Mart Kalvet vastanditest lummatud metallimees

 (1)
Mart Kalvet vastanditest lummatud metallimees
Arno Mikkor

Täna koos Soome bändidega Tartus esinev ansambel Taak annab nädala pärast kontserdi ka Helsingis ja Tamperes. Bändi kunstiline juht Mart Kalvet tõlgib lisaks raamatuid ja on kursis vandenõuteooriatega.

— Kuidas sa metalse muusika juurde jõudsid?

— Esimene bänd, millega ma liitusin, oli Mortified. Aasta oli 1992 ja mina olin siis 16. Enne seda olin mingile proovikabändile tekste kirjutanud, selliseid, nagu üks 14–15-aastane kirjutada oskas. Skeenes olin juba sees, tol ajal peale metal’i eriti muud muusikat ei kuulatud ja kogusin seda üsna agaralt. Tol ajal tähendas kogumine ka kassettidele salvestamist. Nagu see ikka käib, noortel tekitab subkultuuri kuulumine teatud kriitilises vanuses sellise pühendumuse. Bänditegemise ajaks oli mu lemmikbänd Motörhead, aga varem ikka thrash-metal, Metallica, vana kooli heavy, Accept, sellised asjad.

— Kontseptuaalselt paelus žanri agressiivne imago?

— Keelatud vili on ikka magus. Koolis vaadati selle peale halvasti, kui keegi üritas pikki juukseid kasvatada ja randmekaid või neete kanda. See oli peaaegu kriminaalne, miilitsad korjasid tollal needivöösid ja selliseid asju ära. Olin mässumeelne, rebel-rebel.

Eesti heavy polnud nagu suurem asi, aga välismaa oma oli jube lahe. Eesti omadest sai telekast näha selliseid bände nagu Hetero ja Okaspendel, aga underground-skeenet kui sellist ei olnud. 1987. aasta heavy-suvi oli ikka võimas vaatepilt, hiljem kasvas sellest välja Rock Summer, mis oli Eestis nõukogudeaegse raskeroki tippsündmus. Venemaal oli see tipp aasta varem, kui Ozzfestil käisid esinemas Ozzy ja Guns ’N’Roses. Selleks ajaks oli lagi saavutatud, hiljem hakkas minuealiste ja natuke vanemate hulgas tekkima bände nagu seeni pärast vihma.

— Ja siis tuli langus?

— 1990-ndate keskpaik vajus üsna lonti jah, oli hästi palju bände ja vähe kuulajaid. Klubisid oli peaaegu sama palju kui praegu ja need kõik konkureerisid omavahel, bändid mängisid nädalavahetustel vaheldumisi eri kohtades. Publikut enam ei jätkunud, heli polnud suurem asi... Tartu helimees Roll tegi ju siis veel heli Ruja vana turneetehnikaga, mis pärines 1970-ndate keskpaigast.

Tollal oli veel see element, et black metal’i tegemine muutus populaarseks ja seetõttu õige skeene-mees pidi sel teemal salatsema. Et asi püsiks ikka underground ja puhas, peavoolust rikkumata, siis mindi täiesti idiootsetesse äärmustesse. Inimesi peksti Burzumi särkide kandmise pärast, kui nad ei olnud skeenes sees... Bändid kemplesid omavahel, kes on tõelised metallistid ja kes kõige tõelisemad… Need vaidlused olid ikka täiesti naeruväärsed.

— Mis siis ikkagi juhtus, et raske muusika Eestis nii profiks ja popiks on läinud?

— Hirmsasti tahaks öelda: kohalike promootorite ja üritusekorraldajate-entusiastide töövõit. Aga loomulikult poleks see olnud võimalik ilma üleüldise majandusliku kliima uuenemise ja arenemiseta. Raha on ju vaja, et kontserte korraldada.

— Kas selline asi on sinu poolt vaadates hea või nõustud puristidega, et asi on läinud kommertsiks kätte? Müüdud pööblile maha, muutunud sell-out’iks, nagu inglise keele asjatundjad ütlevad.

— Minu meelest on see pseudoprobleem. Teatud kallakuga rokenroll on üle elanud väga palju moondumisi ja väga palju sell-out’e, jäädes kõigest hoolimata sisuliselt ikkagi samaks. Rokenrolli tüvi on ikkagi alles, ta on kuidagi puhas ja puutumatu. Seda võib sada korda maha müüa, tema väärtus sellest ei kahane.

— Aga sellist mõtteviisi ikka esineb, eks?

— Las olla. Nagu öeldakse, las Karavan haugub, Karl Madis laulab ikka edasi.

Aga sellist suhtumist ikka on. Usun isegi, et viiel juhul kümnest ei ole see isegi kadedusest mõjutatud, vaid just murest skeene selgroo pärast. Siin võib tuua laiema võrdluse: inimesed, kes hirmsasti muretsevad ühiskonna ja selle moraalse allakäigu pärast, põhjustavad peaaegu alati – võib vist isegi öelda, et alati – rohkem pahandusi, kui oleks põhjustanud väidetav allakäik. Selline vastandumine on mõistetav, aga sellega ei pea kaasa minema.

Eks see on ka vanuse küsimus ning rebel-rebel-suhtumine on ikka oluline, eriti just alternatiiv­skeenes. Kui sa järsku avastad, et see, mida sa varem kuulasid, on äkki MTV edetabelis esikohal, võib see vaiba alt tõmmata küll, tekitada arenevas mõistuses eksistentsiaalset kriisi.

Loe veel

— Üks anonüümseks jääda sooviv rokkbänd olevat mainekujunduse huvides endale lausa markeritega võltstätoveeringud kehale joonistanud. Sinul ei olegi ühtegi tätoveeringut?

— Neljandas klassis torkasin endale sulepeaga sõrme, nii et parema käe nimetissõrmele jäi pisike sinine täpp. See on seni ainuke tätoveering, ja see tuli ka kogemata.

Selles vanuses, kus ma oleksin endale midagi sellist ehk tahtnud, näitasin ma üles respekti oma vanemate vastu. Nemad pidasid tätoveeringuid vene vanglakultuuri ilminguks ja oleksid ilmselt minuga selle pärast tülli läinud. Noh, ma ei tahtnud neid pahandada.

— Sina, metal’bändi laulja, ütled ajakirjanikule, et sa ei teinud tätoveeringut, sest ema ei lubanud? Mida skeene sinuga teeb?

— Skeene ei ole mind siiamaani nülginud ka totaalse stiilivääratuse pärast. Ma käin kogu aeg ringi vöökotiga, mis on kõige geim asi üldse. Selliste asjade pärast ei ole ma eriti muretsenud. Randmekaitsetega olen ikka esinemas käinud…

Ükskord Tartus käies juhtus nii, et nägin ülekäiguraja ees peatumas sellist arhetüüpset jõmmibemmi, kolm meest sees, aknad valla ja makist mängimas Taaga laul „Õiglane Jaak” („Võta mahv, võta sõõm, katus lendama läeb. / Las lennata! Sinuga siia ma jään” – siin ja edaspidi intervjueerija valitud tsitaadid). Ehkki loo eesmärk ei olnud sellist sihtgruppi nii-öelda žanri­omasele tegevusele ajendada, oli mul ikkagi uhke tunne seda kuulda. Et näe, oleme raske roki piiridest natukene välja murdnud, vähemalt sõnumiga.

— Taaga plaadikaantel eestikeelsetele lugudele lisatud ingliskeelsed sünopsised panevad sageli muigama. Oletegi selline eneseirooniline bänd?

— Muidugi. Kui ma Heraldis laulsin, oli seda muiet võib-olla isegi rohkem, sest Herald on ju 100% standardne heavy-metal-bänd, eks. Seal oli see noatera, millel balansseerida, kõige teravam. See oli paras pähkel: kuidas sa viskad sellises bändis heavy-teemadel nalja nii, et jääd hea maitse piiridesse ja lugu on ka enam-vähem talutav, mitte lihtsalt mingi huumor. Aga mulle tundub, et me saime hakkama.

— Metal’bändide jaoks on kristlusevaenamine nagu poolkohustuslik, vaatan, et see lööb ka teie juures välja.

— Ma ise olen ka seda teiste puhul päris palju kritiseerinud, kuna arvustan vahetevahel plaate. Aga oota, millist teksti sa silmas pead?

— Äkki ma olen ise mõttelaisk, vaatasin lihtsalt, et viimase plaadi lood „Palvevennad” ja „Roe” nagu räägiksid kristlusest, ja noh, tegu on ju metalbändiga…

— „Palvevennad” („Pühendunud palvevennad oma palve toel / näevad päris püha tõde täitsa kirgastunud moel”) on statement narkopoliitika kohta, seal ei ole mingit seost religiooniga. „Roe” („Tänu sulle, püha taevas, tänu sulle, looja / kallad et me kaela meie igapäevast rooja”) on natuke keerulisem. See lugu on monoloog Jumalaga, ta on panteistliku nägemuse kajastus.

Teatud meditatsioonitehnikate ja muude vahenditega jõutakse tihti ühe ja sama kogemuseni, mille kohaselt Kõik on Üks. Selline järeldus on kognitiivse seisundi teatud nihutamise üks kõige tavalisemaid tulemusi. Kui sa saad aru, et sa oled osa kõiksusest ja sealjuures teatud ulatuses kõige eest ka vastutav, siis see on korraga väga rõõmus, aga ka väga masendav kogemus. Siin ma olen löönud selle panteistliku maailmapildi korraga väga dualistlikuks, et mina oleks dialoogis ülejäänud kõiksuse valitsejaga. Aga see ei ole kindlasti kristlusevastasena mõeldud, kuigi ma saan aru, et seda võib sealt kergesti välja lugeda.

— Nii et sind võib pidada religioosseks inimeseks?

— Selles mõttes, et mind huvitavad religioossed küsimused – jah. Aga ma ei tunnistaks mingisuguse konkreetse, noh, üleinimliku entiteedi olemasolu. Ma olen metaskeptik – pean end küll skeptikuks, aga vahel ikka kahtlen selles. Inimene on ehitatud teatud religioosse drive’iga, mis on evolutsiooniliselt tekkinud. Aga ma usun, et sellele on võimalik läheneda ilma seda valdkonda „määrimata”, liigselt maa peale toomata või ratsionaliseerimata. Ütleme nii, et seksuaalne nauding on ka siis nauditav, kui sa tead, et see on kõigest keemiline reaktsioon sinu kehas.

— Kas okultism ja sellised asjad huvitavad sind?

— Kindlasti, nagu ka religioon ja religioonifilosoofia, teadus ja teadusfilosoofia. Mitte et ma peaksin okultismi legitiimseks distsipliiniks või mõistlikuks vahendiks oma eesmärkide saavutamisel. Aga see on kahtlemata huvitav teema, millega mängida ja žongleerida, olen oma tekstides kasutanud palju okultistlikke elemente ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Ent tuleb tsiteerida selle ala üht autoriteeti Aleister Crowleyt, kelle sõnul on hullumajad täis inimesi, kes arvasid, et nad saavad okultistlike jõudude kontrollimisega hakkama.

— Sama kursis hoidmise põhimõtte järgi armastadki igasuguseid paranoiateooriaid lugeda?

— See on tendentslik liigitus, aga ma saan aru, mida sa silmas pead. Kui ma mingi teemaga tutvun, siis ma proovin end selles vallas alati kahe võimalikult vastaka selleteemalise argumendiga kurssi viia. Ma arvan, et see treenib mõistust ja aitab mõista, kuidas teised inimesed maailma näevad.

Ratsionalistil on tihtipeale raske aru saada, kuidas saab muidu tõsiselt ja mõistlikult käituv inimene näiteks mingit 2000 aasta vanust muinasjuttu uskuda. Ent esitada ei tuleks seda küsimust, vaid pigem võiks uurida, kuidas ta endale seda põhjendab, kuidas ta säilitab mõistuspärase elu, minemata vastuollu sellega, mida ta peab religioosseks tõeks.

Seetõttu loen näiteks Skeptik.ee-d ja siis kohe vastumürgina peale Renegade Futuristi. Või loen paralleelselt Vanglaplaneeti ja välismaa teadusfoorumite kriitikat selle lehekülje allikate kohta.

— On sul mõni lemmikteooria?

— Viimasel ajal meeldib mulle kõige rohkem teooria nn chemtrail’idest, mida on nüüd hakatud ka Eestis nägema, pärast seda, kui need USA-s populaarseks muutusid. Need on tavalise lennuki kondensaatjäljest väidetavalt madalamal asuvad, teist värvi ja imeliku kujuga moodustised taevas. Nähtuse algupära nimetatakse salapäraseks, ehkki selliste asjade „tegelikele eesmärkidele” muidugi vihjatakse – ikka mingi ülemaailmse eliidi poolt elanike kontrolli all hoidmiseks… See on tore vandenõuteooria.

— Oled inglise keelest tõlkinud üsna mitut ulmeautorit, aga mulle näib, et „Illuminatuse” autor Robert Anton Wilson on sulle kõige tugevamat muljet avaldanud.

