi maha keerama. Mulle ei meeldi sõna „petmine”, pigem siis juba lavastamine.
Fantaasia
Mind ei huvita puhas fiktsioon. Kunstnikul on piisavalt fantaasiat, et toota vaid fiktsioone – kuid mis mõtet sel on? Minu jaoks väärtustab asja ikkagi kogemus. Fantaseerida võivad ju kõik!
Usun, et loomingulisus toimib millegi kompensatsioonina. Sa võtad loomingulised tegevused appi, sest tunned, et sul pole mõni kommunikatsioonikanal nii hea, kui olla võiks. Võib-olla on sul juba lapsepõlvest äratundmine, et sa ei saa suhelda just nii nagu tahaks. Siis võtabki su aju kasutusele alternatiivsed variandid – sa hakkad kirjutama, lavastama, maalima või muusikat komponeerima. Kunstnik on minu silmis ebatäiuslik sotsiaalne olend, kes peab ronima aknast, sest tal on uks kinni kiilunud.
Perekond
Mikroühiskond. Väikese laeva või kosmoselaeva meeskond. Või vangikong. Sees olles tekib hermeetiline keskkond, kus sünnivad rollimängud ja arenevad võimuhierarhiad. Võib tekkida olukord, kus pisimgi liigutus võib vallandada lumelaviini.
Lapsed on osa perekonnast, mul on neid kolm: 21-, 10- ja 5-aastane. Lastega kaasneb hirm, vastutus, tähelepanu, kohustus, režiim. Õnn ja rõõm ja meeleheide.
Kuritegu
on kokkulepitud normidest hälbimine, mis võib kellegi olemas-olu kahjustada. Vale tegu, mis teeb kellelegi liiga. Kuriteoga tulevad mängu moraal ja paragrahvid. Ja karistus.
Kindlasti ka süütunne. Arvan, et see on minus väga põhjalikult arenenud loomuomadus, mis kannab ka loomingulisi impulsse. Ma tajun, et protsessis osalejana võin kergesti põhjustada ka midagi negatiivset. Isegi täiesti teadmatult. See paneb mind väga tähelepanelikult mängu jälgima ja kikivarvul käima.
Enesehaletsus
Üsnagi tuttav tunne – loominguliselt toimin ma paremini, kui olen kuidagi hädas või surutud, ühesõnaga pessimistlik. Pessimistlikust udust rõhutuna tekivad mul tihti loomingulised ideed. Ning muidugi on siin roll enesehaletsusel, mis on tekkinud tundest, et olen ebatäiuslik ja teen pidevalt vigu. Ülirõõmsana ei saa ma tavaliselt kuskilt ühtegi mõtet, selleks on vaja pinget ja painet.
Iroonia
Inimesed peavad mind irooniliseks, kuigi oma loomingus ei tunne ma seda tõepoolest üldse, nagu ka huumorit. Ma olen oma loomingus ilmselt liiga sirgjooneline ja lihtne, et seda tajuda.
Karjääri alguses ei meeldinud mulle üldse, kui minu loomingust leiti asju, mida ma ei olnud sinna enda arvates pannud. Nüüd on mul selle üle pigem hea meel.
Ole
Kaido Ole on mu kauaaegne stuudionaaber ja meid seob paar aastat John Smithi projekti tegemist. Ta oli minu jaoks mõnevõrra ohtlik koostööpartner – alguses oli koostöö tore, aga ajapikku hakkas see mind ahistama. Avastasin, et ma ei tööta koos teisega üldse hästi, sest annan ohjad meelsasti teisele üle. Ma ei ole grupijuht, varem või hiljem olen nõus võtma fooni rolli ega realiseeri end siis ise kuigivõrd. Üksi realiseerun ma hoopis jõulisemalt, olen selline üksitegutseja tüüp.
Ole on minu absoluutne vastand, igas mõttes. Täiesti uskumatu, kui erinevad võivad inimesed olla!
