MÄRT VÄLJATAGA: Hull hidalgo ehk nelisada aastat moodsat Euroopat

Märt Väljataga loeb Miguel de Cervantes Saavedra “Don Quiotet”, milles on nähtud uusaegse romaani kvintessentsi.

Don Quijote on kirjandustegelane, keda tunnevad kõik, aga kui paljud on Cervantese romaani ka tegelikult lugenud? Mina igatahes kuni viimase ajani ei olnud. Et aga käesoleval aastal möödub neli sajandit romaani I osa esmatrükist, siis on teosest rahvusvahelises kultuuriajakirjanduses nii palju juttu tehtud, et aastapäevakära sundis mindki antikvariaadist ostma ja läbi lugema selle peaaegu tuhandeleheküljelise raamatu Aita Kurfeldti tõlkes. Selles mõttes on kirjanduslikud tähtpäevad kogu oma paraadlikkusest ja tilulilust hoolimata ikkagi vajalikud asjad, sest üks asi on don Quijote seiklusi ümberjutustuste kaudu tunda ja hoopis teine asi on romaani ise lugenud olla.

Pelutavad ümberjutustused

Pelgalt ümberjutustuste põhjal võib raamatust jääda õigupoolest kaunis eemaletõukav mulje. Pealegi keskenduvad ümberjutustused enamasti vaid raamatu I köite esimesele kahekümnele peatükile. Üks väikeaadlik, kelle „liignimi olevat olnud Quijada või Quisada [...], kuigi tõenäoste oletuste põhjal võib arvata, et ta nimi oli Quijana“, läheb rüütliromaanide lugemisest peast segi ning otsustab hakata oma kannupoisi Sancho Panza saatel ka ise rüütlitegusid korda saatma.

Ta võitleb tuuleveskitega, ründab süütuid teekäijaid ja lambakarju, peab kõrtsineiut printsessiks, torkab läbi veinilähkreid jne. Aga kui kaua sa ikka loed ühe hullumeelse enamasti õnnetult lõppevatest seiklustest? Hullumajaanekdoodid võivad ju vahetevahel muhelema ajada, kuid selles laadis tuhat lehekülge järjest oleks nagu liig mis liig.

Kuid Cervantese romaan on mõistagi palju enamat kui õela nalja viskamine ühe liiglugemise ohvri üle. Autori julmus oma tegelase suhtes on küll vaieldamatu, aga see joon iseloomustab suurt osa väärtkirjandusest. Rumeenia päritolu prantsuse aforist Emil Cioran on koguni kirjutanud: „Julmus on äravalituse märk, vähemalt kirjanduses. Mida andekam on autor, seda leidlikumalt asetab ta oma tegelased olukordadesse, millest pole pääsu; ta kiusab neid taga, türanniseerib neid, püüab nad väljapääsmatutesse lõksudesse, sunnib läbima kogu piinade astmiku.“

Tõepoolest – näib, et just halvad kirjanikud kalduvad oma tegelasi (kes on pealekauba tihti veel autori enda alter ego’d) liiga palju armastama ja hellitama. Cervantese puhul aga peavad Ciorani provokatiivsed sõnad iseäranis paika. Seejuures aga pole Cervantese romaan sugugi raskemeelne. Eelmise sajandi keskpaiga suur kirjandusteadlane Erich Auerbach on koguni kõnelenud erilisest „neutraalsest lustakusest, mida hidalgo hullus laotab kõige üle, millega kokku puutub. [...] Nii üldist ja mitmekihilisit, nii ebakriitilist ja probleemivaba lustakust argireaalsuse kujutamisel ei ole euroopa kirjanduses enam kunagi üritatud.“

„Don Quijote“ tõlgendamise üks haru ongi rõhutanud raamatu lustakat jämekoomikat ja satiiri. Kuid mõjukam suund kulgeb läbi saksa romantikute, Ivan Turgenevi ja sajanditaguste suurte hispaanlaste, kelle silmis Cervantese romaan käsitleb esmajoones idealismi heroilist kokkupõr-get reaalsusega. Seejuures on mõlema tõlgendamisviisi üle põhimõtteliselt võimalik arutleda ilma romaani tegelikult lugematagi, piisab ka kõigest ümberjutustustest.

Metakirjanduslik teos

Ent ümberjutustustest jääb kindlasti väheks, et hinnata Cervantese tehnilist kirjutamismeisterlikkust, neid kõikvõimalikke narratoloogilisi ehk jutustustehnilisi nalju ja trikke, mida ta järjest sooritab. Vähemalt sama tähtis kui see, millest „Don Quijote“ jutustab, on see, kuidas jutustatakse. Ega ilma asjata ole „Don Quijotet“ nimetatud ka romaaniks romaanikirjanike jaoks – selles esimeses moodsas romaanis on nimelt jutustamisvõtted ise pidevalt jutustamise enda tulipunktis. Juba kõige pealiskaudsemal tasandil üritab „Don Quijote“ olla ju lihtsalt rüütliromaani paroodia, see tähendab kirjandus kirjanduse kohta ehk metakirjanduslik teos.

Romaani jutustajaks ei ole Cervantes ise, vaid fiktiivne „tark maur“ Cide Hamete Benengeli, kelle loo üks kakskeelne mauride järeletulija autorile ära tõlgib. Tõeline „Don Quijote“ alles algabki kui just mitte teisest osast, siis vähemalt esimese osa teisest kolmandikust. Romaani teine osa, mis ilmus 1615. aastal, on esimesest juba märksa peenem ja keerukam, sest seal esinevad tegelased on juba romaani esimese osa ning selle kahe peategelasega varemilmunu põhjal tuttavad. Tegelikkuse ja näivuse, uskumise ja ärapetmise varjumäng muutub romaani edenedes järjest keerulisemaks.

Jutustaja hakkab tegema peadpööritavaid tagasipõikeid eelmisesse osasse: „Kõneldakse, selle loo tõelisest originaalist olevat näha, et tõlkija pole käesolevat peatükki nii ümber pannud, nagu Cide Hamete selle kirjutas, nimelt tõstis autor siin teatud laadi nurinat enda vastu selle üle, et oli võtnud käsile nii kuiva ja piiratud aine nagu don Quijote lugu...“ jne jne. Teise osa 44. peatükk algab arutlusega, mis taunib jutustamisel kõrvalepõikeid, ning viib lehekülg hiljem hidalgo katkiste sukkade nägemisest ajendatud kõrvalepõikeni vaesuse teemal.

Niisugused enesekohased naljad ja üldisem refleksiisvus, autori dialoog oma jutustaja ja tegelastega toob meelde kõige „postmodernistlikumad“ metafiktsioonid, romaanid romaanidest jne, kuid erinevalt viimaste enamikust ei muutu „Don Quijote“ kunagi steriilseks klaaspärlimänguks. Vastupidi, needki nipid on pigem hõlmavama realismi teenistuses. Nii nagu tõeline reaalsus sisaldab endas niihästi käegakatsutavaid asju ja fakte kui ka meie kujutelmade ja vaatenurkade mitmekesisust, nõnda kirjeldab ka realism avaramas mõttes nii argireaalsust kui luulusid.

„Don Quijotest“ vastukajav nägemus maailma problemaatilisusest ja paljususest ning tõe pagevusest ongi arvatavasti see joon, mis on võimaldanud nii sageli selles teoses näha kogu uusaegse romaani kvintessentsi ning uusaegses romaanis ühtlasi uusaegse Euroopa kvintessentsi. Milan Kundera on selle mõtte kaunilt kokku võtnud sõnadega: „Sel ajal kui Jumal taganes pikkamööda kohalt, kus ta oli valitsenud maailma ja selle väärtuste korda, lahutanud head kurjast ja andnud igale asjale mõtte, lahkus don Quijote oma majast ning ei suutnud enam maailma ära tunda. Kõrgeima Kohtumõistja puudumisel ilmus see korraga hirmuäratavalt kahemõttelisena; üksainus jumalik Tõde lagunes sadadeks suhtelisteks tõdedeks, mida inimesed omavahel jagasid. Niimoodi sündis uusaja maailm ning koos sellega romaan, tema võrdpilt ja mudel.“