Valmistusin selleks, et mu eelmise Kanadas tehtud filmi „Fast Eddy vanad uudised” peategelane, krimireporter Edgar jääb viimasteks eluaastateks oma tuppa kinni. Ise enam välja minna ei suuda ja sõpru-tuttavaid, kes läbi astuvad, on järjest vähem, kui üldse. Ma ei tahtnud kaameraga tema majast lahkuda ning oletasin, et küllap ta mõne koguduse liige on, nagu suur osa sealseid esimese põlvkonna põgenikke.

Uurisin, kes sealsetest vaimulikest võiks teda veel peale arstide ja põetajate vahetult enne surma vaatama tulla. Eddy ei kuulunud aga kuhugi, tema keha said lõpuks arstitudengid. Mulle sai selgeks, et siin on peidus üks teine lugu ja mitu huvitavat teemat. Nii laiemalt selle unikaalse väikese „Kanada-Eesti” kontekstis kui ka selles, kuidas üldse lõpevad matused n-ö traditsioonilises vormis koos leina, füüsilise keha ja kirstuga, nagu me seda tänapäeval veel ette kujutame.