Mart Kivastik: filmis on asi esimese kahe minutiga selge

Mart Kivastiku eluunistus on täitunud, näitekirjaniku esimene täispikk mängufilm „Üks minu sõber” on valmis. Selgub, et see on täiesti korralik film.

— Sinu esimene täispikk mängufilm on nüüd kinos. Kui suurel määral õnnestus teha selline teos, nagu sa planeerisid?

— Peaaegu nii saingi. Alati tuleb igast’ asju ette, mida ei saa ja mida ei oska teha, aga ma ei lootnud, et nii palju õnnestub. Peaaegu selline film tuli, nagu ma tahtsin.

— Sellest, et põhirollid olid kirjutatud konkreetselt Aarne Ükskülale ja Aleksander Eelmaale mõeldes, on juba korduvalt kirjutatud. Kuidas teiste osatäitjate valimine käis?

— Vaata, Harriet (Toompere) ju tegi Viinistus neid teatriasju ja ma valisin ta täitsa sisetunde põhjal. Tegelikult kunagi juba leppisime temaga kokku, et teeme koos filmi, aga see oli nii pulliga pooleks. Rita (Raave) ja Markus (Luik) mulle kuidagi lihtsalt sobisid, ma ei oska isegi öelda, miks. Eks ma olen neid ju nii palju töötamas näinud ja kujutasin ette, mismoodi nad võiks neid rolle teha.

— Operaator oli ka tuttav?

— Ei, Jarkko (Laine) oli täitsa võõras. Ma arvan, et tema palkamise puhul oli alguses põhilootus see, et Anneli (produtsent Anneli Ahven) lootis, et kui on soome operaator, saame Soome raha. Ei saanud, aga jäime ikkagi soomlase juurde. Ja ta tegi väga kena töö. Kiitos!

— Kui filmi vaatamas käisin, siis ei olnud saalis väga palju rahvast. Need, kes olid, ajasid end filmi lõppedes püsti ja panid üleriided aeglaselt selga, aga jäid siis mõtliku näoga püstijalu subtiitreid vaatama, kuni need läbi said. Ühesõnaga austasid, iga päev seda ei juhtu. Millisele vaatajale mõeldes sa selle filmi tegid?

— Tegin täpselt nii, nagu mulle endale meeldiks. Sa ei saa teistmoodi teha, ükspuha mis sa teed, pead seda endale tegema. Võid loota, et järsku on veel sinusuguseid inimesi, selliseid, kes samamoodi aru saavad, aga neid ei pruugi alati nii palju olla.

Meenub kaks jõle head filmi, üks oli Vadim Abdrašitovi „Rong jäi seisma”, kus koos minuga oli saalis neli inimest. Ja siis nägin Tartus Jarmuschi „Surnud meest”, kus oli ka mingi seitse inimest saalis. Sellest hoolimata olid ikka jube head filmid.

Meie filmil läheb praegu vist isegi suhteliselt hästi, vaatajaid on ootamatult palju.

— Milles peitub eesti filmi paljuräägitud ummikseisu peapõhjus? Lihtsalt selles, et on vähe raha?

— Absoluutselt rahapuuduses. Ja teine asi: praegu see Balti meediakool toodab juurde režissööre, produtsente ja teisi filmitegijaid, nagu me oleks Indias, aga me ei ole. Ma ei tea täpselt, mitu filmiinimest iga aasta jurde tuleb, aga kui see kamp, kes arvab, et neil on õigus filmi teha, läheb nii suureks, siis… Ühesõnaga, ma pole kindel, kas peaks nii palju inimesi kunstlikult sinna järjekorda lükkama, kui lootust sama hästi kui pole. Meil ei peaks oma filmikooli olema, see kõlab nii lollilt. Minu arvates oleks pigem õige saata inimesed Soome, Londonisse, kuradi New Yorki, kus tase on hoopis teine. Selle asemel, et ise siin põlve otsas nikerdada. Ma ei usu, et see on õige. Kui ma oleks 20, ma ei läheks Balti filmi- ja meediakooli, ma läheks hoobilt, ma ei tea – Austraaliasse.

— Oled sa ise väljaspool töötubasid akadeemilist filmiharidust omandanud?

— Ei-ei. Aga ma olen kogu aeg pealt vahtinud, Tallinnfilmis olles nägin neid asju kõrvalt. Vanasti võtsid meistrid samuti endale õpilasi kõrvale. Ega ma hästi ette kujuta, kuidas see koolis õppimine üldse käib. Kujutan ette, et vaadatakse palju filme, arutletakse, see on teoreetiline osa, aga parim õppimine käib kindlasti võtteplatsil, kui sa lihtsalt näed asju ja vaatad pealt, mis toimub. Kõige parem on ise tegemine.

— Kas Eesti Filmi Sihtasutuselt ja kulkalt raha saamine oli raske?

— Loomulikult, ma kujutan ette, et (EFSA juht Karlo) Funk ikka kõhkles – no tegelikult ta kõhkleski tükk aega, enne kui raha andis. Sest mille järgi sa otsustad, kas film tuleb välja või ei tule? Seda on peaaegu võimatu öelda, teada saab alles siis, kui film on valmis, ja siis on juba hilja – raha tagasi võtta ei saa. Nii et kindlasti oli mulle raha andmine raske otsus. Aga mul oli hea lugu. Ja head sõbrad, kes mind puššisid: Toomas Hõrak ja Piret Tibbo ja muidugi mu enda produtsent Anneli Ahven. Mind toetati. Aitäh!

— Üks meie probleem on väidetavalt ka stsenaristide puudus. Kuidas sulle tundub?

— See on õigus. Ja teine asi: meil üldiselt stsenaariumist ei hoolita. Pidevalt lähevad käiku filmid, millel ei olegi stsenaariumi, seda ei olegi üldse nagu tähtsaks peetud! Aga kui stsenaariumi ei ole, siis pole filmil minu arvates mingit lootust. Kõigepealt on vaja see töö tähtsaks teha, see tähendab, et on vaja hakata stsenaariumi eest maksma. Siis tekib ka inimesi, kes hakkavad neid kirjutama. Nad ei saa tekkida mittemillestki, oma lõbuks ei ole lihtsalt võimalik aasta aega tööd teha. Ja umbes aasta kulub stsenaariumi peale ikka.

— Aga kes meil tugevad stsenaristid on olnud?

— Parim eesti film oli minu meelest Mark Soosaare „Jõulud Vigalas”, ta kirjutas selle loo ise. Millegipärast Soosaar pole mängufilme enam teinud, ma ei teagi, miks. Ja teine oli raudselt Leida Laius, kellel olid alati korralikud lood. Laius oli eeskujulik režissöör, tal oli kõik okei: stsenaarium, näitlejad ja nii edasi. Ja mõtle, naisrežissöör, kes lõi läbi mitukümmend aastat tagasi. No ja Peeter Simm muidugi. Talle kirjutas ju Valentin Kuik.

— Kuidas sa defineerid, kas on korralik film või ei?

— Nii kui näed kaht esimest minutit, on asi selge. Filmis ei ole võimalik udu ajada. No hiljemalt esimese viie minutiga on igal juhul asjad selged. Ja see tuleb välja kõigest: pildist, näitlejatest, ükstapuha. Nii kui hakatakse mingit jura ajama, siis saab sellest üsna kiiresti aru. Siis teeseldakse filmi tegemist.

Teater on paratamatult palju rahvuslikum kui film. Kuigi uus teater püüab kogu aeg väita, et olla nagu rahvusvaheline, aga see ka ei ole minu arust õige. Film on rohkem muusika ja kunsti poole. Need on üleilmsed kunstid.

— Popp ja noortepärane maailm pääseb su filmi vaid korra, kahe keskkoolitibi näol, kes tahavad Tolstoid laenutada. Palju sa selle noortevärgiga kursis oled?

— Ega väga palju ei tea. Aga tead mis – ma olin kord Sloveenias koos ühe sõbraga, üks Andrej (Košak), kellega me kirjutasime stsenaariumi. Sattusime kogemata kokku ühe 20-aastase tüdrukuga. Ta veel õppis kohalikus teatri- ja kunstikoolis ja tema vanaisa on sloveeni kirjandusklassik. Kogemata tuli jutuks, et mu koera nimi on Marcello. Ta küsis, miks Marcello. Ma vastasin, et Mastroianni järgi. Siis ta küsis, kes see Mastroianni on. Nii et üldjoontes tundub, et inimesed ongi oinad, see tase on niivõrd madal, isegi neil, kes on otsapidi kunstiga seotud, nii Sloveenias kui ka Eestis. Päris hull lugu, aga sinna ei ole midagi teha. Maailm muutub. Internet ruulib.

— Sinu põlvkonda nimetatakse võitjate põlvkonnaks. On sul võitja tunne?

— Absoluutselt mitte, ma pole kunagi võitja olnud. Õnneks sain selle filmi ära teha. Muidu ma olen alati olnud kuidagi selline... Ühesõnaga – ei. Aga ma võitlen, mulle ei ole midagi kingitud. Ma olen ise teinud.

— Miks sinust muusikut ei saanud?

— Enne ülikooli käisin Elleri muusikakoolis, lõpetasin selle ära ja pärast läksin eesti keelt ja kirjandust õppima. Aga ma olin andetu muusik, põhiline, millest ma Elleris aru sain, oli see, et minust Beethovenit ei saa. Ja siis polnud mõtet edasi punnida, ei tahtnud muusikat solvata.

— Mida sa seal muusikakoolis õppisid?

— Koorijuhtimist.

— Oi, Laine Jänese vaimus…

— Laine Jänes oli mu kursusekaaslane. Tema oli eriti andekas, jättis meid kaugele maha, läbis kaks aastat ühega ja tuiskas edasi. Ta oli tore tüdruk.

— Kas sa oled poliitilises mõttes pigem konservatiiv, liberaal või sotsialist?

— Pigem sotsialist, ma arvan. Selline väga räige kapitalism on minu arvates natuke ebaõiglane. Pigem ma oleks küll sellise Rootsi riigi poolt, kus kõigil on hea olla. Aga ilm võiks olla nagu Itaalias.

— Euroasi meeldib?

— Mulle väga meeldib, et see euro on, mul on nii siiber kõigest sellest virinast… Mida rohkem me oleme Saksamaa küljes ja mida vähem Venemaa küljes, seda parem, jumala eest.

— Aga Eesti vabariigi eest oleksid valmis hobust saduldama ja võitlema minema?

— Ma kirjutasin Mati Seppingule ühe stsenaariumi paar aastat tagasi, Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” järgi. Pärast ei saanud magada, nägin sõda unes. Sõda on ikka julmalt kole asi. Aga kui peaks minema, siis arvatavasti oleks hirm küll, aga ikka läheks. Ma ei kujuta ette, seda ei oska keegi öelda.

(„Ilmselt läheksid, siit läheks kõik,” arvab sõber kõrvalt.)

Jah, vaata, see eelmine elu Nõukogude Liidus oli ikka nii õudne, seda keegi ei taha. Pigem kole sõda kui N Liit.

— Aga kas oleksid nõus teenima kodumaad, tehes patriootlikku mängufilmi?

— Ma arvan, et otseselt patriootlikku filmi ma ei teeks, minus seda soont ei ole. Kuigi mul tegelikult üks lugu on, see „Sõdur”, mis väljastpoolt vaadates ongi justkui eesti rahvuslik lugu. Mõte oli minu jaoks milleski muus, aga kaudselt käis sellega kaasas ka see patriootlikkus. „Eesti asjad” oli ka selles mõttes patriootlik.

Sellel sõnal võib olla mitu tähendust, üks asi on selline paraadlik patriootlikkus, aga eesti asja poolt olen ma väga.

— „Käsu Hansu ajalootund” kõlab Euroopast vaadatuna lausa russofoobselt…

— Ma olengi. Mulle venelased meeldivad – kui nad Venemaal on, on nad toredad, aga kui ma tulen Tallinna ja kuulen seda kuradi „nu što bljäd, urod bljäd”, siis ma kohe… Pronksiöö jättis mulle nii masendava tunde... No ongi tekkinud see russofoobia, midagi teha ei ole, on see hea või halb, ma ei saa sinna midagi parata.

— Paljud räägivad Tartust kui sinu filmi ühest peategelasest. Minu kui Tartu-kauge inimese meelest oleks see lugu võinud sobida ükskõik millisesse Eesti linna. On siin mingi värk Tartu vaimuga või…

— Ei ole mingit värki. Tartu on ju elamise mõttes hästi mugav ja mõnus koht, siin on tõesti hea olla, aga vaimu poolest… Mul ju pooled sõbrad on Tallinnas ja vaimu mõttes ei ole Tartu või Tallinna inimestel mingit vahet. See, kellega sa läbi saad, ei sõltu linnast. Tartu on sisetunne. Tallinnas on selles mõttes tartlasi terve posu. Vastupidi ka.

— Teatav Tallinna-skepsis on mõnes su teoses tajutav küll.

— See käib rohkem sellega kaasas, et Sass küsis minult ükskord, millal ma LINNA tulen. Ma vihkan seda küsimust. Kui sa vaatad seda Eestit, mis on nagu väike sipelgas siin maailmas, siis meie linnadel suurt vahet ei ole. Elu hakkab ikka New Yorgist.

— Filmikunstist oled palju rääkinud, aga kes on olnud su muusikalised mõjutajad?

— Led Zeppelin, Mozart, ma ei tea… Eks meeldib igasugust, aga põhiliselt näiteks bluus, Jeff Beck… Beck on geenius. Zeppelini hakkasin 14-aastaselt kuulama.

— Poisi- ja teismeea mentaliteet on su raamatutes väga oluline teema, meestegelased mingis mõttes jäävadki poisteks. Kuidas su enda noorukiiga välja nägi, tegid palju lollusi?

— Tegin jah, aga noh, kes ei teeks. Ma käisin hästi palju trennis ka, kuni kaheksanda klassini käisin kogu aeg ujumas. Aga seitsmendas läks nagu jamaks. Igast’ asju oli, aga vangi ma ei läinud, mõni sõber läks. Ma ikka lugesin raamatuid, ju need tegid mind paremaks, päästsid ära.

— Üks su põhilisi tüvitekste on vist Dumas’ „Kolm musketäri”.

— Tüvitekst on nii suur sõna. Ütleme lihtsalt, mulle tähtis raamat. Nii paljud raamatud on mõjutama jäänud, eriti just kooliajast. Seitsmendast üheteistkümnenda klassini lugesin läbi kõik, mis võimalik. Kõik, mis polnud kohustuslik kirjandus. Seetõttu Tammsaare kannatas.

„Kolm musketäri” on raudselt üks mu elu tähtsamaid raamatuid. Ühest küljest lihtsalt seiklus, aga teisest küljest ta on ikka vinge lugu, selline suur asi, mis jääb igaveseks meelde. Kui d’Artagnan lõpuks ära sureb, siis kõigil on nutt kurgus. „Musketäre” ma olen mingi kümme korda lugenud, aga tegelikult on „Kakskümmend aastat hiljem” kõige parem osa.

— Kui palju sinu stsenaristitööst „Taarkas” ja „Vashas” järele jäi?

— Suurt midagi ei jäänud, suhtusin sellesse üsna halvasti. Kui ma tegin selle „Vasha”, siis me olime kuskil ingliskeelses töötoas, esimene kord, kui olin kapitalistlikus töötoas, nagu need Euroopa omad on. Pärast seda läks stsenaarium kultuuriministeeriumi Enn Rekkori kätte. Rekkor ütles, et ärge jumala eest ümber tehke, las ta läheb sellisena filmiks, siis on õige. Siis ta jäi seisma ja kui teda pärast hakati ümber kirjutama, siis ta rikuti lihtsalt ära. Lugu valgus laiali. Režissöör Hannu Salonen oli muidu tubli mees, aga mina ei saanud enam üldse aru, mis lugu see on.

Mäeotsa „Taarkaga” oli nii, et ma tegin ikka võimalikult filmiliku loo, Tiina Lokk oli toimetaja ja me tegime seda veel koos ümber. Saime sellise asja, et ma mõtlesin, et me saame Oscari selle eest. Pärast – ma ei tea, mis toimus, sada naist hakkas teda ümber kirjutama, Kauksi Ülle ütles, et setod nii ei tee ja naa ei tee ja… Minu lugu see enam ei olnud. Muidugi, Mäeots sai mu peale pahaseks, kui ma nii ütlesin, aga mis teha.

— Sellest, et filmitegemine on su jaoks olnud eluaegne unistus, oled sa rääkinud. On sul selles mõttes unistusi, milliseid filme sa veel teha tahaksid?

— Mul oli mitu plaani. Tookord kui „Taarkat” kirjutasime, oleksin seda filmi hea meelega ise teinud. Niivõrd hea ühe naise lugu tuli välja, tõepoolest vingelt. Kui see oleks korralikult ära tehtud, oleks seda võinud mängida ükstapuha millises maailma nurgas. Eks ma lihtsalt järjest üritan teha ja vaatan, mis saab, sest ega minu otsused loe siin eriti midagi, loeb see, kas on raha või ei ole.

Hea meelega teeksin žanrilt täiesti erinevaid asju. Kas või enda näidendist „Eesti asi”, mis on hästi filmi moodi lugu. See oleks puhas meelelahutus. Ja teeks mõne asja, mis on jube tõsine. Näiteks „Sõduri”. Proovimise mõttes tahaks näha, millega saab hakkama ja millega ei saa. Nüüd sai esikas läbi ja ma puhkan natuke, siis hakkan vaikselt vaatama, mis saab.

— Noh, „Üks mu sõber” paneb vaataja kohati nutma ja siis kohe irvitama…

— Nii olekski õige, sihukseid filme ma vaataks ise ka.

— Kuidas sa end kirjutama distsiplineerid?

— Algus on puhas sundimine, pärast läheb juba mõnusalt edasi. Aga kõige raskem on alustada, siis istud nagu loll seal laua taga. Teen üheteistkümnest kolmeni. Hästi kirjutada ei saa kauem kui paar tundi. Hiljem läheb jamaks kätte, see tuleks lihtsalt ära visata.

— Veinipudelit samal ajal ei ava?

— Mitte kunagi enne kirjutamist. Alles kell viis või isegi hiljem. Täis peaga kirjutada ei saa, pole võimalik. Isegi kui jood ainult klaasi veini. Klaasi veiniga saab autot juhtida, aga mitte kirjutada.

— Kas see, et mehed purjus peaga ujuvad ja autoga sõidavad, tundub sulle vältimatu?

— Ma arvan, et jah, loodus ise on nii seadnud.

— Ise oled purjus peaga ujunud?

— Oh, kes ei oleks, ikka olen. Aga ma olen päris hea ujuja ja ma ei lähe ka kuskile üle mere ujuma. Üldiselt ma arvan, et minu riskikäitumised on käitutud.

— Valima lähed?

— Olen alati käinud. Aga seekord tundub maru raske valida, minu jaoks ei olegi enam kedagi jäänud. Ma ei tea, mis teha. Vanasti valisin Isamaad, aga enam ei jäta need mingit muljet, nende nägu polegi enam alles jäänud. Kõik, kes võimu juurde on jõudnud, on suutnud ennast sellega niiviisi ära rikkuda, et kahju vaadata. Kahekümne aastaga on need parteid kõik sinnamaale jõudnud.

Põhimõtteliselt ma valiks sotsialiste, aga seal on jälle sihukseid naisi, keda ma mingi raha eest ei tahaks valida. Ma läheks hea meelega Sven Mikseriga, aga kõik need europarlamendist tagasi kapanud moorid jätaks sinna, kus nad olid. Valiks rohelisi, aga see Strandberg on minu arust täiesti mõttetu mees. Keda ma valin siis?

— Selline võõrandumine on vist üsna üldine, ma ise mõtlen umbes samamoodi. Kas jääbki nii?

— Ah, vaata, mis Inglismaal toimub. Mulle kangesti meeldib see nende uus kahe parteiga valitsus. Inglismaa parlament on 500 aastat vana, aga praegu käituvad nad nagu noor riik. Küll Eestil tuleb ka jälle ilusam aeg. Eesti kõige parem aeg oli siis, kui Meri oli veel elus. Kui parteid hakkasid lolli mängima, siis ta ütles, et ei ole mõtet. Praegu Merit enam ei ole ja meil ei ole presidenti enam vaja, üksnes ametikoha täitmise mõttes küll mitte. Balli võib korraldada igaüks.

— Kas eutanaasia peaks olema lubatud?

— Minu meelest oleks see õige

— Prostitutsioon?

— Ka, absoluutselt.

— Abort?

— Jaa, ikka. Kuigi kõik nad kõlavad kurvalt ja halvasti. Aga see on näo tegemine, kui me räägime, et litse pole vaja. Litsid on olemas sellepärast, et neid on kellelegi väga vaja, muidu neid ei oleks.

— Liha sööd?

— Jaa. Olen mõelnud küll, et hea meelega ei sööks, aga ei tule nagu välja. Põhiasi, mida ma tõesti üritaks, oleks lihasöömisest loobumine.

— Kuidas sa kõrbesõdadesse suhtud?

— Ma olen absoluutselt Ameerika fänn. Neid võib kiruda palju tahes, aga keegi peab seda maailma koos hoidma. Kui keegi ei hoia, siis hakkab seda hoidma Venemaa või Hiina. Me peaks rõõmu tundma, et Ameerika olemas on, kõrbesõjad on selle osa. Me oleme ju otsapidi Ameerika osariik. Tahame või ei. Kogu Euroopa on.

— Millisesse aega ja paika sa võimaluse korral ümber koliksid?

— Veini peaks seal olema… California, Los Angeles – seal on vein ja film koos. Siiamaani kahetsen, et ei tea midagi pesapallist.

Kes ta on?

Mart Kivastik

Sündinud 4. märtsil 1963

Näidendid ja jutud:

•• „Homme” 1993

•• „Palun õnnelikuks” 1996

•• „Varblane” 1999

•• „Presidendi lapsed” 2001

•• „Kui sa mind ei armasta, ära mine ära” 2003

•• „Savonarola” 2005

•• „Külmetava kunstniku portreed”, Ilmamaa 2006

•• „Sõdur”, Väike Öömuusika 2007

•• „Teener”, Väike Öömuusika 2007

•• „Kurb raamat”, Väike Öömuusika 2008

Filmid:

•• lühifilm „Isa” (1998, stsenaarium ja režii)

•• lühifilm „Armuke” (1999, stsenaarium ja režii)

•• „Taarka” (2008, stsenarist koos Kauksi Ülle, Ain Mäeotsa, Hardi Volmeri, Elo Selirannaga)

•• „Vasha” (2009, stsenarist koos Katrin Lauri ja Hannu Salosega)

•• „Üks mu sõber” (2010, stsenaarium ja režii)