Kunst
Kaasaegne kunst on helgiheitja, mis heidab valgust probleemsetesse nurkadesse ning tõmbab need hetkeks esile. Nagu piirivalveprožektor. Kunstniku roll on võtta mingi valdkond ja see kuidagi tagurpidi esile tõsta ja inimestele näidata. Läbi hirmu, põnevuse, idiootsuse, absurdi, mis iganes nihke.
Paraku on kunstil see häda, et ta ei suuda leevendada probleemi, mille on fookusse tõstnud. Lootus on, et inimesed hakkavad sellele mõtlema ja arendavad probleemi lahendust edasi. Ega piirivalveprožektor ju ka ise piiriületajat kinni püüa, selleks on vaja ikka piirivalvureid ja koeri.
Ilu
Minu jaoks ei ole kaasaegsel kunstil ilmtingimata vaja kanda esteetilist funktsiooni, sest ilu saab toota ka lihtsamate vahenditega. Kunstiga tegelemine on liiga raske ja ebarentaabel, et raisata oma energiat vaid ilu tootmiseks. Eesmärk võiks olla palju tõsisem. Samas olen ma muidugi väga rõõmus, kui keegi mu töid ka ilusaks peab. Esteetiline külg peaks olema pigem millegi olulisema pakend kui eesmärk omaette.
Õpetaja
Ma ei tunne end õpetaja rollis ülemäära kindlalt. Olen koolis tööl olnud juba umbes 15 aastat, alguses tehnikuna, lõpuks dekaanina. Huvitav oli see, et alguses olin õppejõuna palju enesekindlam kui praegu, mil tunnen üha vähem, et mul on midagi selget öelda. Nii püüangi hoida õpilastega pigem kolleegisuhet ja väldin hierarhiat targem-lollim. Vaid kogemus on meil erinev ja selle põhjalt püüan neile midagi kasulikku anda. Uuest aastast lõpeb minu pikk töösuhe Eesti kunstiakadeemiaga.
Minu enda õpetaja oli Viive Tolli, kellega mul oli väga hea klapp, ja on siiani. Tema juhendas lõpuks minu magistritööd – kuigi meie maailmad olid väga erinevad.
Mõnuained
Alkohol, tubakas, narkootikumid… Praegu pruugin neist kolmest vaid alkoholi, eks kunagi sai proovitud ka kõike muud. Suitsetasin kunagi aastaid. Mul on väga raske mõnuaineid pruukida, sest satun neist kergesti sõltuvusse. Ma ei suuda arukalt ja ratsionaalselt tarbida, lähen emotsionaalse inimesena hästi kergesti n-ö tuuri. Isegi selle asjaolu endale teadvustamine ei aita alati.
Veri
Mul on sari „Verised majad” ja verd on mu loomingus päris palju. See on sümbol, mis aitab mul rääkida paljudest asjadest, viia äärmusse ja utreerida. Veri on ka mõnus turvaline klišee – kui on ikka veri, siis võib kindel olla, et midagi toimub.
Kuid päriselus olen tohutu paanikamees ja minestan kohe, kui verd näen. Füüsilist valu kardan ka. Võib-olla just seepärast ma seda kõike nii hoogsalt töödes kasutangi.
Klišeed
on head asjad, mu töödes on neid kubinal. Kirvega jooksvad mehed või verised majad on filmiklassikas palju kasutatud võtted. Klišee on kasulik, sest toimib päästikuna. Toimib alati. See päästab vaatajas valla mingid assotsiatsioonid ja mälestused, mis aitavad teosega ühendust võtta. Kuid klišeed kasutades tuleb seda teha miskit moodi uue ja unikaalse nurga alt. Klišeed on vaja ühe maitseainena supis, mitte supi endana.
Piirid
on pigem selleks, et mitte sees püsida, vaid ikka üle ronida. Püüan neid avardada või kombata, turvalised väljakud mind kunstnikuna ei huvita. Piir võib olla stimuleeriv vastujõud, piiride mittetajumine oleks väga igav. Piiride laiendamine võib olla lausa hasart.
