— Kuidas sa teatri ja näitlemiseni jõudsid?

— Õppisin pärast keskkooli aasta usuteaduskonnas. Ma ei olnud kooliteatris käinud, küll aga sõpradega kooliteatri laagris ja nende etendusi näinud. Laval olin keskkooli ajal päris palju, ma küll laulsin põhiliselt, aga laval mulle meeldis ja ma olin selle jaoks ka piisavalt edev.

Lavakooli ajas esialgu see, et minust kursus eespool oli Priit (Võigemast, näitleja ja koolikaaslane Rapla ühisgümnaasiumist – T. L.), kes rääkis mulle, mis seal toimub. Päris esialgu oli huvi väga pinnapealne – kui Priit sinna sisse sai, siis oli tore, aga ise ma väga neid mõtteid ei mõlgutanud. Üldiselt tunduvad lavakast räägitavad lood inimestele, kes seal õppinud ei ole, natukene müstilised, mingisugune maagiline hõng on selle asutuse ümber. Neid lugusid tõlgendatakse teistmoodi, sest ega sellest ei saagi ilma seal õppimata aru. Mõeldakse, et mis imelikud tunnid seal kõik on, öösiti tehakse proove ja ollakse koolis, mis jutt see on. Küllap see müstiline aura mõjus mullegi ja tekitas ka huvi.

Lapsena toimusid ikka klassiekskursioonid teatrisse ning ema ja vanaemaga käisime ka, aga ikkagi üsna vähe. Sealt ei tekkinud suuremaid eeskujusid. Mina teadsin näitlejaid ikkagi teleri kaudu ja kui ma emaga Draamateatris käisin, siis väikese poisina paelus kõige rohkem see, et neid, kes seal laval olid, olin telerist näinud.

— Aga lauljakarjäär, kas sa selle üle ei mõlgutanud mõtteid?

— Kuna ma õppisin kitarri ka, siis oli küll uitmõtteid, et võiks proovida Otsa-kooli kitarri või laulmisse sisse saada. Aga ma arvasin siis ja arvan ka praegu, et laulmises ei ole ma piisavalt andekas, vähemalt mitte selleks, et olla laulja.

Hea küll, näitleja kohta on mul ehk hea lauluhääl, aga laulja kohta küll mitte. Kui vahel on minu kohta kasutatud sõna „laulja”, siis on see küll meelitav kompliment, aga – olles adekvaatne – tõele see ikkagi ei vasta.

— Näitlejad on rahva lemmikuteks saanud ikka tänu telerile, teid Ott Sepaga võrreldi ETV aastavahetussaate „Tujurikkuja” kontekstis ka suurte televisioonist tuntud koomiku-paaridega, nagu Kibuspuu ja Krjukov või Nõmmik ja Abel. Kas rahva armastus on tänapäeval sinu arvates endiselt samasugune nagu nende klassikute ajal või on see tänapäeval rohkem uudishimu või huvi?

— Ma arvan, et see ei ole teistmoodi kui – ütleme siis – vanasti, lihtsalt inimesed on erinevad. On inimesi, kes tõepoolest imetlevad, on inimesi, kes lihtsalt tunnevad kuulsuste vastu huvi, ja on inimesi, kes põlgavad. Ma ei oska seda vahet näha.

— Sa ei ole tundnud publiku imetlust?

— Kui on hea tükk, on ka publiku imetlus, aga tähtsam on enda rahulolu. Vähemalt minu puhul on nii, et kui endale tundub, et etendus läks hästi, kui ma ise olen endaga rahul, siis ei morjenda mind ükski kriitik. Aga kui on vastupidi, kui ma ise arvan, et etendus on läinud kehvasti, aga keegi kiidab mind selle eest, siis ma ei taha seda hästi uskuda. See, mis ma arvan ja tunnen, ei pruugi olla adekvaatne, kuna ma ei näe ennast kõrvalt, aga ometigi on see nii ja ma ei usu, et see muutub.