— Kolm lemmikut on Wilson, Philip K. Dick ja William Gibson – neist ei oska ma kedagi eelistada. Praegu võib jah öelda, et mul on peal Wilsoni faas, sest seoses „Illuminatuse” tõlkimisega olen pidanud hästi palju kõrvalt lugema ja uurima. Esimeses osas on komistamisi, mida üritan järgmistes parandada.

Wilson on mind mõjutanud just tänu sellele, et saamaks üldse aru, millest ta räägib, olen pidanud ennast esmalt kohutavalt paljude teemadega kurssi viima. Kas just teadlikult, aga kindlasti matkisin teda ka Laur Krafti pseudonüümi all Algernonis ilmunud jutus „Ultima Cthule”, mis võitis Stalkeri lühijutupreemia.

— Pead sa veel mõnda ametit peale tõlkija oma?

— Toimetan raamatuid. Lisaks aitan ühel tuttaval mingile väljaandele vahetevahel ingliskeelseid majandusuudiseid vormistada. Toimetamisest oli viimane huvitav töö Mikk Pärnitsa „Hundikutsika eetika”, mis peaks nüüd sügisel välja tulema. Ja koostasin registri Carlo Ginsburgi raamatule „Ajaloo ööpoolel” ehk „Historia Nocturna”. See on samalt autorilt, kes kirjutas teose „Juust ja vaglad”, selline mikroajalooline teos. Tõsiteaduslikud uurimused okultismi teemadel on minu jaoks eriti põnevad.

— Kui uuesti metal’muusika stereotüüpide juurde liikuda, siis sinu maailmavaade tundub kuuluvat pigem vasakpoolsele või anarhistlikule humanistile, mis jälle nende klišeedega väga ei haaku…

— Ma keeldun ennast lahterdamast ühemõtteliselt parem-vasak-skaalal. Pigem olen ma poliitiliselt pragmaatik. Mis konservatiivsuse-liberaalsuse skaalat puudutab, siis olen teatud küsimustes ühte ja teatud küsimustes teist.

Näiteks uimastiküsimustes olen ma totaalne konservatiiv. Ma leian, et alaealised ei peaks tarvitama legaalseid ega illegaalseid „aineid” – kui just mitte teatud konkreetsetel juhtudel ja arsti näidustusel. Seejuures eelistavad konservatiivsed inimesed pidada seda lahendust, mida mina loogiliseks ja loomulikuks pean – kanget riiklikku narkokontrolli ehk legaliseerimist –, äärmusliberaalseks ideeks. Päris niimoodi see ei ole, suurem riiklik kontroll ei ole kunagi olnud liberaalide eesmärk.

— Mis on Taaga määrdeõli, mis seda mehhanismi käigus hoiab?

— Ma arvan, et liikmete kustumatu kirg ennast vähemalt oma nišis tõestada. Bänditegemine ei saa sellises žanris kunagi olla töö, me ei hakka kunagi teenima sellega suurt raha. Aga see on hea tunne, kui muusikategemine hästi välja tuleb ja teised ka nii arvavad. Eks ta üks sõltuvushaigus on.

— Osaled veel sellises bändis nagu Nitrous, mis viljeleb stiili nimega drag race thrash metal. Räägid lähemalt?

— Kui ma bändiga liitusin, tundus nii mikroskoopiline nišistumine, kiirendusvõistluste teemaline thrash-metal täiesti pöörase ideena. Kas saab minna veel spetsiifilisemaks? Ehk siis, kui hakata lüürikas ainult p-tähega algavaid lauseid kasutama või… See tundub väga huvitav väljakutse, ma ei tea ainult, kui edukalt me sellele vastamisega oleme toime tulnud. Esimesel plaadil minu tekste polnud, teisel on see-eest ainult minu omad.

Tasub arvestada, et ma ei tea midagi mootorsõidukitest, mul pole juhilube, ma pole peaaegu kunagi roolis istunud ja mul ei ole ka kirglikku huvi tehnikaspordi vastu… Eeskätt on see ikkagi kitarrist Lauri Kuriksi bänd.

— Kas Dawn of Gehenna tegutseb veel?

— Selle järele ei paista erilist nõudlust olevat, ei usu, et Gehenna enam midagi teeb. Aga meil on veel see tribüütbänd ka, PlekkSaapad, mis mängib eesti keeles Black Sabbathi lugusid. See on selles mõttes seisakus, et me ootame, kuni saaks autoriõigustega kõik korda ja plaadi välja anda.

— Milliseid skandaalseid episoode sinu muusikukarjääris ette on tulnud?

— Mul on kaks korda lava peal püksitagumik rebenenud. Korra sai Kanal 2 reporter mind vintis peaga backstage’ist kätte ja ma ajasin lolli juttu kaamerasse. Hollandi turnee ajal Whispering Forestiga tantsisin kell neli hommikul ühes Tilburgi kõrtsis pisikese laua peal ilma särgita Village People’i laulu „YMCA” järgi, ma arvan, et palju skandaalsemaks on keeruline minna.

— Kuidas sinu laulutekstid sünnivad?

— Usun, et suhteliselt levinud meetodil. Midagi lugedes või kellegagi vesteldes jäävad aeg-ajalt kummitama mingid fraasid, väljendid või tabavalt sõnastatud ideed. Kui nad tunduvad mulle tähendusrikkad, siis ma panen nad paberi peale kirja (võtab taskust mõned flaierid ja muud paberilipakad, millele on kritseldatud mõned read – K. K.) ja kannan neid paar päeva taskus. Kui on vaja mingit teksti ja selleks ajaks on neist ideedest midagi küpsenud, siis ma saan midagi asjalikku kirjutada.

— Lähme respektiteemaliste küsimuste juurde. Kes on Eesti levimuusika geniaalseimad tekstimeistrid?

— Rada7-nimeline veebikogukond ilmselt sõidab mulle pärast selle ütlemist trammiga ahtrisse, aga ma olen väga lahedaid mõttekujundeid ja nende viisistamist kohanud Dagö juures. Kõik laulud mulle ei meeldi, aga osa neist tekstidest on nii hästi sõnastatud, et tuleb kade meel peale, tahaks ise niimoodi.

Mis on selle toreda habemiku nimi, kes näeb välja peaaegu nagu Terence McKenna ja kirjutab Justamendile tekste? Ahjaa, Villu Kangur.

Kes veel? Kindlasti Villu Tamme, tal on iga teine tekst selline, mis tekitab kadedust.

— Ja teiseks – kes on eesti lootustandvaimad noored raskeroki bändid?

— Talbotit vist ei saa nooreks bändiks pidada… Noortest tulevad praegu meelde kaks nime. Üks, kellel ma üritan silma peal hoida, on Nevesis.

Samuti üllatas väga positiivselt Burn Still viimase EP-ga. Mõnestki minu arvustusest ilmselt kumab läbi see, et ma ei ole metalcore’i sõber. On ta nüüd kommertsialiseerunud või mitte, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle. Burn Still on muidugi veidi karmimaks läinud, aga ta jagab oma fänne ikkagi teiste selle liini bändidega. Vaat nemad on fantastiline näide sellest, kuidas olla moekas ja järgida oma põlvkonna trendi, tehes seda samas stiilselt, ägedalt, ootamatult, huvitavalt.

Smõugi iidamast-aadamast oodatud debüütplaadi puhul kartsin natuke, et siit tuleb midagi tendentslikku, aga ei. Nende muusika on väga žanriomane, aga seejuures inspireeritud Vaimust…

— On su ampluaa ka laiem kui pelk metal kogu oma žanrilises paljususes?

— Ei, kindlasti ma metalli kogu ulatuses ei jälgi. Üritan ennast ikka kursis hoida, mis toimub selles „teises” Eesti alternatiiv­skeenes, mida esindavad MKDK bändid oma džäss-proge-avangardiga. Ma pole ise just selle ala mees, aga mul on seal palju sõpru ja tänu neile olen avastanud tõeliselt fantastilisi asju.

Näiteks Eesti bänd Phlox – ma ei väsi neid promomast. Või Tolmunud Mesipuu, kelle debüütalbum on väga mõnus žanriülene saavutus. Kompotid võivad olla väga maitselagedad, aga head tulemused innustavad ka ennast žanriüleselt kätt proovima.

Kes ta on

Mart Kalvet

Sündinud 6. novembril 1975

•• Lõpetanud Tallinna 9. keskkooli (Õismäe humanitaargümnaasium), kahekordne lõpetamata kõrgharidus TPÜ-s ja

EHI-s inglise filoloogina

•• Laulnud metal’ansamblites Mortified, Whispering Forest, Ecthalion, Herald ja Dawn Of Gehenna

•• Praegu ansamblite Taak ja Nitrous laulja

•• Tõlkinud inglise keelest raamatuid, mille hulka kuuluvad Kurt Vonneguti „Komejant”, Stephen Kingi „Laskur”, William Gibsoni „Neuromant” ja Ian McEwani „Tsementaed”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare