Mart Sanderi salakirg ja modernismi hukk
Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, miks tegelevad popstaarid kunstiga – see pole ju mingi margikogumine ega golfimängimine või muu nn asendustegevus. Arvan, et muusikule on tähtis jätta endast suurem jälg kui üks kontsert, tuur või plaat, mida kuulatakse heal juhul algul jutti ja siis haruharva. Seevastu maal galeriis või koduseinal on jäävam.
Mart Sanderi esimene isikunäitus Väike-Karja 7 galeriis pakub ka kunstiteadlasele üllatust. Nimelt on ta välja pannud nii oma loomingut kui ka koopiaid tuntud ja vähetuntud meistrite töödest. Tulemas on ka Bel-Etage’i esimene kunstioksjon, mis koosnebki koopiatest. Idee pole uus, kuid kindlasti esimene Eestis. Mujal on selliseid oksjoneid suure eduga korraldatud mitmeid kordi. Kui sul pole raha, et osta 500 000 krooni eest mõne tuntud meistri originaal, siis lepid 5000 krooni eest saadud meisterlikult tehtud koopiaga.
Koopia ja võltsing
Nüüd tekib küsimus: mis vahe on koopial ja võltsingul? Ega olegi mingit vahet. Isegi suured spetsialistid pole alati suutnud tuvastada originaali ja koopiat. Näiteks on olemas kuus eksemplari Vincent van Goghi “Päevalilli”, mida ta mainib oma kirjades vend Theole. Kuid maailma kunstiturul on liikunud veel üks “Päevalilled”. Keegi ei oska öelda, milline on võltsitud.
Omal ajal kunstimuuseumis töötades nägin, kuidas üks maalirestauraator tegi van Goghi perfektselt järele ja müüs enda tehtud töid. Ta ei varjanudki, et need on koopiad.
Tuntumaid kunstivõltsijaid on hollandlane Hans van Meegeren, kes tegeles Vermeeriga. Õieti ta ei võltsinudki, vaid tegi ise “uusi” Vermeere. Sakslaste tulles müüs ta neid kunstilembestele okupantidele. Pärast sõda süüdistati teda rahvusliku pärandi sakslastele müümises. Et vanglast pääseda, tunnistas ta üles, et on need maalid ise teinud. Keegi ei uskunud, enne kui van Meegeren palus tuua vanglasse värvid-vahendid ja tegi seal veel ühe “Vermeeri”.
Kokkuvõttes võib öelda, et võltsing on see, kui keegi varjab oma osalust ja müüb tööd kellegi teise oma pähe. Koopia on avalikult deklareeritud ja kopiste on maailmas palju. Koopiate tegemine kuulub lausa maalitudengite õppekavva.
Viktoriaanlik võllaroog
Huvitav on vaadata, mida Mart Sander kopeerib ja mida teeb ise. Kunstiajaloost on ta noppinud peamiselt akadeemilist kunsti ja selle kõige kitšilikumat osa. Paljud autorid on mullegi tundmatud.
Sandri maalidel on see efekt, et kui nägin neid esimest korda telerist, siis vaatasin: täiesti profilt tehtud! See mulje hajus galeriis: ikkagi diletandi produktsioon, isegi kopistina. Aga fotogeeniline: ka kataloogis mõjub paremini.
Palju ütleb tema maitse-eelistuste ja identiteedi kohta “Autoportree viktoriaanliku võllaroana” – midagi 19. sajandi Oscar Wilde’i dändilikust imagost.
Ma ei tea, kuivõrd ta on lugenud Linnar Priimäge, kuid paatos on sama: “20. sajandi lõpp on näinud suurt akadeemilise kunsti tagasitulekut... Sadakond aastat moodsat kunsti, mis astus sõtta aastatuhandete pikkuste eetika- ja käsitöötraditsioonide vastu, on jätnud inimestesse nälja millegi kauni, siira ja romantilise järele.”
Kui sajanditagust pseudoromantilist kitši nii nimetada, siis on Mart Sanderil õigus ja tema looming läheb kindlasti hästi müügiks. Ja mis saabki selle vastu olla, ainult ei maksa loota kunstikriitikute heakskiidule.
Meie pole modernismi ja postmodernismi hukku veel täheldanud.