— Mis on need rollid, kus sa oled tundnud rahulolu, või kas on mõni lavastus, kus on kergem õnnestunud roll teha?

— Neid rolle on ikka erinevaid, mõned on südamelähedasemad kui teised. Kui rollidest rääkida, siis eks see tee on olnud praegu lühike. Aga välja võiks tuua näiteks „Vargamäe kuningriigi” Indreku. See oli üldse üks väga ilus lavastus, mis on mul hinges. Seal langes kõik kuidagi nii ideaalilähedaselt kokku. Samuti Rakvere teatri „Misjonärid” (rahutuvi roll – T. L.). Ja Emajõe Suveteatri „Hulkur Rasmus”, kus olid ka mingid kummalised kokkusattumused, mis panid kõik ideaalilähedaselt klappima. See kamp, kes sinna kokku sattus, oli üsna juhuslik. Dvinn (lavastaja Andres Dvinjaninov – T. L.) kutsus seda, teist ja kolmandat, aga see klappis kuidagi nii hästi, et seal sündis selline lavastus, mis igas etenduses muutus, ning esimese ja viimase etenduse vahe oli täiesti kardinaalne, mis oli vägev. Samuti selle suve tükk „Pikk päevatee kaob öösse”, seda mängitakse veel. Mu enda sees on see roll minu arvates veel poolik või vähemalt on mul seal veel omajagu teed käia.

— Su rolliloetelu ei ole ülemäära pikk, kas tööjanu on seda suurem?

— Mu rolliloetelu on võib-olla isegi pikem kui mõnel teisel minuealisel, aga lõppkokkuvõttes mitte väga, jah. Aga ei, ei ole janu, sest mul on olnud piisavalt palju tööd. Ei ole olnud sellist aega, mil ma olen pidanud mõtlema, et miks keegi mind ei taha. Ma loodan, et seda aega ei tule ka, enne kui ma seda ise tahan.

— Kas suur Draamateater annab sulle majanduslikult raskel ajal ka mingi kindlustunde?

— Ei, selle koha pealt mitte, ega siis Draamateater ole kaitstud. Või kui, siis võib-olla rohkem kui väikesed teatrid, nagu VAT, Von Krahl või NO99. Ta on natuke kindlam jah, aga kaitstud ei ole mitte keegi. Me ei tea veel, kuidas minema hakkab. Võib-olla peab enne minema veel halvemaks, et minna paremaks. Kuna ma alles läksin sinna tööle, siis võib-olla järgmisel kuul mind veel lahti ei lasta. (Muigab – T. L.) Ma ei ole selle peale väga mõelnud ega olegi vaja mõelda. Kui see hetk tuleb, küll siis mõtlen. See ei aita ühtki näitlejat, kui ta mõtleb, et appi, kas mind koondatakse.

— Teater NO99 ja Von Krahl on teinud juba protestiaktsioone, et teatrite rahastamine ei ole õige ja ilma rahata teatrit teha ei saa. Kuidas sulle selline asi istub?

— Protestimeelsus istub mulle väga hästi, kui see on põhjendatud ja õige asja eest. Ma arvan, et Von Krahli protest oli väga põhjendatud. See rahastamine võiks toimida paremini. Praegu muidugi ei toimi ükski rahastamine hästi, aga üldiselt, ma usun, saab paremini, oluliselt paremini. Seega ma suhtun väga pooldavalt.

— Kuidas läheb sulandumine Draamateatrisse, kuhu sa jaanuari alguses Endlast tulid, oli sul seal sõpru ka ees ootamas?

— Väga hästi läheb. Ees oli näiteks Uku Uusberg, kes on väga hea sõber. Tuttavaid on teisigi, sest suvel tegin nendega koos tükki. Olen teatris juba piisavalt kaua töötanud ka, nii et vähemalt tere-tasemel tunnen kõiki, mõnda pisut rohkem.

— Mis plaanid sind Draamateatris lähitulevikus ootavad, Priit Pedajasega on teil tulemas vist laulu- ja luulekava?

