MART LAAR: Taasavastatud Villem Reiman


Kirjastuselt Ilmamaa ilmus kordustrükk August Palmi poolt 1937. aastal avaldatud Villem Reimani eluloost, mida on täiendatud Reimanit puudutavate mälestustega.

##Kui tavaliselt ei saa kordustrükkide väljaandmist ligi 70 aasta eest ilmunud uurimustest mõistlikuks tegevuseks lugeda, on antud juhul tegemist erandiga. Esiteks on August Palmi töö nii silmapaistev uurimus, et see pole aja jooksul oma väärtusest karvavõrdki kaotanud. Teiseks on Reiman rahvuslik suurmees, kelle roll Eesti ajaloos on tänaseni selgeks rääkimata. August Palmi raamat ei anna mitte ainult ülevaadet Reimani eluloost, vaid ka tema suurest eluloost. Väärtuslikuks täienduseks on raamatu lisad, kus Kolga-Jaani rahvas oma kirikuõpetajat meenutab.

Villem Reiman sündis 25. veebruaril (vana kalendri järgi) 1861. aastal Viljandimaal Suure-Kõpu vallas. Pärast Viljandis ja Pärnus õppimist astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, huvitudes rahvuslikest püüetest juba koolipoisieas. Ülikooli astumise järel sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi liige, noor Reiman etendas olulist rolli ka Eesti Üliõpilaste Seltsi kujunemisel venestusajal rahvuslikku liikumist kandnud organisatsiooniks. Temast sai omamoodi vahelüli Jakob Hurda ja noorema, nn Tartu renessanssi kandnud põlvkonna vahel. Venestusvastase võitluse juhina oli Reiman korduvalt politseiuurimise all, jätkates siiski viljakat ja aktiivset publitsistitegevust ning levitades rahvuslikke vaateid. 1890. aastal asus ta Kolga-Jaani kirikuõpetajaks, pidades seda ametit surmani 1917. aastal.

Kirikuõpetajana arendas Reiman Kolga-Jaanis kooli- ja kultuurielu ning edendas ühistegevust, temast sai Eesti karskusliikumise peamisi vedajaid. Pea võimatu on üles lugeda kõiki ettevõtmisi ja organisatsioone, kus Reiman juhtivalt tegutses. Mainida tasub vahest vaid Eesti Kirjanduse Seltsi käimalükkamist ja Eesti Rahva Muuseumi sünni juures seismist. Reimani algatusel ja õhutusel osteti Jaan Tõnissonile 1896. aastal “Postimees” ning muudeti see rahvusliku kihutustöö keskuseks. Viljaka publitsistitöö kõrval jätkus Reimanil aega ka teaduslikuks uurimistööks, muuhulgas ühe esimese teaduslikku kriitikat kannatava Eesti ajalookäsitluse koostamiseks.

Reimani elu oli täidetud pidevast püüdlemisest ideaali poole, seda nii isiklikus elus kui ka kogu Eestis. Karmi luterlasena elas ta rängalt üle isiklikku ebatäiuslikkust ja Eestis jätkuvalt esinevaid puudusi. Reiman armastas eesti rahvast, kuid ilmselt just seetõttu pidas ta õigeks pidevalt selle puudustele tähelepanu juhtida. Peamisteks probleemideks polnud tema meelest seejuures mitte aineline puudus või nõrk haridustase, vaid rahva sügavamatest hingelistest omadustest tulenevad nõrkused.

Reiman ei väsinud kritiseerimast kõiketeadvaid kritiseerijaid, eitamast eitajaid ega materdamast teiste ülekohtuselt materdajaid. Ta võitles väsimatult kõrgema moraali ja tugeva perekonna eest, lugedes neid eesti elu edenemise juures saatuslikult oluliseks. Siit tuleneb ka tema aktiivsus karskusliikumises. Reimani karm nõudlikkus ei sobinud mugavamaks ning ükskõiksemaks muutuvasse maailma, tekitades ebamugavust ning piinlikkust. Kindlasti ei teinud see Reimani avalikkuse jaoks populaarsemaks.

Võib loomulikult väita, et reaalsuse tunnistamine oleks mõttekam ning teinuks Reimani elu lihtsamaks, kuid samas poleks ilma selliste kõiki segavate inimesteta loota edenemist ega arengut. Sest kogu oma pessimismile vaatamata oli Reiman tulevikku vaatav ning edasi pürgiv inimene. Temas tekitas viha vaid närusus ja asisus, aadete ja veendumuste puudumine, mida rahvuslasest Reimanil eriti raske oli taluda. Ta kirjutab: “Materialismus, kellest mitmed otse imesid rahvaelu tõstmiseks loodavad, tormab uksest sisse ja tikub ideaalisid murdma.

Vaimustus, mis ärkamisajal eest vedas ja tagant tõukas, kiduneb; armastus, mis käe külge pani, kust kõlisevat kasu loota ei olnud, vaid tarvis tuli ennast kulutada, käest anda, mis anda oli: tööaega, tööjõudu, ainelist vara, armastus jahtub.

Ei ole ivakest uskugi jäänud vaimustuse sisse, mis asja pärast tulle läheb, armastuse sisse, mis oma kasu ei otsi. Kui mõni üksik arust-ajast mahajäänud, vettinud ja kolikambri visatav inimene sellest veel julgeb kõneleda, seda teistelt nõuda, siis irvitatakse jabura üle ehk mõnitatakse, et tema veel tarvilikuks peab “omakasu” nende iluhilpudega kinni katta.”

Loe veel

Loomulikult olnuks parem, kui Ilmamaal oleks olnud võimalik Reimanist välja anda uus ja põhjalikum monograafia, mille koostamine oli tegelikult August Palmil endal kavas. Paraku sai Palmi saatuseks poliitiline vangistus koos teaduslikust tööst väljatõrjumisega aastail 1945–1957. Ning kuigi huvi Reimani vastu on taasiseseisvunud Eestis pikkamööda tõusnud, pole Reimanist uue monograafia koostajat vähemalt seni veel silmapiirile ilmunud. Olukord on seda keerulisem, et Reimani uuel tasemel käsitlemine eeldab kogu venestusperioodi ja 20. sajandi esimeste aastakümnete põhjalikumat uurimist. Seni on selle perioodi käsitlusel olnud valdav Tuglase “Eesti Kirjameeste Seltsis” paika pandud kontseptsioon, mis vaatleb seda keerulist perioodi küllaltki ühekülgselt. Mõistmata Reimani aega, on aga võimatu mõista Reimani ja tema suurust.

Reiman on taasiseseisvunud Eestis üle elanud selge taassünni, mille välisteks märkideks on mehe mälestussambad Kolga-Jaanis ja (taastatuna) Tartus. Esmakordselt on ta leidnud põhjalikumat kajastamist ajalooõpikutes. Eriti lootustandev on aga tema pärandi uurimise ja teadvustamisega tegeleva Villem Reimani kolleegiumi tekkimine, mille üheks viljaks on ka käesolev raamat. Villem Reiman oli mees, kes ei kaotanud kunagi lootust. Nii ei tohi seda ka meie teha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare