Mart Ustav sai HI-viirusel sabast kinni

 (16)
Mart Ustav sai HI-viirusel sabast kinni
Leonid Nikolajev

Tartu ülikooli teadlane Mart Ustav, kes on pühendanud viimased aastad hirmuäratava HI-viirusega võitlemiseks, võib esialgu rahul olla. Ustav ja tema meeskond on suutnud luua toimiva vaktsiini.

— Soome firma FIT Biotech on koos Eesti allüksuse teadlastega loonud HI-viiruse vaktsiini, mille kolm aastat Lõuna-Aafrika vabariigis kestnud katsetused andsid hea tulemuse. Kas inimkond on nüüd HIV vastu kaitstud?

— Tegelikult ei ole see midagi erilist. Nüüd on saavutatud HIV-ga võitlemisel vähemalt mingi efekt. See on oluline tulemus. Suure hulga vaktsiinide katsete kokkuvõtteks kirjutatakse ajalehes, et järjekordne katse läks lörri. See on üks esimesi kliinilisi katseid, mis on näidanud bioloogilist efekti inimese organismis. Ja selle üle on hea meel. Praegu ei saa väita, et sellest piisab, et kaitsta inimest viiruse rünnaku eest.

— Millal saab seda väita?

— Siis, kui katse käigus ei nakatu rühmas ükski vaktsineeritu. Siis on eesmärk täidetud. Asi on selles, et tegelikult ei nakka HIV ju kergelt. Käesurumise või isegi suudlusega ei pruugi ta üle kanduda. See peab olema tõsisem bioloogiliste vedelike vahetus. Nii peaks vaktsiini roll olema eelkõige selles, et läbi nende barjääride minev viirus hävitatakse kohe. Sellisel juhul on asi korras, katse edukas ja saab öelda, et vaktsiin kaitseb inimest.

Meie katsetasime vaktsiini juba nakatunud inimestel. Neile süstiti vaktsiini kolm korda ja neid jälgiti kahe aasta jooksul. Jälgimine viitas, et vaktsiin mõjutab viirust inimese organismis, ta vähendab selle taset ja parandab immuunsüsteemi toimimist.

Ma ei taha öelda, et me oleme saavutanud lõpliku eesmärgi. Aga me teame nüüd, et meil on tehnoloogia, millega saab toimuvat mõjutada.

Meil on praegu valmis vaid pool vaktsiini – see osa, mis mõjutab viiruse rakulist tegevust. Nüüd hakkame looma antikehalist immuunvastust esilekutsuvat vaktsiini. Alustame katsetusi. Jälle ahvidega. Ses katses on võimalik kontrollida, kas tekitatud immuunvastusest piisab kaitseks viiruse rünnaku vastu.

— Me rääkisime samal teemal peaaegu kolm aastat tagasi. Toona ütlesite, et me ei pruugi HI-viirusest kunagi vabaneda. Samuti pakkusite, et tulevikus oleme me kõik nakatunud, ent võimelised viirusega koos elama, kuna viiruse tapmine pole lihtsalt võimalik. Olete praegu samal arvamusel?

— HIV kadumine oleks ehk võimalik, kui kehtestada riigi totaalne kontroll inimeste üle. Et HIV-positiivne pistetakse kuhugi isolaatorisse või vangilaagrisse. Seniks, kuni elame demokraatias ja vabaduses, kus valitsevad ihad, lust ja ka rumalus lööb üle serva, on selle vastu võimatu võidelda.

Ma ei taha öelda, et HIV nakatub vältimatult kõigile. Nagu ma ütlesin, peab selleks harrastama teatud riskikäitumist, ja noored inimesed seda paratamatult teevad. Katsetavad narkootikumide, seksiga, vahel satutakse lihtsalt ohvriks.

Ma ei arva, et HIV-d oleks võimalik elimineerida. Tõsi – nagu õiget elustiili järgides on võimalik ära hoida rasvumist ja südamehaigusi, nii on õiget eluviisi järgides võimalik ära hoida mida iganes. Aga ma ei usu, et HIV-d oleks võimalik hävitada, kui selleks ei leiutata tõhusat vaktsiini.

— Kas viirusekandjast inimkond oleks võimeline elama õnnelikult aegade lõpuni, või on see viirus vaktsiini puudumisel tõesti inimkonna lõpp? Katkuga on HIV-d juba võrreldud, aga ka katk jättis ometi paljud ellu?

— Me elame tõepoolest niikuinii koos paljude haigustega. Mitme haiguse kulg võib osutuda üldse mitte nii tapvaks, kui esialgu arvatud. Katkud ja gripid tulevad samuti lainetena ja kaovad mingil hetkel. Meil tekib mingil kujul resistentsus ja lõpuks ei pruugi me mõne haiguse kandmisest enam teadlikudki olla. Näiteks ahvidel, kellelt HIV pärit on, puuduvad igasugused sümptomid.

Ja ega meiegi siin istudes ei tea, mis haigusi te, kaks noort meest (autor ja fotograaf – toim), võite endas kanda. Ma vean kihla, et olete nakkunud mõne papiloomviirusega, üks meist kolmest kannab kindlasti mingil moel tuberkuloosi, kindlasti olete te põdenud tuulerõugeid, ja selle viirus istub teie sees ja võib vanas eas välja lüüa, kui immuunsüsteem nõrgeneb.

Ühesõnaga, teil on õigus. Inimese organism tõepoolest harjub mitmete tõbedega ja nii muutuvad viirused paratamatuks osaks meist endist. Meie oleme kõik üks ökosüsteem, kus meie rakud eksisteerivad koos viiruste ja bakterirakkudega.

Loe veel

— Aga kas HIV teeb eriti hirmuäratavaks siis see, et inimkond pole kunagi varem säärase viirusega kokku puutunud?

— On küll. Kui vaadata kas või loomade genoome, näiteks hiire omi, siis on seal võimalik leida suurt hulka järjestusi, mis on väga sarnased retroviiruste järjestustega. Neid isegi kutsutakse endogeenseteks retroviirusteks. Nad ei toimi aktiivselt. Aga see on jälg kunagisest retroviiruste nakkusest selles liigis.

Kui uskuda evolutsiooni, siis on selliseid järjestusi võimalik leida ka inimese genoomides.

— Ühesõnaga pole see inimkonnale esimene kord HIV-ga kokku puutuda?

— Ma ütleks, et kindlalt on selle läbi elanud eluskond, loomad, sest jäljed on näha. Järelikult on mingil ajal olnud seda viirust ühes süsteemis väga palju, kui ta on lausa sugurakkudega edasi kantud.

— Kas sellest peaks järeldama, et kunagi on osa liike pidanud midagi HIV sarnast üle elama ja mõned jäid ellu, teised mitte?

— See viirus võib tõepoolest olla üks evolutsioonilise selektsiooni markereid. Need, kes on suutnud ellu jääda, on edasi läinud.

Me ju ei tea, milline efekt on sel olnud terve genoomi funktsioneerimisele. Võib-olla on viirusekandjad saanud hoopis mingisuguse eelise? Ma pole küll kindel, kas midagi sellist ka inimesega võib toimuda, sest meil ju ei toimu ühiskonnas geneetilist selektsiooni nagu loomariigis.

— Ent kas võime siis öelda, et meil on ravim aidsi vastu? Või vähemalt lootus see leida?

— Aidsi ärahoidmiseks on suur hulk keemilisi ühendeid, mis blokeerivad viiruse paljunemise. Küll mitte täielikult, aga suures osas. Nende ravimite võtmine võimaldab inimesel efektiivselt edasi toimetada.

Enamasti käsitletakse HIV-d kui kroonilist nakkust. Selliseid nakkusi on teisigi. Nagu hepatiit B või hepatiit C. Inimene on viirusega krooniliselt nakkunud, aga ta suudab seda ravimite abil kontrollida ja edasi elada. HIV vastu on suudetud välja töötada samasugused keemilised ühendid.

Probleem on selles, et kui näiteks Eestis on ametlikult 7000 nakkunud inimest (mis olevat vähem kui pool tegelikust hulgast), siis ühe inimese keemiline ravi, mis seisneb igapäevases tabletineelamises, maksab

70 000–130 000 krooni inimese kohta aastas. Kui korrutada ravi hind kas või ainult 7000-ga, tuleb päris suur summa.

Kui nüüd on nii, et see ongi lahutamatu osa meie ühiskonnast ja nakatunud inimesed ei ela mitte mõned aastad, vaid aastakümneid, siis pole see ühiskonnale majanduslikult just väga suur õnnistus. Sellest summast ei maksa patsient ei midagi, sest HIV ravi maksab täies ulatuses riik. Ega see ühiskonda maha murra, aga siiski.

Keegi ei ütle, et me ei peaks seda ravi haigete eest kinni maksma. Muidugi peame, kui on võimalik. Aga kui meil on võimalik asendada viirusevastane ravi vaktsineerimisega, kui meil on tõestatud ja hästitoimiv vaktsiin, mida tuleb manustada kord mõne aasta tagant, siis oleks see ju kasulikum, lihtsam ja odavam. Samuti võimaldaks see nakatunutele märksa kvaliteetsemat elu.

Aga aidsile meil ravimit pole. Kui inimesel on juba aids, siis puudub tal immuunsüsteem ja iga haigus võib tekitada kriitilise seisundi. HIV-d on võimalik vähemalt kontrollida.

— Hea mõelda, et oleme samas seltskonnas arenenud lääneriikidega – hoolime inimestest. Samal ajal pole suuremas osas maailmas võimalik, et sulle kümneid tuhandeid dollareid maksev ravi kinni makstaks. Kas ei peaks HIV ravimid olema kõigile tasuta kättesaadavad? See on ju kogu maailma huvides, et haigus ei leviks?

— On suur hulk rahvaid ja riike, kus see tõesti võimalik pole. Olgu kas või Aafrika või Lõuna-Ameerika riigid. Öelda, et näiteks Aafrikas toimuv pole meie asi, pole õige. On küll meie asi. Sest kuidas see viirus inimesse ja ühiskonda tuli? Aafrikas, kokkupuudetest loomadega.

Aafrikas on ahvidel seda tüüpi lentiviirused väga levinud ja seal kasutatakse neid kui lihaloomi, keda kütitakse. Kes seda enam täpselt teab, kas esimene viiruse kandumine ahvilt inimesele võis toimuda võitluse kaudu või muul moel, aga seal see viirus looma populatsioonist inimesele kandus.

Mõni aasta tagasi tehti uuring Lääne-Aafrikas, kus ahvide küttimine on väga tavaline. Sealsete küttide seas olid väga levinud immuundefitsiitsuse tüüpi viirused, aga leiti ka uut tüüpi verevähki tekitavaid leukeemiaviirusi. See tähendab, et ülekanne loomariigist inimestele toimub pidevalt.

HIV ülekanne toimus millalgi eelmisel sajandil. Nüüd on see levinud üle kogu maailma tänu globaliseerumisele. Öelda, et see pole meie mure, on viga. Ja öelda, et meie teile enam raha (või abi või ravimeid) ei saada, ei tee olukorda paremaks seal ega siin.

Ravimitest on vaktsiin alati tõhusam olnud. Vaktsiinid on aidanud inimkonna elu muuta nii, et haigused, mis omal ajal viisid paljud juba lapsena, on peaaegu unustatud. Muidugi võivad olla kõrvalmõjud.

— HIV-l on mitu vormi, tüve. Kas ei või juhtuda see, et leitakse vaktsiin, ent siis selgub, et see toimib vaid ühele tüvele ja loodetud pääsemist pole ikka?

— HIV-l on palju subtüüpe ja subsubtüüpe. Viirust klassifitseeritakse nende järgi. Ka geograafiliselt. Näiteks mõnes kindlas piirkonnas hakkab mingil põhjusel laialt levima vaid üks kindel viirusetüvi.

Kui vaadata jaotust, siis A-, B- ja C-tüved on maailmas enam levinud. Umbes 85 protsenti maailma HI-viirustest on nendest kolmest tüübist. Aafrikas näiteks on valdavalt levinud C-tüüp, kuigi Aafrika on koduks kõigile HI-viirustele, seal on justkui pott, kus supp on keedetud ja seejärel üle maailma laiali jaotatud. Hiinas ja Indias on C-tüüp, Ameerikas ja Euroopas on peamiselt B-tüüp.

On tõesti probleem, kuidas luua vaktsiin, mis kontrolliks neid kõiki. Sellele probleemile lähenetakse bioinformaatika kaudu. Lõppeks on ju kõik viirused kuskilt pärit. Seega rakendadatakse teadmisi praeguste viiruste eellaste kohta. Samuti tuleb teada, et kuigi tüübid erinevad, on nad paljuski sarnased. Viiruse valkudes on teatud järjestuste konserveeritus. See ongi vaktsiini loomisel märklauaks. Me püüame mõjutada viiruse neid osasid, mis on sarnased.

Näiteks meie vaktsiin suudab katta rohkem kui 95 protsenti maailmas levinud HI-viirustest. See on bioinformaatiline ennustus. Kas see ka tegelikult nii on, pole enam minu öelda, vaid tuleb tõestada katseliselt. Võib-olla leiab viirus siiski mingi võimaluse kõrvale põigelda. Teaduses ei arvata – tehakse katse ja vaadatakse, mida see näitab.

Meie ei ole saanud neid katseid teha. Kui keegi annaks mulle sadu miljoneid dollareid, siis oleks sellele küsimusele võimalik kiiresti vastus leida. Kuna seda raha pole, tuleb liikuda aasta-aastalt, samm-sammult.

Aga ei saa nii, et mingi tüüp hüppab Tartus püsti ja teatab, et tal on vaktsiin valmis, antagu talle palju raha, et ta saaks seda kõigi peal katsetada. Ei anta. Isegi kui see raha on maailmas olemas. Raha antakse siis, kui sa esitad aste-astmelt tõestatud eksperimentaalse töö, et sinu vaktsiinil on mingi efekt.

— Niisiis, HIV-l on kolm peamist tüve, ent kui palju on neil tüvedel vorme?

— Nimetatud on inimese populatsioonis enam levinud tüübid. On ka suur hulk teisi, sest viiruse evolutsiooni üks osa on võime rekombineeruda – A ja B võivad omavahel moodustada sootuks uue viiruse, mille genoomi üks osa on ühelt, teine teiselt tüvelt. Selliseid rekombinante on väga palju.

Näiteks üks kahest Eestis levinumast viirusisolaadist on pärit Lääne-Aafrikast ega ole mujal Euroopas erilist epideemiat põhjustanud, kuid mingil põhjusel tunneb end siin hästi. Teine levinud vorm on Ukraina A-isolaadi põhjal tekkinud CRF32, mida võime uhkusega nimetada Eesti rahvusviiruseks. Paistab, et see on siin sündinud, meie tublid narkomaanid on selle oma organismis kokku pannud ja see on ametlikult registreeritud kui Estonian isolate of combinate forms.

Ühesõnaga on viiruse alaliike väga palju.

— HI-viirust on nimetatud katkuks, aga kas  inimese organismi võiks tabada veel midagi jubedamat kui HIV?

— Katkuteooriaid liigub inimeste hulgas palju. Ennustada ma ei tahaks, aga selge on ka see, et elusloodus evolutsioneerub. Kui me anname viirusele või mõnele teisele patogeenile võimaluse meie organismi tungida, võib juhtuda paljugi.

Ma ei oska öelda, mida kohutavat just, aga kuna loodusel on evolutsioonivõime, siis võib ka näiliselt ohutust nakkusest kasvada väga tõsine oht. Isegi probleem inimühiskonna bioloogilise eksistentsi mõttes. See oht on reaalselt olemas. Sest on olemas ootamatult esile kerkivad nakkused. Olgu SARS, linnu­gripp või seagripp. Me näeme, et miski ei takista uute haigustekitajate sündi ja levikut.

— Milles asi? Kas meie immuunsüsteem on nõrgemaks jäänud või tekib järjest rohkem viiruseid?

— Ei. See tähendab, et viirused muutuvad nii kiiresti, et nad jõuavad sfääridesse, kus oleme kaitsetud. See ei tähenda, et me ei suudaks reageerida. Aga tegu võib olla väga patogeense viirusega, mis tapab väga lühikese aja jooksul. Kui viirus saavutab ülemvõimu mõne päevaga, ei jõua organism reageerida ja see viib inimese surmani.

Peame olema sellest teadlikud. Globaliseeruvas maailmas levib nakkus sõna otseses mõttes silmapilkselt.

— Teadmatus on ju õnnistus. Äkki polegi midagi väga muutunud, lihtsalt meie teadmised mikroorganismidest on muutunud väga põhjalikuks? Sellepärast muretseme rohkem. Seis on aga sama, mis näiteks sada aastat tagasi.

— Omamoodi on see tõsi. Vanasti öeldi, et inimene suri ära, ja oligi kõik. Nüüd saame öelda ka surma põhjuse. See on muutunud. Looduses pole midagi muutunud. Me oleme lihtsalt hakanud paremini aru saama, et kui inimene aevastab, võib see olla lihtsalt külmetus, aga võib olla ka hoopis mõni bakterist tulnud haigus. Meil on tööriistad, et selgitada välja põhjused. Ja see on hea. Sest see võimaldab meil inimühiskonda kaitsta ja alles hoida, mida me ju vist ikka tahame.

— Miks mõni inimene elab HIV-ga kauem, teine vähem?

— Sest väliselt oleme sarnased, aga seest täiesti erinevad. Me oleme unikaalsed. Me oleme unikaalne rekombinatsioon oma vanemate geenidest. Meie vastuvõtlikkus sõltub sellest kombinatsioonist. Mõni võib null kraadi juures rängalt külmetada, teine käib jääaugus ujumas, ja ei juhtu midagi. On inimesi, kes on viiruste vastu tugevamad.

— Kas HIV vaktsiini arendamise taga on endiselt kaubanduslik huvi?

— Pärast esimesi läbikukkumisi on suurte farmafirmade huvi nullis (nad küll jälgivad arenguid). Teisalt on olukord nende jaoks ideaalne. On patsient, kes elab pärast HIV-sse nakatumist veel 30 aastat ja peab iga päev võtma sisse tableti, mille eest ta maksab otse või kaude. See on ju nagu lüpsilehm vaesele farmaatsiafirmale. Vaadake HIV ravimite läbimüüki. Iga nimetuse taga on tosina nulliga arv. See on farmafirmade huvides. Sellepärast pole nad väga huvitatud, et leiutataks vaktsiin, mis muudaks senist süsteemi.

— Teie töögrupp võib ravimifirmade mugava elu lõpetada ehk isegi varem, kui arvatakse. Pool vaktsiini on valmis, mis saab edasi?

— Me saavutasime kliiniliste katsetustega eesmärgi, mille endale seadsime. Meil oli vaja tõendust, et vaktsiin kutsub inimese organismis esile efekti. Kas sellest piisab, et viirus organismist kõrvaldada? Ilmselt mitte. Järelikult tuleb mõelda, mida veel teha, et viirus elimineerida.

See on väga tõsine eesmärk. Kas kombineerida keemiline ravi vaktsineerimisega? Või midagi muud? On vaja tõhusat immuunvastust, et viirus hävitada, ja tõhusat immuunvastust, et takistada uute rakkude nakatumist. Kui need komponendid on vaktsiinis olemas, on ka lootus inimene terveks ravida.

Kas see on ülepea võimalik või mitte, on teise taseme küsimus. Mina kui teadlane püüdlen selle poole, et see saaks võimalikuks.

Gripivaktsiini leiutamine on lihtne. Gripp tuleb sisse, paljuneb, lärmab, lööb „kogu poe” segamini, aga siis saab immuunsüsteem tast jagu, ta visatakse välja ja temast ei jää inimese genoomi mingit jälge. Lentiviirus hiilib aga kuskilt sisse, istub rakkudesse ja on vagusi nagu salakuulaja. Sellistega võitlemine on keerulisem.

Kes ta on?

Mart Ustav

Tartu ülikooli professor

•• Sündinud 16. juulil 1949 Venemaal Omski oblastis

•• Abielus, kolm tütart ja poeg

Töö

•• Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi biomeditsiinitehnoloogia professor (alates 2007)

•• Uurimistöö peasuunad: papilloomviiruse uurimine, sh selle sümbioos peremeesrakuga ja molekulaarbioloogia; geenivektorite episomaalse püsimise molekulaarne alus uue põlvkonna ohutute DNA vaktsiinide loomisel; viiruste ja viirusvektorite konstrueerimine

Muu

•• 1980 riigi preemia valgu biosünteesi mehhanismide uurimise eest

•• 1996 Eesti teaduspreemia papilloomviiruste uurimise eest

•• 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk

•• 2005 Tartu ülikooli sihtasutuse raefondi preemia

•• Teaduslikke publikatsioone 68

Hobi – aiandus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare