Märt-Matis Lill lubab uues ooperis möllu ja mõtisklust
— Kuidas sündis koostöö just Von Krahliga?
— Võib-olla peaks alustama selle ooperi taustast. Mingis mõttes oli ooperi idee mul väga pöörane, ma arvan, nii idee enda kui ka viisina, kuidas seda teha. Oopereid ei tehta väga palju, sest see on tohutult suur ettevõtmine. Ega ma ise ka ette ei kujutanud, et see maht nii kolossaalne on. Tavaliselt algab ooperi valmimine sellest, et helilooja mõtleb välja ooperi teema, enamasti on aluseks mingi kirjandusteos. See antakse edasi libretistile, kes kohandab teksti ooperižanri spetsiifikale, et seda oleks mõnus laulda. Siis võtab helilooja teksti ja hakkab selle põhjal tööle. Kirjutab oma ooperi valmis ja annab lavastajale lavastada. Need on kolm etappi. Aga mina hakkasin juba kohe alguses rääkima libretist Jan Kausi ja lavastaja Mart Kolditsaga. Ka idee oli mul väga teist laadi kui kombeks. Mul oli kümmekond süžeeliini või kujundit, mis ma tahtsin, et oleks ooperis sees – see on ikka tohutu kompott. Ma palusin Janil vähemalt kümme raamatut läbi lugeda ja libretos kasutada – nii on see ka libretistile väga teist laadi väljakutse. Ma tahtsin sinna ikka kohutavalt palju sisse toppida… Ma hakkasin üsna kohe otsima inimesi, kes aitaks mul kaasa mõelda, sest ma tahtsin, et lavastuse kontseptsioon oleks juba eos protsessi osa; et mu enda ideed saaksid tõukeid lavastuslikest või kirjanduslikest lahendustest. Kuna see on selline teos, kus on vaja hästi palju mõelda ja mõtestada, siis ma arvasin, et Jan võiks selle töö peale hästi sobida. Mul oli libretistiks vaja väga intellektuaalset tüüpi ning Jan on üks väheseid, kellest ma tean, et ta on tõesti väga intellektuaalne, erudeeritud ja haritud inimene. Mida tõestab ka see, et kui ma talle esimest korda külla läksin, oli tal riiulis kogu marmorsari (filosoofiaraamatute sari „Avatud Eesti raamat”, milles on ilmunud sadakond raamatut – T. L.). Ma tegin omast arust nalja ja küsisin, palju tal neid veel läbi lugemata on. Ta ütles, et neli. Mul jäi suu lahti. Kogu selle kompoti kokkusulatamine nõuab intellektuaalset haaret. Kuigi mul endal oli idee, mis kõiki neid asju omavahel seob, oli mul vaja, et kirjanik sellega kaasa tuleks.
— Kuidas teie kõigi ideed sellest, milline see ooper olema peaks, alguses kokku langesid?
— See oli ikkagi konkreetselt minu idee, et mis seal ooperis oleks, mis liinid seal oleks. Selle baasil ma otsisin endale kaaslased. Mardi kasuks otsustasin seetõttu, et tegu ei ole tavalise sirgelt kulgeva looga, vaid kohati isegi segaselt mõjuvate kildude põimikuga. Et seda ülesannet lahendada, oli vaja inimest, kellel oleks tugev kogemus mittelineaarse narratiiviga. Rääkisin paari tuttava lavastajaga, kes soovitasid kohe Marti. Kusjuures ma ei olnud tema asju enne näinud. Nüüd olen. Koos töötades olen ära tundnud, et tema valimine oli ainuõige. Tal on täpselt see mõtlemine, mida otsisin.
— Ooperi tutvustusest võib välja lugeda, et tegu on kriitilise sissevaatega lääne kultuuri mõtte- ja meelelaadi.
— Eks Jan on hakanud kirjanikuna seda filosoofilist tasandit sõnadesse panema. Ma olen tohutu hiliskeskaja fänn ja mind on alati huvitanud indiaanlaste hävingu teema. Need olid põhilised kaks asja, mida tahtsin ooperisse kaasata. Ma ei otsinud seda kunstlikult, vaid mul tekkis arusaam, et nende kahe asja vahel on side. Sain aja- ja mõtteloolisest ning filosoofilisest kirjandusest päris korralikke tõestusi, et side on väga tugev. Minu jaoks oli ooperi lähtekohaks küsimus, mis viis väga peenetundelist ja -koelist kultuuri kandvad inimesed nii julmade tegudeni. Eesmärk oli minna inimese sisse, et proovida mõista, mis tema hinges toimus, mitte lihtsalt näidata, kui kole see kõik oli. Üritada aru saada, kuidas see niimoodi läks. Kuidas 16. sajandil tehti seda, mida on nimetatud inimajaloo kõige suuremaks genotsiidiks – kümned miljonid inimesed tapeti otseselt või kaudselt.
— Kas tead nüüd vastust?
— Olen jõudnud päris paljude põhjusteni. Sellele ei ole ühte selgelt vastust, nagu Jehoova tunnistajate maailmapildis. See on väga keeruline küsimus.
— Miks pöördusid lääne kultuuri poole? Sind on ju põhjusega ja rõhutatult nimetatud hommikumaade kultuurist inspiratsiooni leidvaks muusikuks.
— Kaug-Ida kultuur on mind huvitanud kogu aeg (ja huvitab siiamaani), aga eks mind huvitavad muud asjad ka. Hiliskeskaeg lummab mind tõesti väga. See on nii kummaline mõttemaailm, ja kütkestav oma kummalisuses. Kas või sellised väikesed asjad, et sõna „vana” tähistas positiivset ja sõna „uus” negatiivset. Täiesti teistmoodi elu ja aja tunnetus. Võib-olla tõmbab mind selle juures mingisugune peenekoelisus. Näiteks meeldib mulle trubaduuriluule, kättesaamatuse ideaali ilu. See on mind pikemat aega huvitanud, nagu ka indiaani teema. Olen varem mõelnud, et kui mult peaks kunagi ooper tellitama, ei sobiks selleks Kaug-Ida teema ega see, mis mind Kaug-Ida kultuuris huvitab. Mind huvitab just Kaug-Ida mõttemaailma lüüriline ja natuke müstiline pool. Näiteks erakmunkade luule – istuvad üksinda looduses ja mõtisklevad. Kuidas sa tood lavale sellise asja õhtut täitma? See on väga ilus maailm, aga selles puudub dramaatilisus. Võib-olla on see vale, aga tundub, et oleks vaja mingit intriigi ja draamat. Ja selles, mis teisipäeval lavale jõuab, on seda maa ja ilm: siin on verd ja vägivalda ja naise järele õhkamist. Mingis mõttes väga klassikaline, eks, aga samas mulle tundub, et mingid arhetüübid on paratamatud ja toimivad ning nende vastu ei saa. See ooper ei ole kindlasti tavapärane lugu ja lahendus, aga dramaturgiliselt on siin vanu ja auväärseid eeskujusid nii kaudselt kui ka otseselt.
— Aga kui oriendi poole tagasi liikuda – kuidas sa avastasid Hiina ja Kaug-Ida kultuuri?
— See algas võitluskunstidega tegelemisest, karatetrennist. Selle ideeline pool hakkas mind kuidagi eriti huvitama.
— Kui vana sa siis olid?
— Ma olin umbes 12. Mul tekkis just karate kaudu huvi filosoofia vastu. Kõigepealt taoistlikud tekstid ja mõned aastad hiljem lääne filosoofia. Ometi oli mul kogu aeg tunne, et ka lääne filosoofia terminid mõtestasin endale alateadlikult läbi taoismi või Kaug-Ida prisma. Ka siia ooperisse on Kaug-Ida kaasa tulnud. Vaatan lääne kultuurile teatavalt distantsilt, üritan näha, mis on lääne kultuurile omase mõtlemise koostisosad. Ei tea, kas ma olengi kunagi (ka teismelisena) väga lääne vastu olnud – ma annan endale väga selgelt aru, et olen lääne kultuuri osaline. Liiati ei meeldi mulle, kui midagi väga resoluutselt hukka mõistetakse. Mulle ei meeldiks öelda, et lääne kultuuriruum on üdini paha, aga ma tooks välja valupunktid ja vaataks, mis on nende põhjused ja kas neile on väljapääsu või ravimit.
— Sinu teismeeas oli lääneihalus ju haripunktis, läände vaadati õhates.
— See on tõesti huvitav, ma ei ole nii mõelnud. Aga tõesti oli, kas või Soome televisioon ja reklaamid. Ma mäletan ise ka, kuivõrd lummavad need olid. Kapitalism tõesti lummas. Aga samas ei tundunud lääs mulle tollal sama ihaldatav kui Kaug-Ida. Tagantjärele mõeldes tundub nõuka aja juures lahe see suur vaimsus, inimeste huvi vaimsete väärtuste vastu. Eks see oli natuke kunstlik olukord, teisi variante lihtsalt ei olnud. Aga tõesti, kuidas inimestel silmad peas põlesid, kui loeti Spenglerit (Oswald Spengler, saksa ajaloolane ja filosoof, raamatu „Õhtumaa allakäik” autor – T. L.). Kui palju osteti raamatuid. Selles oli midagi väga ilusat. Mitte et Nõukogude kord väga hea oleks olnud, aga see külg mulle meeldib. Elamine vaimses sfääris. See on tänapäeval nagu kadunud maailm, seda sorti intellektuaalsust nagu tollal enam ei ole. Tänapäeval on väga raske elada ainult vaimsetele väärtustele, olla aristokraatlik – seda ei saa endale lubada. Teine asi on see kapitalismi lummus, mis kisub tollest maailmast välja. Ma arvan, et ainult vähesed saavad endale lubada sellele vastu panna. Tarbimisühiskonnas on palju ahvatlusi, kas või see, mida kõike on võimalik osta. Valik on tohutu. Ma tellin aeg-ajalt Amazonist raamatuid, nii raske on otsustada, mida jätta. Vene ajal oli lihtne, siis oli nii vähe saada, et sellega, mis oli, tegelesid intensiivselt. Mulle tundub, et praegu lõhestab vaimsete huvidega inimesi see, et kogu aeg on saadaval nii palju uut ja põnevat. Sihiteadlikkus peab olema väga suur, et sellest läbi ujuda. Peab täpselt teadma, mida tahad.
— Su isa Jaan Kaplinski loomingus esines sinu teismeea aastatel viiteid hiina kultuurile, kas sellel ja sinu huvil on seos?
— Otseselt mitte, võib-olla alateadlikult oli. Ma natuke lugesin teda. Üldiselt mulle meeldis. Isast oli kindlasti selles osas kasu. Kui mul tekkis nende asjade vastu huvi, soovitas ta mulle raamatuid, soovitas väga häid raamatuid. Ta ei juhatanud mind otseselt Kaug-Ida juurde, aga tal oli väga hea raamaturiiul, kust ta oskas täpselt selle õige asja välja võtta, mis mind huvitas.
— Kas su isa mõjutab su loomingut kuidagi teisiti?
— Eks vanemad kindlasti mõjutavad, aga sellele mõtlemine võib minna iseendale psühhoanalüüsi tegemiseks. Loomingu vallas meeldib mulle isa luule küll tohutult. See on asi, mille juurde ma pöördun regulaarselt. Mõnus on lugeda. Mõnus on „tarbida” sellist kunsti, mille telgitaguseid sa tead. Kui see on väga hea kunst, annab see veel lisaväärtuse. Kui isa kirjutab näiteks, kus metsas ta käib, võin konkreetset geograafilist punkti ette kujutada.
— Mõjutajatest rääkides – sul oli vahepeal ju Tormise-periood. Rahvalaulupuhang on kasvanud nüüd lausa üleriigiliseks ja rahvusmuster on jälle popp. Oskad sa pakkuda, miks?
— Võib-olla on asi selles, et Vene ajal oli suhe rahvakultuuri natuke kunstlik. Tormis on võib-olla suur erand, tema tegeles sellega väga mõtestatult ja oskas näha sügavale. Tollal propageeriti sellist sisult sotsialistlikku, vormilt rahvuslikku kaerajaanikultuuri. Ma arvan, et see tekitas inimestes mingit sorti vastumeelsust. Võib-olla on nüüd see vastumeelsus üle läinud. See on ju loomulik, et inimese identiteedi osa on suhe keskkonna ja kultuuri minevikuga. Võib-olla ka see, et on kogetud ja õpitud nägema kapitalistliku maailma varjukülgi. Selle taustal osatakse nüüd näha, mida head ja unikaalset meil endil on. Selline rahvalaul ja -kultuur on kindlasti ainult meil – loomulikult läheb see korda.
— Eesti ja ooper. Siin on see nii klassikaline ja traditsioonides kinni žanr, mida kujutatakse ette ainult Estonias ja Vanemuises. Aga sinu ooper tuleb Von Krahlis.
— Eks ta ole jah. Eestis on mingid valdkonnad, kus kaasaegsed suunad ei ole kanda kinnitanud. Vokaalmuusika on kindlasti üks selline. On väga vähe lauljaid, kes tegeleks väga radikaalse ja eksperimentaalse loominguga. Ooper on sellest eriti kaugel. Võib-olla on üks põhjus see, et ooper on meeletult kallis, see võibki olla üks kallimaid kunstivorme. Ooperis on nii palju osalisi, kellega on vaja väga palju proovi teha ning iga orkestrimuusik tahab ju millestki elada – palgal on nii palju inimesi.
— Aga Eestis ju proovitakse ka muutuste poole liikuda.
— Klassikalises muusikas on eesti kaasaegne muusika väga tasemel, väga professionaalne oma kaasaegsuses. Ooper on küll pikka aega valulaps olnud. Kas või juba selles mõttes, et väga harva tuleb välja eesti oopereid. See ei ole minu arvates normaalne, et näiteks Estonias ei ole aastaid midagi uut olnud. (Eelmisel aastal tuli küll välja Mari Vihmandi ooper, aga enne seda oli väga pikk paus.) Näiteks Soomes tuli hiljuti paari aasta jooksul viis-kuus ooperit, sama kehtib ka orkestrite ja orkestriteoste kohta. Päris harva on näiteks ERSO-l eesti muusika esiettekanne. Väiksemad ja mobiilsemad kollektiivid on selle koha pealt palju avatumad. Soomes tuleb Soome raadioorkestril ja Helsingi linnaorkestril soome heliloojate esiettekandeid riburada, samuti soome ooperi esietendusi. Meil on see pigem erakordne sündmus.
— Kas asi võib olla lihtsalt suuremas rahvaarvus?
— Kindlasti rahvaarvus ja majanduslikes võimalustes – üle oma varju ei hüppa, see on selge. Aga samal ajal tundub mulle, et see on suhtumise küsimus.
— Kas Eestis oleks palju rohkem potentsiaali?
— Kindlasti oleks. Selle asemel et võtta repertuaari 20 klassikalist tükki, võiks teha 18 klassikalist, ühe eesti ja ühe lääne kaasaegse teose. See oleks juba tunduvalt parem seis. Mulle tundub, et Eestis on see suhe väga paigast ära. Võib-olla mõeldakse, et inimene väga ei taha uut asja tarbida. Aga sellisel juhul inimesed ei harjugi teist laadi mõtlemisega, vaid eeldatakse, et orkestrimuusika on Beethoveni viies, ooper on Verdi „Rigoletto”, ja kui tuleb midagi kaasaegset, siis on see midagi tohutult harjumatut ja enneolematut. Publikut tuleks uuega harjutada. Soomes imetlesin seda, et igal sümfooniakontserdil oli ka mõni täiesti kaasaegne teos, isegi paduklassika, kas või Beethoveni viienda kõrval. Inimesed on seal juba harjunud, et nad sellest ei pääse. (Naerab.) Kaasaegse kunsti mõte on ju väljendada kunstivormis seda, mis on hetkel õhus ja oluline. See võiks ju inimestele ometi korda minna. Kui nad ei ole selle keele või väljendusvormiga harjunud, ei ole see ju kunsti probleem, vaid vähese kogemuse viga. Klassikaline suhtumine uude kunsti on, et eesti uuem kirjandus on kõik üks suur ropendamine ja kunst „purki sittumine”. Aga kui küsida üldistajalt, millised kunstnikud või näitused talle ei meeldi, tuleb välja, et kümmekond aastat tagasi käis inimene Arraku näitusel. See on lihtsalt selline tõrjuv ja iseenda küündimatust õigustav suhtumine.
— Millised kunstiharud sind inspireerivad? Ilmselt luule, oled isegi haikude põhjal heliteoseid loonud?
— Eks ma üritan jõudumööda jälgida kõike kultuurimaastikul toimuvat, aga see on natuke raske. Oma asjaga põhjalikult tegeledes ei jõua väga hoida kätt pulsil teiste asjadel. Just viimasel aastal on elu selle ooperi tõttu olnud täielik hullumaja, see protsess võtab nii läbi, et ei jõua muuga tegeleda.
— Samal ajal oled sa teiste alade kunstnikega koostööd teinud küll, näiteks neljapäeval oli sul tantsuetenduse esiettekanne. Kas sa oled neid koostöid ise algatanud või otsitakse pigem sind üles?
— Rohkem otsitakse ikka mind üles. Ma elan ju põhiliselt tellimuste järgi – need ongi tihtipeale koostööga seotud. On päris harv, kui ma ise midagi algatan. Mul pole selleks ka eriti vaba aega. Esimese ooperi tegin küll täiesti omal algatusel. Mind huvitas väga kõneldav tekst ja kõnelev hääl ning koostöö näitlejatega. See muutus lõpuks kuidagi nii mastaapseks, et välja tuli kammerooper.
— Millisesse lahtrisse mahub teisipäeval esietenduv ooper?
— Ma arvan, et sõna „ooper” kasutamine on siinkohal natuke keeruline. Mingit pidi on see hävingu ja lagunemise lugu ning mingis mõttes kehtib sama ka ooperi kui žanri kohta. Kõik, mis on alguses hea ja ilus, laguneb mingil hetkel ära ja muutub tühjaks ja õõnsaks. Sama on ka ooperi ja ooperlikkusega.
— Kuidas sa reeglite rikkumiseni jõudsid, sedapidi asja teha otsustasid?
— See tuli kuidagi loomulikult. Ma ei vaevanud ennast üldse ülesandega mahtuda traditsioonilise ooperi raamidesse. Võtsin lihtsalt sellest žanrist, mis mind huvitas ja mis sobis mu lähtekohaga ning kasutasin seda täpselt nii palju kui tarvis ja mitte kübetki rohkem. Nii palju olen seda ooperlikkusega sidunud, et seal on draamaaspekt tugevalt sees, see ei ole nii lüüriline. Ja teisalt – mis minu arvates sobiks just ooperile – mingi selline pulbitsevus ja kirevus. Mul on olnud suhteliselt ühtses stiilis lood, aga siin on tõesti seinast seina. Nii stiililt kui ka koosseisult. Skaala ulatab väga vaoshoitud ja väljapeetud orkestrimuusikast kantrisüldini.
— Kust see seinast seina põrkumine järsku tuli?
— Eks ma olen filmimuusikaga seoses pidanud tegema väga-väga teistsuguseid asju, näiteks Tšiili diskot. Sedalaadi väljakutsed on mind muidugi väga huvitanud. Võtta ratsionaalselt mingi asi ette, mõni tõesti maitselage ja fantaasiavaene asi, see läbi analüüsida ja proovida ka ise teha. Intellektuaalselt on see väga huvitav. Mu praeguse eluperioodiga sobib see kirevus, elavus ja pulbitsevus. Minu tavaline looming on vaikne, vaoshoitud, väljapeetud, mittedramaatiline. Pigem seisundimuusika, mingi n-ö maitse üle mõlgutamine. „Indiate uurimises” on tõesti väga labast lõhkumist kuni samasuguse väljapeetuseni välja. Täna just kuulsin selle süldiosa laivis ära ja naersin, kõht kõveras. Seda võiks Meie Mehe repertuaari pakkuda.
Kes ta on?
Märt-Matis Lill
Sündinud 6. novembril 1975
Haridus
•• 1994 Tallinna muusikakeskkooli klaveri ja heliloomingu eriala (Lepo Sumera käe all)
•• 1999 muusikaakadeemia kompositsiooniklass Lepo Sumera ja Eino Tambergi käe all
•• Võtnud pedagoogikaülikoolis filosoofiatunde, õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat
•• Magistriõppes Helsingi ülikoolis ja Sibeliuse akadeemias Veli-Matti Puumala juures
Looming
•• 2004 Heino Elleri nimeline loomingupreemia
•• 2005 heliloojapreemia teose „Kurb rõõm” eest festivalil „Eesti muusika päevad 2005”
•• 2006 heliloojapreemia teose „Mu nuttev hääl on sügistuul” eest festivalil „Eesti muusika päevad 2006”
•• 2007 valiti „Mu nuttev hääl on sügistuul“ rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis kümne parema teose hulka
Ooper
„Indiate uurimine” Märt-Matis Lille kammerooper
•• Libreto: Jan Kaus
•• Lavastaja: Mart Koldits
•• Film/video: Priit Tender
•• Muusikaline juht Risto Joost
•• Esitajad: Tallinn Sinfonietta (lindilt ja filmilt), Jürmo Eespere trio, kammerkoor Voces Musicales
•• Solistid: Taniel Kirikal, Mati Turi, Taavi Tampuu
•• Näitlejad: Taavi Eelmaa, Gert Raudsep (Teater NO99) või Mart Koldits, Raivo E. Tamm, Riina Maidre, Kristjan Sarv, Bert Raudsep
•• Esietendub festivalil NYYD 20. oktoobril Von Krahli teatris