Isiklikus plaanis on sisemisi piire, mis on moraali ja eetikaga paika pandud. Eluks on mul vaja tegelikult üsna väikest territooriumi. Loomingus luban ma neil olla palju avaramad, et vaatajale lähemale pääseda.
Kindlasti ei kasutaks ma loomingus elusolendeid. Eludega mängida ma ei taha.
Raha
Ma tunnetan teda vaid siis, kui teda ei ole. Samas oskan raha hinnata, sest olen elanud kaua ka täiesti ilma rahata.
Mul on praegu nii, et kunsti-akadeemia sissetulekuga olen katnud rutiinsed väljaminekud ja loomingu müük on olnud nagu boonus. Kui oleksin sundseisus, siis oleksin nõus tegelema haltuuraga, olen ka varem kommertsprojekte teinud. Maali või videot on ikkagi keerulisem müüa.
Mänguasjad
Ma kasutan loomingus lelusid ja saan neist inspiratsiooni. Olen inspireerivamaid asju mõnikord ka oma lastelt vaikselt ära hiivanud. Käin reisidel meelsasti mänguasjapoes ja ostan midagi teinekord vaata et hasardist.
Olen teinud palju kodustest draamadest või mõrvalugudest rääkivaid installatsioone ja kasutanud selleks nukumaja inventari. See on niisugune mõnus väike formaat – tekitab lisaõõva ja ebamugavust, loob segu turvalisusest ja kontrolli alt välja minemisest.
N-ö lasteformaadis töödega on tegelikult võimalik jutustada jubedamaid lugusid, sest inimesed ei oska väikest formaati karta. Siin on ka puhtpragmaatiline aspekt: väikseid asju on hea transportida ja odav saata. Näituse transport on ju tihti kallim kui näitusetööde tegemine.
Põgenemine
Kunstnikult nagu eeldataks kuhugi oma ulmade juurde pagemist. Ma arvan, et ma ei page reaalsusest, pigem võib-olla isegi ronin kõige jubedamatesse kohtadesse, et seda reaalsust maksimaalselt kogeda. Olen üle keskmise uudishimulik inimene ja hindan pigem ehedat kogemust kui raamatust loetud teoreetilist tarkust.
Kunstnikuna reaalsusest põgenemine on minu arust lausa kuritegelik, sel on nõrkuse ja allaandmise maik juures. Kunstnik peaks minema just sinna, kus käib reaalne elu ja midagi juhtub – siis on tal midagi ka teistele rääkida.
Lady Gaga huvitab mind kui popkultuuri fenomen, jõuline elukas, kes väga targalt, kaalutletult ja kompromissitult viib midagi täide. Konkreetne töö viimaselt näituselt nimega „Lady Gaga” sündis üsna juhuslikult, nagu nad ikka sünnivad. Aga siis ma elasin teemasse nii sisse, et isegi ostsin tema plaadi ja kuulasin seda veidi. Eks sellele ostule aitas kaasa teadmine, et see on mu lapse lemmikplaat. Huvitav elukas!
Muusika
Kuulan juhuslikult ja ostan kõhutunde ajel. Ateljees mängiv muusika on nagu kunstitegemist toestav struktuur. Sealt saan fiilingu, mis aitab mul luua. Ning kui ma animatsioone teen, mis vajab vaikust, siis kuulan tihti enne tegema hakkamist mingit õiget asja hästi kõvasti, panen siis järsku kinni ja hakkan tegutsema. Muusika lükkab mul kuidagi nagu hoo sisse.
Olen võimeline kuulama väga erinevat kraami: Boney M-i, Ozzy Osbourne’i, mingit uusimat eksperimentaalset alternatiivi. Veregruppide sobivus on oluline.
Keskeakriis
On tunne, et mul võib see praegu isegi olla. See on teadmine, et mingid asjad on tehtud ja midagi ootab alles ees. Siis mõtlen oma tehtud asjadele ning hindan neid – millestki tuleb vabaneda, midagi ümber hinnata. Õnneks mul untsumineku ja uuesti nullist alustamise vajaduse tunnet väga ei ole. Kuigi jah, mingid muutused elus nagu toimuvad – pigem mitte teadlikult, see on meisse sisse programmeeritud. Tundub, et 40 ja 50 vahel tahab sust välja tulla uus elukas. Niimoodi ühe soojaga kütta nagu 30-ndates enam ei suuda ja kuidagi nagu ei taha ka – praegu kalkuleerin ja valin ikka mõnevõrra enam.
Ühe lapse järgi võiks ma ju isegi vanaisa olla, mis on eriti sürrealistlik.
Sport
Olen pigem liigutaja, mulle meeldib suviti joosta, nii vaikselt, tund või kaks korraga. Mind ei häiri linnas jooksmine, Tallinnas jooksen Mustamäel ja Nõmmel. Reisides on mul alati tossud kotis, mulle meeldib mööda võõraid linnu joosta.
Jooksmine on mulle pigem meditatiivne iseolemise aeg, mõnus füüsiline rutiin ja hea endrofiinilaks. Samas pole mulle kunagi istunud võistlemine, mul on selleks ilmselt sobimatu närvikava ja ma pole piisavalt agressiivne.
Jänes
See on muidugi meedia mõju, et kui öeldakse „jänes”, mõtlen kohe Laine Jänesele. Kurbusega vaatan, mis toimub ümberringi, kuidas lastakse keegi lahti või formeeritakse jõuliselt kultuuri. Samas ei tea ma paljude asjade tausta, mistõttu on raske neid adekvaatselt hinnata. Umbes lahmija räuskamine mulle ei meeldi. Kuigi jah, puht poliitiline oskamatus torkab silma, paljud asjad tuleks lahendada arukamalt ja ilma sellise paugutamiseta.
Nurgad
Meil on väike ühiskond ja kõik hõõrub üksteise vastu. Pealispinna viisakus, mis aitaks õlitatult argitoiminguid teha, puudub täiesti. Tundub, et meil valatakse pigem kuiva liiva hammasrataste vahele – las krigiseb, ongi lahe! On see eestlaslik masohhism?
Mulle meeldis Londonis elades igapäevane viisakas suhtlus pealispinnal – olgu see siis pealegi libe ja paljude meelest silmakirjalik –, mis säästab jalgu vastu nurki siniseks jooksmast. Seal ei sõideta sulle pisiasjadega sisse.
Meil tundub kõik nii teravnurkne ja isegi ogaline – vaata või arhitektuuri, Rotermanni kvartalit, kus on eriti palju teravnurki ja järsku agressiivsust. Meie linnapilt ei vooga, vaid on hakitud. Sama ka liikluses – Londonis see voogab (küll aeglaselt, aga ühtlaselt), Tallinna tänavad on ristmikel ja jalakäijate ülekäigukohtades täis autode suunatulede tükke.
Siin tõmmeldakse metsikult. Me ei ole nagu üksteisega veel harjunud tihedalt koos elama ja see põksimine torkab silma nii kultuuris, majanduses, poliitikas kui ka liikluses, igal pool.
Kes ta on?
Marko Mäetamm
Kunstnik
•• Sündinud 1965. aastal.
•• Lõpetas 1993. aastal kunsti-akadeemia graafika osakonna ja kaitses 1995. aastal kunstiakadeemia ajaloos esimesena kunstimagistri kraadi.
•• On töötanud 1995–2010 kunstiakadeemias töökoja meistri, õppejõu ja dekaanina.
•• Kaks korda on esindanud Eestit Venezia biennaalil: 2003 ja 2007.
•• Teda esindavad maailmas praegu kaks galeriid: galerii Nettie Horn Londonis ja galerii Anton Weller-Isabelle Suret Pariisis.
•• Tema töid on arvukalt erakogudes, neist suurem osa Prantsusmaal ja Inglismaal.
•• www.maetamm.net
„30 lugu and 4 prussakat”
Marko Mäetamme isikunäitus
Tallinna kunstihoone galeriis
5. detsembrini
