•• Pärast Lore Listra lahkumist oli Eesti Instituut pikka aega ilma juhita. Miks läks terve aasta, enne kui otsustasite selle koha vastu võtta?

Mul on kodus ports Eesti Instituudi kirjapaberit aastast 1989. Tõsi, telefoninumber ja aadress blanketil on tänaseks vananenud, aga see pole oluline. Oluline on see, et endiselt on olemas inimesed, kes peavad tähtsaks Eesti tutvustamist teistele rahvastele. See on Eesti kohaloleku küsimus. Eestlane võib muidugi end pidada maailma nabaks sama hästi kui prantslane, aga prantslase meeskond on suurem. Järelikult määrab taktika. Aga eesmärgiks pole mitte tormijooks keskpunktile, mis oleks saatuslikult lühinägelik, vaid õlg-õla-tunde loomine, milles seguneb uudsus ja äratundmine, oma ja võõras koosolemise võluga. Selle tunde loomine on olnud ja on Eesti Instituudi missioon.

•• Eesti Instituut loodi teie isa Lennart Meri algatusel 1989. aastal ja sealt tuli mitmeid noori diplomaatilise korpuse tegelasi. Kas see oli Eesti Instituudi peamine roll?

Tol ajal, 1980. aastate lõpus tuli väga kiiresti muule maailmale märku anda, et Eesti on olemas ja valmis tegutsema. Meie siin teadsime seda. Seda oskas ehk oodata Soome rahvas, seda ehk eeldasid mõned USA administratsiooni töötajad, kes mäletasid veel Sumner Wellsi deklaratsiooni. Valmisoleku sõnumit sai edastada mõistagi mitte militaarsõnavara kasutades, vaid kultuurisõnavarasse rüütatud poliitilise sõnumina. Tollane instituut oli põrandaalune välisministeerium, millel õnnestus kiiresti avada oma infopunktid mõnes lähiriigis ja arendada välja suhtevõrgustik, mis ületas kultuurilise välissuhtluse piirid.  

•• Nüüd kurdetakse, et Eesti Instituudi tegevusest pole siin Eestis suurt midagi kuulda. Mida kavatsete selle vastu ette võtta?

Eesti Instituudi tegevus on tõepoolest suunatud rohkem Eestist väljapoole. Aga see tegevus toitub ainult ja üksnes sellest, mis luuakse siin kohapeal. Euroopas toimub instituudi eestvõttel või vahendusel igal aastal rohkem kui poolsada kultuuriüritust. Instituut annab välja kolme eesti kultuuri tutvustavat ajakirja, mis ilmuvad inglise keeles. Lisaks ilmub igal aastal umbes viisteist nimetust infotrükiseid, mis tõsisemal või mängulisemal moel tutvustavad Eestit paljudes võõrkeeltes. Trükiste kogutiraaÏ ulatub küm-netesse tuhandetesse, aga jah, kahjuks pole neid Eestis eriti levitatud. 

•• Brüsselis ja mujalgi on meil oma kultuuriata‰eed. Milline peaks olema Eesti Instituudi esindatus välismaal ja koostöö diplomaatiliste kultuuriesindajatega?

Eesti Instituudil on neli välis-esindust. Need asuvad Pariisis, Budapestis, Stockholmis ja Helsingis. Viimastel aastatel on kultuuriministeerium lähetanud välistööle viis kultuuriata‰eed, sealhulgas Pariisi. Atašeed töötavad Eesti saatkondades riigi-ametniku staatuses vastavate õiguste ja kohustustega. Eesti Instituudi välisesindajad töötavad omapäi, millel on nii voorusi kui ka puudusi. Vooruseks võiks olla paindlikkus, teatav institutsiooniline riigiaparaadist sõltumatus, mida mõnes kultuuripiirkonnas peetakse oluliseks. Ent peamine on kultuuri-esindaja enda võime ja fantaasia leida üles siin- ja sealpoolsed niidiotsad ning sõlmida need kokku kultuurisündmuseks, mis kinnistab Eesti kohalolekut ühes või teises maailma piirkonnas.

Uues ametis

Mart Meri

Eesti Instituudi tegevjuht

•• Mart Meri on sündinud 1959. aastal Tallinnas, lõpetanud Tallinna 2. keskkooli (reaalkooli) ning Tartu riikliku ülikooli eesti filoloogia erialal. Ta on olnud riigikogu 9. ja 10. koosseisu liige. Töötanud eri ametikohtadel teaduste akadeemias, olnud ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ja vabariigi presidendi kantselei nõunik.