— Pärast Arbujate luule- ja laulukava tuleb üks vene lavastaja, aga sellest tööst on veel vara rääkida.

— Kuidas teatrimaailmas ühest teatrist teise liikumist võetakse? Eesti teatrimaastik on väike ja kokku hoidev võrreldes näiteks ärimaastikuga, kus ühelt töökohalt teisele liikumine ei pruugi tähelepanu pälvida.

— Oleneb, kui kaua sa oled selles teatris olnud ja kui oluline inimene sa seal kellegi jaoks oled. Ma olen neid teatreid vahetanud päris palju. Arvan, et olen sellel alal rekordimees: nii lühikese aja jooksul nii palju vahetanud.

Küllap teatrimaastikul ollakse rohkem paigal, aga mida aeg edasi, seda rohkem liikumist on. See ei ole enam midagi suurt või enneolematut, kui keegi lahkub või läheb kuhugi mujale. Küll aga on vahest pisut enneolematu olla viie aasta jooksul kodus neljas teatris.

— Esimese maailmasõja ajal käidi Eestis palju teatris, et meelt lahutada ja reaalsusest põgeneda. Paraku käis siis teatri tase alla, sest inimestele taheti pakkuda vaid lõbusaid vaatemänge. Mis sa arvad, mis suunas Eestis teater liigub, kas praegu, kui inimesed tahaksid põgeneda, ootab seda ees samasugune langus?

— Ma ei usu. Ma ei ole sõja ajal elanud, aga arvan, et need olukorrad ei ole võrreldavad, niivõrd depressiivne aeg praegu vahest ikka ei ole. Muidugi, ei või teada, mis tulevik toob. Aga minu arvates on täiesti loomulik, et sõja ajal peabki palagani pakkuma. Sellises olukorras, piirsituatsioonis on see enam kui loomulik. Aga ma ei usu, et Eesti teatri lähitulevik toob meile kõige kergemat meelelahutust.

— Millised teatritükid sulle vaatajana meeldivad?

— Eks see ole ikka nii, et ükskõik mis laadi teatritükk on nauditav, kui ta on hästi tehtud. Aga selles suhtes olen ma üsna vanamoodne, et kui psühholoogiline realism on laval hästi mängitud, siis see mõjub mulle küll ikka tugevalt. Need asjad, mida ma olen näinud ja mis on mulle kõige rohkem meeldinud, on sellest valdkonnast.

— Teil oli päris edukas kursus. Kas te hoidsite ka väga kokku, nagu lavakooli kohta tavaliselt räägitakse, mõne erandiga loomulikult?

— Ma arvan, et on olnud kokkuhoidvamaid ja suurema kambavaimuga kursuseid kui meie oma, aga mingisugust suurt kraaklemist ka ei olnud. Tagantjärele vaadates olen väga rõõmus, et sellele kursusele sattusin, suurem osa neist inimestest on siiani mu väga head sõbrad. Ja mul on natuke hea meel ka, et meie kursus ei olnud selline väga teeme-kõike-koos-kursus. Selline sildistamine, et kokku hoidev kursus on hea, ja vastupidi, on absurdne ka, sellest ei olene midagi.

Ma arvan, et võin ka paljude teiste eest kõneleda – pigem oli meie kursusel tükk aega natuke allasurutuse tunne, sest meist eespool oli Elmo (Nüganen, lavastaja ja õppejõud – T. L.) kursus, kes oli selline särav ja tugev, on siiamaani. Aga ka kooli ajal olid nad tugevad, tähelepanu keskpunktis, ükskõik mida nad tegid. Pluss veel kvintessents „Nimed marmortahvlil”, mille peale meie poisid kadedusest hambaid kiristasid, ja põhjusega. Aga aeg teeb omad korrektiivid.

