Mart Kalm, Rein Zobel ja Juhan Maiste esitlesid uurimust Eesti tähtsaimast võimuhoonest

Teisipäeval esitleti riigikogu valges saalis raamatut “Toompea”. Vaevalt keegi vaidlustab, et Toompea loss on üks Eesti ajaloo olulisematest hoonetest, mis on elanud üle mitmeid võime. Saatesõnas käib need ajaloolised etapid läbi Harry Liivrand, alustades muinasajast, mil Toompeal oli eestlaste puust kants. Kuna tegemist on nii vana ehitisega, siis on eri ajastud jätnud sellele oma jäljed. Kolme autori raamat jälgib loomulikult arhitektuuriajaloolisi stiilikihistusi alates keskajast kuni 1920.– 1930. aastate art-deco ja eklektilise arhitektuurini. Võtta olid kolm oma ajastu paremat arhitektuuriajaloolast: Rein Zobel kirjutab lossi keskajast, Juhan Maiste Rootsi ja Vene ajast ning Mart Kalm Eesti ajast.

Mart Kalmu peatükist selgub, et 1922. aastal avatud riigikogu hoonet ei võetud vastu erilise vaimustusega. Ühele arhitektile meenutas maja väljast vangimaja, seest enesetapjate klubi.  

Nüüdseks on Toompea loss üle elanud mitmeid võime, teda on ka dekoreeritud, kuid praegu on ta enam-vähem autentsel kujul renoveeritud ja pole ka kuulnud riigikogulaste nurinat oma töökoha väljanägemise üle.