Märt Avandi mängib jälle O’Neilli


Eugene O’Neilli „Saatuse heidikute kuu” ilmumine Laitse graniitvillasse on Draamateatri poolt väga loogiline samm.

On ju see kronoloogiline järg alles hiljuti Keila-Joal mängitud tükile „Pikk päevatee kaob öösse”.

Draamateatri eelmise O’Neilli lavastusega seob nüüdset Märt Avandi, kes eelmises mängis Edmundit, aga nüüd tema venda James Tyrone’i. Tegelast, kelle prototüübiks on olnud näitekirjaniku vend.

Väärt Ameerika näitemäng heade näitlejate esituses suudab publikule korda minna ka nüüdsel juhul. Hea, toimiv ja ühtlasi moodne näitemäng, tugevad rollid, millest kooruvad inimesed, kes on hoopis midagi muud, kui pealtnäha paistab.

Lavastus on keerutamata ja realistlik. Iiri päritolu farmiinimesed Phil Hogan (Jaan Rekkor) ja tema tütar Josie (Kersti Heinloo) on mängitud sellisel bravuurikal moel, mis laseb lõpuks inimeseks olemise helgemal poolel särada. Esietenduse omapära oli kulminatsioonistseeni mõningane ebaküpsus. Stseen, kus viskist õhutatud James ja Josie suhteid klaarivad ja saatuse üle otsustada püüavad, mängiti kobaval viisil, mis publikut kaasa ei kiskunud. Ent suhted olid paigas ja õige partneritunnetuse puhul võib siingi oodata täistabamust.

Muhe iiri huumor on kõrvuti teravama koomikaga, mis särab Taavi Teplenkovi pilaga mängitud Hogani naabrimehes. Ent žanrilt on lavastus väljapeetud dramaatilises võtmes ja räägib elusaatustest, kus on käest lastud võimalusi ja soiku jäetud armastust.

NÄITEMÄNG

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Riina Degtjarenko

Valgusekujundaja Raido Talvend

Tõlkinud Minni Nurme

Osades: Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Roland Laos, Märt Avandi, Taavi Teplenkov

Mängukoht: praegu Laitse graniitvilla, sügisest Draamateater

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare