Mart Sander eksib aga kahes asjas. Esiteks väidab ta, et Hagen-Schwarzi näitust pole olnud sada aastat, teiseks, et ta on esimene Eestist pärit naiskunstnik.

1988. aastal oli Hagen-Schwarzi näitus Tartu kunstimuuseumis, väljaspool Eestit on olnud näitused Lüneburgis (1990) ja Bad Homburgis (1991). Muidugi on võimalik, et Sanderi väide on kujundlik, sest vahel võib kakskümmend aastat tunduda sajandina.

Teiseks on selles põlvkonnas teisigi naiskunstnikke. Kes oli esimene, pole kindel, kuid vaieldamatult oli nimetatu neist kõige säravam. Kuna ta elas Tartus, siis on tema loominguga tegelnud Tartu kunstiteadlased alates Voldemar Vagast ja lõpetades Epp Preemiga.

Julie Wilhelmine Emilie Hagen-Schwarz sündis Tartumaal Kambja kihelkonnas 1824. aastal ja suri Tartus 1902. aastal. Maalikunsti õppis ta isa August Matthias Hageni käe all. Isa oli silmapaistev tegelane Tartu kunstielus, ta töötas ka ülikoolis joonistusõpetajana. Maalima hakkas tulevane kunstnik üsna varakult, eelistades peamiselt lilli, kuid joonistas ka kipskujusid. Näitusedebüüt oli 1842. aastal Riias. 1846. aastal sõitis ta isaga Dresdenisse, kus kopeeris vanade meistrite maale. Järgnes mitu loomingulist välisreisi Austriasse, Belgiasse, Itaaliasse.

Silmipimestav kunstnik

1854. aastal esines Hagen-Schwarz oma töödega Münchenis. Kriitika oli vaimustuses: „Pimestada meie silmi ja jätta rahule meie mõistus – see on ka Riedeli andeka õpilase, Tartust pärineva preili Julie Hageni Roomas loodud modellietüüdide teene.”

Kunstnik oli ka ise silmipimestav naine, millest saame aimu 1855. aastal maalitud autoportreelt, mis asub Tartu kunstimuuseumis. Näitusel on väljas Mart Sanderi tehtud koopia sellest.

Peterburis toimunud näituse järel sai ta akadeemikuks portreemaali alal. Pärast abiellumist asus abielupaar elama Tartusse ja eriliselt viljakaks kujunes Hagen-Schwarzi portreelooming – ta olevat aastatel 1872–1898 maalinud ligi 500 portreed.

Saksamaal ja Itaalias veedetud aastad olid tema arengus olulised. Voldemar Vaga kirjutab: „Hagen-Schwarz sattus täiesti saksa salongiromantismi suuna sõiduvette ja omandas selle kunstikäsitluse võtted. Salongiromantikud püüdsid kõike seda, mis nad kujutasid, teha ilusaks, meeldivaks, siledaks.”

Vanaduses tõmbus Hagen-Schwarz tagasi, tähtsamaks sai pereelu, loomingusse tulid realistlikumad noodid. Ta maalis juba fotode järgi ja nii võib teda nimetada ka esimeseks Eesti hüperrealistiks. Isegi Vaga ei osanud hinnata, kas mõni portree on tehtud modelli või foto pealt.

Hagen-Schwarzi maalid on oma täisuslikus ilus nauditavad ka paadunud moodsa kunsti austajale. Igal juhul väärib Mart Sander kiitust, et pani välja ühe särava lehekülje baltisaksa kunstist.

Julie Hagen-Schwarzi maalid

Mart Sanderi galeriis

(Sakala 18, Tallinn)