Meie kursuse lõpetamisest on varsti möödas viis aastat, seda on natuke vähe, et teha põhjapanevaid järeldusi. Meil on üldkokkuvõttes läinud siiani väga hästi, aga järeldusi võiks teha umbes kümne aasta pärast, kui on näha, kes meist veel teatris on ja kes mida teeb.

— Sa ise jääd teatrisse?

— Kui ma mõtlen selle peale, mis minust saab, siis ühest küljest on see rahustav, teisest küljest vastupidi. Kui ma mingil põhjusel enam teatris töötada ei saaks, kui mind ei soovitaks enam või muul põhjusel, siis mulle tundub, et ega ma midagi muud ka teha ei oskaks. See on rahustav, sest järelikult olen ma valinud õige ala, aga väga vähe rahustav, kui see tõesti nii peaks minema.

— Kui vaadata teie kursuse näitlejaid, nagu Mirtel Pohla, sa ise, Rasmus Kaljujärv, Ott Sepp ja teised, siis tundub tõesti, et te olete noorelt saavutanud juba väga palju. Kuidas sulle tundub? Mis on sinu jaoks üldse saavutus?

— See tundub lihtsalt nii, sest näitleja on avaliku elu tegelane, kes on pildil. See ei tähenda, et me oleks saavutanud rohkem kui meie eakaaslased, see on suhteline. Ma arvan, et mul on veel väga pikk tee käia. Sest seesama tuntus varjutab selle tõelise saavutamise ja nime. Televisioon on suur ja võimas, kui oled korra juhtinud superstaari-saadet, oled inimeste silmis juba tehtud mees. Tegelikult on meie leib teater.

Loodetavasti ei teki mul kunagi endaga rahulolu, sest siis ei ole mõtet seda tööd teha, siis pole kuskile edasi liikuda. Aga kui ma vaatan kõrvalt oma kolleege ükskõik mis teatris, kas või Draamateatris, siis ei tunne ma ennast sugugi tugevalt. Mis ongi tegelikult hea, see tähendab, et on eeskujusid, kellelt õppida. Selle kõrval on minu saavutused väga väikesed.

— Kuidas sa tunned, kas sul on tüpaaž ka välja kujunenud?

— Ei, ja loodetavasti see ei teki ka – mida vähem tüpaaži, seda parem. Mulle tundub, et minus ei nähta ka väga selget tüpaaži. Teed aastalõpusaadet ja siis öeldakse, et tubli koomik, teed „Tuulepealset maad”, siis öeldakse, et lihtsalt tore – mis ongi hea. Teatris on sama asi, loodetavasti minus ei nähta mingit kindlat tüüpi, keda konkreetsesse kohta asetada.

— Kuidas sa sellesse suhtud, kui öeldakse, et oled sündinud koomik?

— Suhtun sellesse heatahtliku muigega, see tähendab ju ikkagi komplimenti ja ega mul midagi selle vastu ei ole. Ise ju tegin seda naljasaadet, ise Otiga taidleme, ega keegi ei sunni meid. Aga mingi aeg läheb mööda, rahvas unustab ja tuleb järgmine asi.

— Aga naljategemine Otiga on siis lõbu?

— Muidugi, puhas. Ent see on raske ka, kuigi täiesti vabatahtlik.

— Kas su tegelaste kombed on sulle kunagi külge jäänud?

— Valdis „Tulnuka” võtete perioodil kindlasti, ropendamine hakkab väga kergesti külge. Samas, kui ma lähen Raplasse ema ja isa juurde, siis ma suudan ennast ikka kontrollida, nii hull see asi ei ole.

Aga mingi tegelase omadusi ma omistanud ei ole. Seda on paljud näitlejad rääkinud, et kui sa mängid armastajapaari – kõige lihtsam näide –, siis tõepoolest on võimalik pisut armuda, kuigi sa enne võib-olla ei ole sellest inimesest suurt midagi arvanud. Seda ma olen ise ka tundnud, aga see läheb kohe üle. Sa ju kogu aeg genereerid endas laval tundeid selle inimese vastu, ja eks need tulevadki.

