Mart Sander ootab keskklassi võrsumist

Mart Sander on nüüdseks jõudnud rahvusooperis opereti lavastamiseni. Niihästi tõsise kultuuriinimese kui ka seltskonnalehekülgede püsikülalise rollis tuntud Sander kinnitab, et ei tunne meedias figureerimise vastu tegelikult mingit kirge. Kunstilt ootab ta eelkõige ülevaid ja kirkaid elamusi.

— Kas „Silva” lavastus tähendab teie jaoks katset liikuda tõsiduse poole?

— Mida tõsist saab operetis olla? Ehk vaid see, et etendus on rahvusooperis ja väga prestiižne, väga suure eelarvega. Aga iseenesest on ta lihtsalt see, mida olen kogu aeg teinud, lihtsalt järgmisel tasandil.

— Aga mis see „see” on? Osa teie tegemisi – nagu galerii asutamine – tunduvad äärmiselt aristokraatliku tooniga. Teised, nagu tantsusaade või tiitel „Gurmeestaar 2010”, jällegi väga kodanlikud…

— Ma pole üldse kindel, et see jagunemine tänapäeval nii käib. Ooperis käivad inimesed rohkem kohustuslikus korras – palju seal neid on, kes tõesti nautlemas käivad? Tantsusaade on tegelikult ka kommertstelevisiooni aristokraatia. Projektina on ta lihtsalt kõige suurem, ta on otsesaade, kus on hõivatud palju eri instantse. Võrreldes väikeste muusikasaadetega, mis olid ehk natuke intelligentsemad, on erinevus siiski sama suur kui rahvusooperis ja kuskil nurgataguses kabarees opereti lavastamise vahel.

— Aga teleri mõju masside intellektile ei pane teid muretsema?

— Masse kisub nii või teisiti sageli allapoole. Kui on valida üleva ja hariva elamuse ning odava, seksika ja skandaalse lõbustuse vahel, valib valdav enamik ikkagi selle teise. Ja kui poleks telet, mis pakub valdavalt odavat lõbustust, siis leitaks midagi muud. Seoses iga uue meediumiga on virisetud, et see kisub kõrgkultuuri alla, aga ma pole päris kindel, et see niimoodi on. On osa inimesi, kes ennast mõjutada ei lase, ja suurem osa, kes laseb. Ma ise muide armastan väga telerit, olen selle kaudu omandanud valdava osa oma infopagasist, rohkem kui koolidest. Aga telesaated mulle endale kui tegijale eriti tähtsad ei ole, need ei ole asjad, mis ajalukku jääksid.

— Kas on nii, et osa teie tööst on leiva lauale toomiseks ja teine osa kulutab seda?

— Teletööd otseselt ei toogi leiba lauale, aga sellised esinemised hoiavad mind avalikkuse ees. Ma ei tunne absoluutselt mingit kirge intervjuude ja muu sellise vastu, ent ma teen seda, kuna see on vajalik. Kui ma kapselduksin oma „eliitmaailma” – olen seda ka proovinud –, öeldes, et press ja tele on odav ja ebahuvitav ja ma nüüd teen ainult kõrgkultuuri, siis varsti teeksin seda kõrgkultuuri põhimõtteliselt ainult endale.

— Muide, kust siis tuleb teie põhisissetulek?

— Sissetulek tuleb kontsertidest, plaadimüügist ja vahest ka kunstimüügist. Telehooajal muidugi on teletöö üsnagi tulus, aga mitte just liiga. Kui näiteks välismaalased kuulevad, et juhin nii saadet „Tantsud tähtedega” kui ka veel teist sõud „Tähed muusikas”, siis nad tavaliselt arvavad, et olen multimiljonär, ja mitte krooni-, vaid dollari-miljonär. Tegelikult on mul kaks pangalaenu ja närvid pees.

— Aga kui rääkida taas reaalsest kasust, mida te näiteks seda intervjuud andes saate, siis milles see väljendub?

— Kui tahad mingi ala professionaalina ringluses püsida, ei saa kunagi teha endale liiga palju odavat reklaami. Paljud hakkavad selle lause üle kindlasti meeletult ilkuma, aga nii ta on ja nii see toimib igal pool maailmas. Kui sinust ikkagi väga palju kirjutatakse või räägitakse, siis selle tühisema jutu vahel kajastatakse mingil määral ka su tegevust. Iga sellise ala inimene, esineja või looja, teeb seda avalikkusele, mitte endale. See on väga elementaarne ring. Seetõttu tuleb seda infot vägivaldselt ja jõuga levitada. Maailmas tehakse niivõrd palju häid asju, et pole mõtet loota seda, et sinu asjad selekteeruvad sealt ise välja. Kõik jõuab avalikkuseni ainult tänu suurele tööle ja rahmeldamisele.

— Kas saatejuhiks saamise pärast oli teil siis ka vaja meeletult võidelda?

— No ei olnud, see algas kuidagi iseenesest. Telekontaktid tulid sellest ajast, kui osalesin seitsmeaastasena saatesarjas „Reis raamatute maailma”, see oli nüüd juba 36 aastat tagasi. Jäin kuidagi sinna andmebaasi ja hiljem oli mitmeid projekte, kus ma vahel osalesin. 1988 algas esimene mu päris oma telesari, „Muusa poolt valitud”. Ja sellest ajast on läinud enam-vähem katkematult.

Tollal ei olnud sellist kohutavat võitlusmomenti. Oli üldse teine aeg, ETV oli väga monopoolne asutus. See muidugi andis neile, kes saateid tegid, kohutava väljundi ja kohutava vastutuse ka. Toonased levisaated on tõesti legendaarsed. Et tänapäeval on telekanaleid palju ja andekaid inimesi ei jagu igale poole, siis tehakse palju ka sellist ühe-päeva-kaupa, et lihtsalt eetrit täita. Ja kui sa ka teed midagi kohutavalt head, aga ei tee sellele kohutavalt suurt promo, siis see kaob sinna massi alla täielikult ära.

— Olete mitmes kõrgkoolis õppinud, aga diplomit saanud minu teada ei ole?

— Mul on tõesti ainult 1995. aastal Cambridge’ist saadud välismaalaste keeleatesteeringu kõrgeim diplom. Ma ei ole viitsinud ühtki oma koolidest lõpuni käia, sest mul oli nendes lihtsalt kohutavalt igav. Tegelikult, kui ma kohe pärast muusikakooli lõpetamist enam otseselt muusikaga tegelda ei tahtnud ja kartsin muusikaõpetaja saatust, mis mind kuskil külakoolis ootaks, läksin humanitaarinstituuti kirikuajalugu õppima. Selle oleks lõpuni käinud, aga Modern Foxiga algas meeletu ringisõitmine ja neid kaht asja ei andnud ühendada. Sama asja pärast tulin ära ka Estonia teatrist, kus ma jõudsin neli-viis aastat töötada.

— Ja edasi?

— Vahepeal mõtlesin, et tuleb ikka mingisugune diplom saada, siis ma läksin pedasse saksa ja inglise keelt õppima, aga see osutus ka niivõrd tüütuks. Siis ma läksin uuesti humanitaarinstituuti keskaja ajalugu õppima. Kõigepealt läksin üldsegi semiootikasse, aga pean ütlema, et seegi tüütas mind kohutavalt ära. Meeletu õhumüümine, mitte millegi üle targutamine – olen vist liialt nelja jalaga maa peal, et sellist asja nautida.

Minu meelest tuleb koolis õppida lihtsalt nii kaua, kuni sul on õppimiskogemus  omandatud, ja siis sa saad juba ise edasi töötada.

— Kui ülikoolile käega löömine oli lihtne, siis kui hästi talute kunsti- või kultuurialaste projektide ebaõnnestumist või lõppemist?

— Jumal tänatud, neid ei ole olnud. Või on?

— 2000. aastal asutatud Bel-Etage ju ei tegutsenud teatrina kuigi kaua.

— MTÜ Bel-Etage tegutseb täiesti suurepäraselt edasi, lihtsalt mitte enam seal majas, kus me alustasime. Aga eks ta nii oli, et sellisel teatril ei olnud Eestis nii suurt nišši. See oli muidugi kümme aastat tagasi, praegu ehk oleks, ma ei tea. Kui sa teed sellist asja, siis see peab töötama sisuliselt seitse päeva nädalas, vastasel juhul ei elata ennast ära. Poolteise aastaga üritasime uksed iga päev lahti hoida, aga eestlane ei käi esmaspäevast neljapäevani mingit revüüetendust vaatamas. Kui seal juhtkonnavahetus toimus ja oli näha, et uus juhtkond koosnes pigem pättidest kui inimestest, kes tahaksid seda maja elus hoida, siis meie sealt ka väljusime. Pärast seda üritasid nad seal veel kuu aega midagi teha, aga siis see maja sulgus. Aga patenteeritud nime võtsime lahkudes kaasa ja selle all tegutseb nii Bel-Etage orkester kui ka tantsutrupp siiamaani minu meelest edukalt. Nii suure kollektiivi puhul on praegusel raskel ajal isegi ime, et me üldse elus püsime.

— Millest see tuleb, et selline kerglase meelelahutuse nišš täitmist ei vaja?

— Eestlaste teatris käimine on teistmoodi asi kui muudes riikides, sest meie omakeelse teatri traditsioon on lühike ja teater tundub paljudele pigem selline seltskondlik kohustus kui vabatahtlik meelelahutus. Inglismaal on ka töölisklassi puhul täiesti normaalne, et õhtuti minnakse teatri ülemisele rõdule ja seda on toimunud juba sajandeid. Eestlase jaoks on isegi revüüteatrisse minek rohkem sotsiaalne sündmus, mida väga tihti ei tehta ja mida planeeritakse kuhugi nädala lõppu. Me testisime seda olukorda ja meil oli valida, kas muutume turismibüroo filiaaliks, kus käivad nädalast nädalasse mingid Soome grupid – aga see ei tundunud ka eriti vaimustav mõte. Või siis oleksime töötanud ainult reedel-laupäeval, aga seda ei lubanud majanduslik seis.

— Kus asuvad teie ilmselge anglofiilia juured?

— Tegelikult olen eluaeg rohkemgi olnud germanofiil. Mul on meeletu side saksa keele ja kultuuriga, Inglismaa on tulnud hiljem ja võib-olla lihtsalt praktilistel kaalutlustel, kuna seal on seda karjääri rohkem käivitunud.

— Selge. Ma mõtlesin, et äkki meeldib teile, et Inglismaa on klassiühiskond. Teile ju meeldib klassiühiskond?

— Ilmselt küll, jah. Tegelikult on seda küll kõik ühiskonnad, ka Eesti, aga meil pole lihtsalt kõrgklassi ja ka jõukama keskklassi on Nõukogude võim suures osas ära pühkinud. Eesti on paraku töölis- ja alamklassi riik, milles on nüüd võrsumas oma keskklass. Eestlane ei saa neist mõistetest sageli aru. Kui tegin galerii ja ütlesin, et loodan, et jõukam keskklass, kes kunsti osta soovib, on Eestis juba tekkinud, siis olid kommentaarisaidid punased. Inimesed klähvivad, et kuidas neid julgetakse keskklassiks sõimata. Naljakas, sest see on auväärne nimetus.

Inglismaal oli Teise maailmasõjani selline reegel, et keskklass jagunes kaheks. Alamasse keskklassi võisid kuuluda alles siis, kui sul oli perekonnas vähemalt kaks teenijat. Kõrgemasse kuulusid suured pankurid ja tippspetsialistid. Ja päris kõrgklass koosnes puhtalt pärilikust aristokraatiast. Ülejäänud, ükskõik kuidas see kõlab, loeti alamklassiks või töölisklassiks.

— Kas te ise olete muidu sotsiaalsel tasandil snoob või kõlbab teil ka proletariaadi esindajatega koos näiteks pubis aega veeta?

— Hea näide on üks härrasmees, kes „Silva” etenduses kaasa teeb, inglise lord, Sir Richard Rowlands, kes mängib USA suursaadikut. Tema jaoks pole magusamat kogemust kui veeta öö kuskil Valli baaris ja seal nalja teha. Tuleb öelda, et ka selles võib olla palju snobismi, lihtsalt kõrgklassi esindaja tunneb rõõmu slummingu tegemisest ja just nimelt teistsuguse kategooria inimestega vennastumisest.

— Inglismaa juurde tagasi tulles: on teil seal lähemal ajal taas midagi teoksil?

— Jõuludeks tuleb välja järjekordne album minu svingorkestriga. See on meil järjekorras neljas. Võimalik, et järgnevad mõned promokontserdid. Individuaalselt käin Inglismaal vahel teatrites suvelavastustes rolle tegemas, sest suvi on ka Eestis vaba.

— Kunstitegemine ja -nautimine paistab teie sõnavõttude ja teoste põhjal kas meelelahutuslik või esteetiline elamus. Sellist asja nagu negatiivne katarsis te ei tunnusta?

— Palun täpsustada.

— Mulle meenus, et mõne aasta tagusel PÖFF-il linastus rumeenlase Cristi Puiu kõrgelt hinnatud realistlik film „Härra Lazarescu surm”, mis sai teilt ajalehes hävitava hinnangu, sest ekraanil toimuv polnud sugugi ülev.

— Ma ei näe tõesti mõtet filmikunstil, mis sajaprotsendiliselt elu peegeldab. Miks ma pean veetma kaks tundi lihtsalt igavate inimeste igavat elu vaadates? Ma õpiksin rohkem tänavanurgal seistes ja mööduvaid inimesi vaadates. Ilmselt mul on kunstist tõesti selline klassitsistlik, akadeemiline nägemus – kunstil peab olema mingisugune eesmärk, ta peab meid õilistama, panema nägema elu mingi nurga alt, mida mööda argipäeva ruttav inimene ei oska näha. Või pole tal selle nägemiseks aega.

Kunst peab andma sellele, mida me iga päev näeme, mingisuguse alternatiivi, vastasel juhul on ta lihtsalt igav. Minu kultuuritarbimine on vist natuke eskapistlik. Kui ma veedan 22 tundi päevast ühes maailmas, siis need kaks tundi, mil ma kinos olen, tahan jõuda absoluutselt teistsugusesse kohta.

Aga et ümberringi on vaeseid inimesi, kes viletsuses surevad – seda teame kõik. Ma ütleks kõigile, kes selliseid filme ülistavad: parem minge hooldekodusse ja aidake, tehke ise, kantseldage natuke neid inimesi, saate selle elamuse kätte ja sellest on ka teistele kasu. Pole mõtet siin kinos ohkida, et kui eluline ja tähtis film, et siis minna oma mugavasse korterisse tagasi. Kui ikka on tähtis, siis näidake välja.

— Kui palju te ise viimasel ajal filmindusega tegelete?

— Viimane enam-vähem tõsine projekt oli muusikafilm „Berliin 1945 – muusika pommide all”. See film valmis meie kahe aasta eest ilmunud DVD tarbeks. Käisin sellega ka Cannes’i festivalil, aga muidugi mitte võistlusprogrammis, vaid lühifilmide programmis Short Film Corner. Kaks päeva pidasin Cannes’is vastu, siis sain aru, et kui sa ei ole „punase vaiba mees”, siis sa oled madalam kui muru. Põgenesin hoopis Nizzasse ja olin mõned ööd seal vanalinnas. Muuseas, tuletan meelde, et aastal 1992 ei võetud mind filmikooli ehk Arvo Iho audiovisuaalsetele kursustele vastu, sest millegipärast arvati, et minu esitatud materjal ei ole minu enda tehtud, vaid kusagilt varastatud ja et ma teen nalja. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud ja pole ka minu ees kunagi vabandatud. Hiljem, aastal 1997, astusin Londoni National Film Institute’i, aga kuna just sel hooajal algas „Tähed muusikas”, jäi mul sinna ikkagi minemata.

— Maalid, millega olete avalikkuse ette tulnud, kannavad kõik selle sajandi daatumit. See on teie jaoks suhteliselt uus tegevusala?

— Tegelikult kõige vanem – juba varasest lapsepõlvest, enne kui hakkasin muusikat tegema või esinema, ma joonistasin või maalisin. Aga teatud ajani oli see ainult isiklik hobi. 2000. aasta paiku jõudsin niikaugele, et tihkasin oma teoseid avalikult näidata.

— Teete palju daamide portreesid. On need tellimustööd?

— Mõned on, viimasel ajal. Aga enamasti on need olnud minu tuttavad ja ka ettepaneku ühe või teise teose jaoks poseerida olen neile ise teinud. Päris süžeevabasid portreesid olen teinud üsna vähe, olen alati üritanud need žanrimaali alla lahterdada. Aga on tore, et viimasel ajal on ka tellimustöid tulnud. Portree ei ole Eestis praegu väga hinnatud kunstiliik, parimad meie portretistid on juba Eestist lahkunud. Näiteks Aapo Pukk, kes on tõesti meisterlik portreemaalija.

— Avalikkuses olete ka tuntud kui katoliiklane. Mida tähendab religioon teie jaoks?

— Suures osas kõike. Ma ei ole selline vana testamendi kristlane, kes paaniliselt järgib käsuraamatut ja kelle Jumal on kättemaksu ja raevu Jumal. Uus testament tõi meile täiesti uue moraali – sellise, mis väärtustab inimest kui indiviidi, tema vaba tahet, ja mis ütleb, et andestus ja armastus on ülim voorus. Minu jaoks kaotab vana testament uue testamendi valguses just nagu kehtivuse; see näitab meile, milline hädaorg oli maailm enne Jeesuse sõnumit. Paraku oleme 2000 aasta jooksul ainult teosammul selle sõnumi tõeks saamise poole liikunud. Ja enamik inimesi ei saa arugi, et nende heaolu baseerub kahel aastatuhandel kristlikul vabadusel. Ükski eurooplane ei saa iial end ateistiks tituleerida: kristlik koodeks on meil niivõrd geenides, et seda ei saa meie igapäevaelust kuidagi eraldada. Kahjuks on seesama vabadus viinud meid ükskõiksuse ja lõpuks kirikust eraldumiseni, samal ajal kui karm muhameedlik maailm muutub aina ühtsemaks. Ühel päeval Euroopa nutab oma kergemeelsuse pärast väga, väga kibedasti.

— Aga miks valisite katoliikluse? Kas sellepärast, et katoliku missa „lavastus” on näiteks luterlusega võrreldes palju paremini üles ehitatud?

— Kindla peale see on faktor. Aga juba lapsena, enne kui ma olin ühtegi katoliku kirikusse sattunud või ühelgi missal käinud, oli mul selge, et pean olema katoliiklane. Olin sellisest leigest eesti perest, ainult jõulude ajal käisime siin Jaani kirikus, kuna see oli kõige lähemal. Ja kuna ma seal luteri kirikus ei tajunud kunagi midagi erilist, siis oli mul mingi ihalus, mis ilmselt tekkis mõne kirjandusteose või filmi põhjal: et katoliikluses on midagi müstilist, varjatut ja salapärast. Ja kirglikku, nagu Stendhali „Punane ja must”, kus peategelane tulistab oma armastatut kirikus missa ajal. Äärmused ja kired on need, mis mind võluvad. Raske on kujutleda luteri kiriku leiguse juures mingit kireroima, see mõjuks lihtsalt naeruväärselt. Aga katoliiklus oma kõrgendatud emotsioonidega ja ekstaatilisusega on täpselt see, mille kaudu saan ennast niihästi maandada kui ka laadida. Vastasel juhul elaksin ilmselt väga ülekäte elu, see ikka distsiplineerib mind kohutavalt. Küllap ma ikka natuke üle võlli ebastabiilne olen. Selline vundament on õudselt vajalik, et mitte päris ära pöörata.

Kes ta on?

Mart Sander

Sündinud 10. augustil 1967

•• 1984 oli üks ansambli Modern Fox asutajaliikmeid.

•• 1985–1991 Estonia koori laulja.

•• Osalenud Venemaal, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal muusika- ja sõnalavastustes, andnud kontserte ja töötanud õhtujuhina.

•• Juhtinud tele- ja raadiosaateid, lavastanud telelavastusi, kuuldemänge ja lühifilme. 2010. aastal lavastas Estonias opereti „Silva”.

•• 2009 avas Tallinnas galerii Galerii.