Mart Juure nime all võib avaldada ükskõik mida
Mõni asi on enesestmõistetav: Märt Väljataga ei kommenteeri Eurovisioni, varblased ei söö inimesi ning suviti sajab vihma. Kuid sageli juhtub, et üldlevinud arusaamad osutuvad lähemal katsumisel vigaseks või suisa ekslikuks.
Näiteks võib kõigi teada kaunis ja argieluski “üle keskmise” näitsik jõuda meikija, stilisti ja fotograafi ühiste pingutuste tõttu meesteajakirja lugejate ette võika kosmoseeluka kujul. Korralik inimene on sellisel puhul viisakalt vait, tegelikult tuleks aga hädakisa tõsta.
Niisiis on äsja esimese luulekogu avaldanud humoristil Mart Juurel ja mõnel Playboy modellil rohkem ühist, kui võiks esmalt arvata. Pelgalt Juure kui kaubamärgi abil võib vist suurema osa raamatutiraažist maha müüa, ent tema naljatekstid muutuvad ajaga järjest naljavaesemaks.
Pädeva muusikakriitikuna võiks ta teada, et popstaare ähvardab pideva kiitmise tõttu edevushaigus. Mitte et ülbuses oleks midagi halba. Noorel lõuapoolikul, kes sööb otse plekkpurgist kalakonservi ja kulistab võlgu saadud õlut kõrvale, on moraalne õigus teritada keelt kelle kallal tahes ja kuidas iganes ning ta teeb seda sageli edukalt.
Näljarotist Daniil Harms oli üks maailma vaimukamaid inimesi, kodumaistest autoritest võiks luuletaja Juurele seada eeskujuks elukunstniku ja ekskolleegi Marko Mägi.
Isegi stiili suhtes võib asjakohaseid mööndusi teha. Read “Lenda, lenda, kiire tuvi / nagu oleks perses kruvi” võiksid mõne noorema killuvenna puhul osutuda loominguliseks läbimurdeks, vähemalt autori klassivendade hulgas.
Seega on põhiprobleem kunagise vaimuka humoristi etableerumises. Kui sind koheldakse järjepidevalt kui austatud ühiskonnaliiget ja kehahoiakki hakkab meenutama Gori karikatuuride tegelasi, muutub sotsiaalkriitika väga raskeks ja absurdigi tähendus hakkab ununema.
Humoristi reegel
Tegu näib olevat reegliga, sest ka näiteks Kreisiraadio huumorisisaldus on muutunud pöördvõrdeliselt trio liikmete poolt meedias väljanäidatava enesehinnanguga. (Tõsi, Kivirähkist sai vahepeal suurepärane romaanikirjanik ja Koržets keskendus vähemalt sama edukalt kalapüügile.)
Veel kord – kui kaltsudes lõngus endast lollimate üle irvitab, on tegu teravmeelsusega, ent Tilli-Tom või Värdja-Jaan on juba lihtsalt ülbed tropid. Eelnimetatutega võrreldes Juur küll õnneks veel nii tige ei ole. Kas asi on tõesti nii hull? Noh, õnnestunumad tõdemused nagu “kooriva kreemiga ei saa kartuleid koorida” ning sõnamängud à la “Ilves / selgimistega” pole iseenesest nürid, aga seltskonnas tsiteerima neid ka just väga ei tõmba. Kujundus on suurepärane, nagu eelmistelgi “Haige raamatu” sarja köidetel.
Naljast on asi aga paraku väga kaugel, reaalse huumorielamuse saamiseks soovitan lugeda pigem Jaan Kundla blogi.