Kes ta on?

Märt Avandi

Sündinud 26. veebruaril 1981.

Haridus

Lõpetas 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi.

Õppis aasta Tartu ülikoolis usuteadust.

Lõpetas 2004. aastal lavakunstikooli 21. lennu (Ingo Normeti juhendamisel).

Töö

•• Töötanud Rakveres teatris (2004–2006), Vanemuises (2006), Endla teatris (2006–2008) ning nüüd Draamateatris (2009).

•• Mänginud filmides „Malev”, „Tulnukas”, „Mina olin siin”, telesarjas „Tuulepealne maa”, sketšisaates „Tujurikkuja”, juhtinud koos Ott Sepaga saadet „Eesti otsib superstaari”.

•• Teatris mänginud Indrekut („Vargamäe kuningriik”), rahutuvi („Misjonärid”), teenrit („Pidusöök”), Eerik Lammi („Karge meri”), Trigorinit („Kajakas”), Andrus Kuuske („Kangelane”), Klausi ja Liandrit („Hulkur Rasmus”), Edmund Tyrone’i („Pikk päevatee kaob öösse”) ja osalenud lavastustes „Proffet”, „Inimese teekond”, „Valge laev ja taevakäijad” jt.

•• Pälvinud teatrifestivali „Draama 2005” auhinna rolli eest Rakvere teatri lavastuses „Pidusöök” ning „Draama 2007” auhinna koos Piret Laurimaaga armastajapaari kehastamise eest lavastuses „Karge meri”.

Viis asja

mida on Märt Avandile näitlejana ette heidetud, kuid mida ta ei oska kuidagi parandada:

•• liiga korralik

•• liiga pehme

•• ära kannata (laval tegelasena)

•• ära mängi sõrmedega (närvilisuse tingrefleks)

•• laubakramp

Teised temast

Priit Võigemast,

koolivend Raplast, vastutav Märdi lavakooli minemise eest

•• Märt laulis ka Thea Paluoja juures nagu mina. Olime koos nn meesansamblis ja käisime mööda konkursse.

•• Ma absoluutselt ei kujutanud ette, et Märt mõtleb näitlejaks saamisele. Kui ma kuulsin, et ta katsetele läks, siis ma muidugi ütlesin: „Jess, väga õige!” Aga muidu oli ta ju kõva spordipoiss ja tegeles väitlemise ja ma ei tea, mille kõigega.

•• Ma ei ole temaga siiani kuskil koos näidelnud, aga teda laval vaadates on sümpaatne see, et ta on ikka väga konkreetne mees. Ta on ka väga tugeva õiglustundega, kui midagi ikka

valesti on, siis ta ütleb seda.

•• Elus on samamoodi: ta on väga konkreetne ega ole eriline kõrvaltvaataja. Kui ümberringi käib mingi lauslollus, siis ta ei vaata tuima näoga pealt, vaid sekkub.

Uku Uusberg,

koolivend Raplast,

kolleeg Draamateatris

•• Märti olen tundnud väga varasest lapseeast saadik. Ta oli mu vanema venna Andero sõber ja klassivend.

•• Läbi ei saanud me omavahel absoluutselt. Vist kohe üldse ei saanud, päris täpselt enam ei mäleta ka. Kui paljud keskkooliealised ikka suudavad taluda seitsmenda klassi „enne ütleb, siis mõtleb” stiilis noorsande.

•• Märt mõtles ja mõtleb alati enne, kui ütleb. Väärikas oli ta juba poisikesena, kui ta teleris laulis („Laulukarussellis”). Mina olen tema sisukat ning tõelist väärikust alati imetlenud.

•• Ning kui hakkas kooruma tõsiasi, et meid mõlemat tõmbab tõsiselt teatri poole, siis hakkas meid tõmbama ka teineteise poole. Minu suureks saamine oli ka vististi oluliseks teguriks.

•• Ühtäkki on meie suhe kujunenud sügavaks sõpruseks.