Martin Ehala: kirjakeele vastu eksija karistamine on liiast

Möö­du­nud aas­tal Tal­lin­na üli­koo­list Tar­tus­se siir­du­nud keeleteadlane Martin Ehala kin­ni­tab, et idee ka­ris­ta­da kir­ja­kee­le vas­tu ek­si­jaid ei pä­ri­ne kind­las­ti kirjakeele ku­jun­da­ja­telt.

— Prae­gu on kõigi kee­lel uus kee­le­sea­du­se eelnõu. Kas riik­li­ku jõuga äh­var­da­mi­ne on õige viis ini­mes­te kee­le­ka­su­tust suu­na­ta?

— Mi­nu ar­va­tes mit­te. Mui­du­gi, kee­lel on mi­tu eri tah­ku ja kee­le­sea­du­se eelnõu re­gu­lee­rib ka mi­tut vald­kon­da: amet­ni­ke kee­le­ka­su­tus, ava­lik kee­le­ka­su­tus, kee­leõpe ja pal­ju muud. Suur osa sel­lest eelnõust oli ju­ba va­nas sea­du­ses sees, se­da on liht­salt ko­hen­da­tud ja ümber tõste­tud. Nii et suu­res osas on see sea­dus täies­ti põhjen­da­tud kee­le­po­lii­ti­ka inst­ru­ment.

Sel­les osas, mis puu­du­tab eri keel­te ka­su­tust ees­ti kee­le­ruu­mis, on suh­tu­mi­ne õigus­ta­tud. Ees­ti on vä­ga kee­ru­ka et­ni­li­se koos­sei­su ja aja­loo­ga maa. Ees­ti kee­le­po­lii­ti­ka ku­jun­da­mi­ne ehk Nõuko­gu­de ajal väl­ja ku­jun­da­tud prak­ti­ka teist­pi­di kee­ra­mi­ne nõuab ka prae­gu jä­re­le­val­vet.

Ent siia juur­de on nüüd tul­nud kir­ja­kee­le nor­mi kont­rol­li­mi­ne ja sankt­sio­nee­ri­mi­ne, kui nor­mi vas­tu mee­dias, amet­ni­ke seas või, ütle­me, au­dio­vi­suaal­se­te teos­te li­nas­ta­mi­sel ek­si­tak­se. Mi­nu mee­lest on see samm lii­ga kau­ge­le, sel­le jä­re­le va­ja­dus puu­dub.

— Kui­das nor­mee­ri­da stii­li?

— Stiil on mait­seküsi­mus. Eri suht­lu­so­lu­kor­rad nõua­vad eri­ne­vat stii­li.

Nii na­gu muu­de mait­seküsi­mus­te­ga, ku­ju­ne­vad need stii­lid ta­va­li­selt väl­ja vas­ta­valt sel­le­le, kes on vald­kon­na põhi­te­gi­jad ja kui­das nad oma­va­hel suht­le­vad. Kõik, kes näi­teks tea­du­ses­se või aja­kir­jan­dus­se hil­jem juur­de tu­le­vad, õpi­vad va­ja­li­ku stii­li sel­geks sel­le põhjal, mis­su­gu­sed on sel­le vald­kon­na aja­loo­li­sed ta­vad. Ka kir­ja­keel on ai­nult üks stiil. Kee­le eri va­rian­te, mi­da ka­su­ta­tak­se, on pal­ju, ka­su­ta­mi­se sea­du­se­ga re­gu­lee­ri­mi­se jä­re­le ei ole va­ja­dust. Iga vald­kon­na põhi­te­gi­jad hoo­lit­se­vad ise sel­le eest, et stiil vald­kon­na­le vas­taks.

— Kas mur­des kõne­le­va­telt koo­liõpi­las­telt kir­ja­kee­le nõud­mi­ne on disk­ri­mi­nee­ri­mi­ne?

— Ma usun, et nii pal­ju kui Saa­re­maal se­da saa­re keelt on, rää­gi­tak­se va­he­tun­ni ajal koo­lis just se­da. Kuipal­ju seal ees­ti kir­ja­kee­le tun­nis­ki „pu­has­t”, il­ma saa­re in­to­nat­sioo­ni­ta keelt rää­gi­tak­se, aga see ei ole­gi mi­nu mee­lest va­ja­lik.

Ees­ti­keel­ne kool on kir­ja­keel­ne kool, lõpuek­sam mõõdab ees­ti kir­ja­kee­le os­kust ja on sel­li­se­na õigus­ta­tud. Ini­me­ne võib mui­du­gi ka väl­jen­da­da oma ta­het ja öel­da, et ta os­kab küll kir­ja­keelt, aga keel­dub sel­les kee­les kir­ju­ta­mast. Sel­lel ek­sa­mil peab ta siis lep­pi­ma hal­va hin­de­ga.

Kir­ja­kee­le val­da­mi­ne ei tä­hen­da isee­ne­sest se­da, et sa pead kõik oma tei­sed stii­lid hülga­ma. See on liht­salt üks re­gis­ter või ütle­me siis tei­si­ti – see on sa­ma­su­gu­ne os­kus na­gu võõrkee­leos­kus. Ini­me­ne, kel­le ko­du­ne taust ei ole kir­ja­keel­ne – ja ena­mi­kul eest­las­test ei ole –, saa­vad seal se­da õppi­da, suu­re­mal või vä­he­mal mää­ral na­gu võõrkeelt. Sest kir­ja­keel võib võro­ke­se­le ol­la um­bes sa­ma kau­ge kui, ütle­me, soo­me keel.

— Sea­du­sand­ja­te en­di pu­hul pa­neb va­hel imes­ta­ma, kust nad oma väl­jen­dus­laa­di võta­va­d…

— Po­lii­ti­kud ku­jun­da­vad oma kee­le sa­ma­moo­di na­gu tei­sed­ki, esi­me­se mõju an­nab ha­ri­dus ja siis hak­kab se­da ku­jun­da­ma eria­la­ne taust. Re­too­ri­ka ja väl­jen­dus­laad ku­ju­ne­vad si­se­rin­gis. Kõigi ela­ni­ke rühma­de sees on sel­li­seid kee­le­li­si nüans­se, mi­da tei­sed võib-ol­la eri­ti ei kuu­le­gi – na­gu „füüri lask­ma”. Need, kes asu­vad väl­jas­pool se­da ring­kon­da, ei saa sel­lest ta­va­li­selt osa.

Kui kee­gi nüüd mee­dias­se esi­ne­ma tu­leb ja sel­list väl­jen­dit ka­su­tab, siis kui­das me suh­tu­ma peak­si­me? Mi­nu ar­va­tes on see rik­kus. Ka see­sa­ma „füüri lask­mi­ne” on mah­la­kas väl­jend, üks-kõik, mi­da sa sel­le taus­tast ar­vad. Uus sea­du­seelnõu ütleb, et nii ei to­hi rää­ki­da, ja see on mi­nu mee­lest kur­jast.

— Ole­te öel­nud, et teid häi­ris koo­lis kuiv õige­keel­susõpe. Nüüd ole­te ka ise saa­nud ha­ri­dusp­rot­ses­se mõju­ta­da, kui­das sel­le kui­vu­se­ga prae­gu on?

— Aren­gu­ruu­mi on küll. Tol ajal, kui mi­na õppi­sin, oli Nõuko­gu­de aeg ja meil oli Eduard Vää­ri ees­ti kee­le õpik, mis oli vä­ga or­tog­raa­fia­reeg­li­te ja nor­mi kesk­ne. Sel­lest õppi­da oli mi­nu jaoks küll ränk, õige­mi­ni liht­salt mõtte­tu.

Ju­ba 1980-nda­te tei­sest poo­lest hak­ka­sid tu­le­ma teist­moo­di õpi­kud, kus oli roh­kem jut­tu kee­lest kui sel­li­sest. Nii saad keelt õppi­des tea­da, mil­li­ne maailm on, sa­ma­moo­di na­gu füüsi­kat või kee­miat õppi­des. 1990-ndad jät­ka­sid se­da tren­di. Nii et on pä­ris pal­ju uue­maid ja hu­vi­ta­va­maid kee­leõpi­kuid.

— Ku­hu tu­leks eda­si lii­ku­da?

— Ees­ti kee­le kui ema­kee­le õpe­tus peaks mi­nu ar­va­tes mi­ne­ma suu­res osas teks­ti­kesk­seks. Rõhku ei tu­le pan­na mit­te kee­le st­ruk­tuu­ri­le, vaid just teks­ti­le ja kee­le­ka­su­tu­se­le. Tä­nap­äe­va maailm on põhi­li­selt suu­ga töö­ta­mi­se maailm. Seal on va­ja veen­da, veen­mi­se­le vas­tu seis­ta, mõis­ta kuns­ti­list rek­laa­mi­teks­ti, kee­ru­kaid ta­be­li­te­ga teks­te, mit­te­li­neaar­seid teks­te, tun­da in­ter­ne­tiot­sin­gut... Roh­kem oleks va­ja kõike se­da, mis puu­du­tab keelt kui töö­riis­ta, prae­gu kes­ken­du­tak­se üsna pal­ju ik­ka­gi ai­nult nor­mi­le.

Norm on ai­nult esi­me­ne as­te, aga sa­ge­li ei lä­he koo­liõpe­ta­jad sealt enam eri­ti eda­si. Õpe­ta­ja vaa­tab, et oi, ta ei ole suut­nud õpi­la­se­le ise­gi nor­mi kor­ra­li­kult sel­geks te­ha, mil­leks siis veel se­da kee­le­ka­su­tust õpe­ta­da.

— Nel­ja-viie ema­kee­le­tun­ni­ga nä­da­las ju kõike ei jõua…

— See kõik ole­neb sel­lest, kui­das as­ja­le vaa­da­ta. See viis tun­di nä­da­las on võima­lik täi­ta „ko­man­du­se­ga” või ka­su­ta­da ae­ga paind­li­ku­malt ja öko­noom­se­malt, et õpe­taks se­da nii-öel­da ka­su­tus­lik­ku poolt ka. Kui dril­li­da ko­gu aeg kir­jan­dit, mi­da elus pä­rast va­ja ei lä­he – kui sa just aja­leh­te ar­va­mus­lu­gu ei kir­ju­ta, seal võib sel­lest ka­su ol­la –, siis mui­du­gi tun­dub, et po­le ae­ga, on va­ja kir­jan­dit har­ju­ta­da.

Aga mis te se­da kir­jan­dit nii pal­ju har­ju­ta­te, teh­ke muid as­ju ka.

— No rii­giek­sam ju tu­leb.

— See asi nüüd tõen­äo­li­selt muu­tub, nii et see ek­sam ei oleks enam puh­talt kir­jand, vaid seal tu­leks ka teist laa­di teks­ti­de­ga tööd, na­gu kee­ru­ka­te teks­ti­de mõist­mi­ne, mit­me teks­ti põhjal kok­kuvõte­te kir­ju­ta­mi­ne, ühesõna­ga in­fo tööt­le­mi­ne kee­le­li­sel ku­jul. Ema­kee­le ai­ne­ka­vas on üsna pal­ju as­ju, mi­da ei oleks va­ja sel­li­sel süga­vu­sast­mel kõigi­le õpe­ta­da. Näi­teks kas või ees­ti kee­le st­ruk­tuur, lau­se­liik­med, ast­me­va­hel­du­sed, kõik sää­ra­sed as­jad. See on fi­lo­loo­gi­li­ne tead­mi­ne, mil­le koh­ta me ole­me siia­ni har­ju­nud mõtle­ma, et see on olu­li­ne kõigi­le lõpe­ta­ja­te­le. Olu­li­ne on te­ge­li­kult see, kui­das nad suu­da­vad keelt eri olu­kor­da­des ka­su­ta­da. Ast­me­va­hel­dus on hea ja hu­vi­tav ai­ne, aga ai­nult osa­le õpi­las­te­le. Ees­ti kee­le struk­tuur võiks ol­la va­lik­kur­sus.

Küsi­mus ei ole niivõrd sel­les, et meil on ko­hu­ta­valt vä­he ae­ga ja me ei jõua, vaid et me ka­su­ta­me se­da ae­ga tead­mis­te and­mi­seks, mil­lel on elus vä­he väär­tust.

— Nii et ema­kee­le­tun­de on pii­sa­valt?

— Tun­de võiks ala­ti roh­kem ol­la, ent ar­ves­ta­me sel­le­ga, et maailm muu­tub. Iga­su­gu­sed ühis­kond­li­kud as­jad on muu­tu­nud olu­li­se­maks kui 50 või 100 aas­tat ta­ga­si, kui ini­me­sed olid vä­ga paik­sed ja ko­ha­li­ku ko­gu­kon­na elu suu­na­sid ta­vad. Tä­nap­äe­va elu on nii pal­ju dünaa­mi­li­sem, et ei saa nõuda kõige jaoks ae­ga, se­da liht­salt ei ole.

Nii­moo­di see koo­li­ha­ri­du­se si­su vaik­selt muu­tub. Prae­gu ei õpe­ta enam kee­gi la­di­na keelt. Kui me pea­me ema­kee­leks se­da, et tun­ne­me alust, öel­dist ja ast­me­va­hel­dust, siis mui­du­gi tu­leb pi­sa­raid poe­ta­da, et neist as­ja­dest enam nii pal­ju ei rää­gi­ta. Kui me mõtle­me ema­kee­le all se­da, kui­das ini­me­sed en­nast kee­le kau­du teos­ta­vad, tee­vad sel­le va­hen­du­sel oma mõtted teis­te­le sel­geks, vaid­le­vad teis­te­ga, ehi­ta­vad ühis­kon­da, siis os­kus se­da efek­tiiv­selt te­ha on­gi tõeli­ne ema­kee­leos­kus.

Tead­mi­ne, ku­hu tõmma­ta joon al­la alu­se­le, ku­hu öel­di­se­le, on olu­li­ne fi­lo­loo­gi­de­le, tei­sed ini­me­sed unus­ta­vad sel­le pä­rast koo­li ära. Mui­du­gi on see hu­vi­tav li­sa­tead­mi­ne, kuid kui on va­li­da, kas õpe­ta­da ela­vat keelt või kee­le st­ruk­tuu­ri, siis ma va­lik­sin raud­selt esi­me­se, sest sel­lest on ini­me­se­le ka­su.

— Kes on pä­dev kee­le­nor­mi üle ot­sus­ta­ma ja se­da kont­rol­li­ma?

— Kont­rol­li­mi­seks pii­sab ees­ti fi­lo­loo­gia kõrg­ha­ri­du­sest, isea­si, mi­da sel­le kont­rol­li all mõel­da. Soo­vi­tus­li­ku nor­mi­ko­gu­mi ku­jun­da­mi­se­ga on meil põhi­li­selt te­ge­le­nud kee­leins­ti­tuu­di tead­la­sed, Tar­tu ja Tal­lin­na üli­koo­li omad mui­du­gi ka. Nen­de töö on vaa­da­ta, mis kee­les toi­mub, fik­see­ri­da see, mis on ole­mas, ja kui on mit­meid va­rian­te, an­da ee­lis­tus ühe­le.

Ku­ni see on soo­vi­tus­lik ja liht­salt öel­dak­se, mil­li­ne hea, ha­ri­tud kee­le­ka­su­tus võiks ol­la, nii­kaua on kõik häs­ti. Kui öel­da, et kõik pea­vad nii te­ge­ma, on asi ju­ba käest ära.

Kui ta­va­de jär­gi­mist nõua­vad min­gid aja­tol­lad ja keel­du­jaid ka­ris­ta­tak­se, siis on see fun­da­men­ta­lism ja viib ja­bu­ra jut­lus­ta­mi­se­ni. Kui ini­me­sed on sun­ni­tud käi­tu­ma vä­ga ran­ge­te reeg­li­te jär­gi, ol­gu need re­li­gioos­sed, kee­le­li­sed või ideo­loo­gi­li­sed reeg­lid, viib see ühis­kon­na lõpp­kok­kuvõttes um­mi­kus­se.

— Kui suur on kir­ja­keelt ku­jun­da­va­te ini­mes­te hulk?

— Ma ar­van, et 15–20 kee­le­tead­last. Ma saan aru, et tei­le tun­dub, na­gu oleks kur­ja juur nen­des, kes kir­ja­kee­le nor­mi ku­jun­da­vad. See ei ole nii. Kee­le­kor­ral­da­ja­te hul­gas aja­tol­la­sid ei ole. Kee­le­kor­ral­da­jad ei ütle, et kõik pea­vad tin­gi­ma­ta nii rää­ki­ma, nad ütle­vad, mil­li­ne võiks ol­la hea keel.

Norm isee­ne­sest ei ole pa­ha. Kir­ja­kee­le kui stii­li fik­see­ri­mi­ne ja kir­jel­da­mi­ne ei ole pa­ha. Küsi­mus on sel­les, mil­li­se ran­gu­se­ga se­da jär­gi­tak­se. Sa­ma­moo­di, na­gu re­li­gioo­ni­reeg­lid on mõist­li­kul mää­ral head, aga min­gist pii­rist hak­ka­vad nad ühis­kon­da pärs­si­ma. Kui öel­dak­se, et on ai­nult üks tõde, ai­nult üks kor­rekt­ne keel ja ai­nult se­da to­hib ka­su­ta­da, siis see on hetk, mil asi lä­heb käest ära.

— Aga see ei sõltu enam kee­le­kor­ral­da­ja­test?

— Need, kes nor­mi sea­vad, tee­vad oma tööd. Nor­mi­ga ümberk­äi­mi­ne sõltub sel­lest, kes sel­le nor­mi sea­du­seks tee­vad, ja need ei ole, nii pal­ju kui ma tean, fi­lo­loo­gid, vaid amet­ni­kud ja po­lii­ti­kud, kes leia­vad, et se­da on va­ja te­ha. Vä­he­malt nen­de seas, kes se­da sea­du­seelnõu et­te val­mis­ta­sid, kee­le­kor­ral­da­jaid ei ol­nud, selts­kond on täies­ti tei­ne.

Sa­mal ajal ta­han rõhu­ta­da, et kee­le­sea­du­ses on po­lee­mi­kat te­ki­ta­nud vaid paar punk­ti: amet­ni­ke ja mee­dia kee­le­ka­su­tus. Me ei vaid­le sel­le üle, mil­li­ses kee­les peab suht­lus toi­mu­ma. Kee­le­sea­dus on ju­ba va­rem sä­tes­ta­nud, et suht­lus on ees­ti­keel­ne. Nüüd teeb sea­dus sam­mu eda­si ja nõuab, et suht­lus peab toi­mu­ma ühes konk­reet­ses ees­ti kee­le va­rian­dis. See on liiast, se­da ei ole va­ja.

— Kui pers­pek­tii­vi­kas ees­ti fi­lo­loo­gia eria­la­na on?

— Va­ra­se­ma ko­ge­mu­se põhjal võin öel­da, et ees­ti fi­lo­loo­giks pürib noo­ri küll. Suur osa ees­ti fi­lo­loo­ge teeb min­git muud tööd, mis ei ole ot­se­selt fi­lo­loo­gi­li­ne, küll aga on kee­le­li­ne. Sa­mast tu­leb ka „ko­pi­rai­te­rei­d” (või kui­das iga­nes see ees­ti­keel­ne sõna ka on), re­fe­ren­te, ju­hi-abi­sid, aja­kir­ja­nik­ke… Fi­lo­loo­gi­li­ne ha­ri­dus on vä­ga laiapõhja­li­ne kee­le­li­ne ha­ri­dus ja too­dab kee­le­li­selt võime­kaid ini­me­si. See­ga on ees­ti fi­lo­loo­gi­de tööpõld vä­ga avar. Igal pool, kus on va­ja suu­ga tööd te­ha ja eriala-os­ku­seid on võima­lik käi­gult oman­da­da, on fi­lo­loo­gil ee­lis.

Ma ei näe, et oleks min­git ko­hu­ta­vat fi­lo­loo­gi­de üle­toot­mist, et fi­lo­loo­gid oleks töö­ta, ei saaks hak­ka­ma või nii. Mis puu­du­tab kee­le­teh­no­loo­giat, kus on va­ja in­fo­teh­no­loo­gi­lis­te ra­ken­dus­te jaoks de­tai­litööd te­ha, siis seal on tõen­äo­li­selt ini­mes­test puu­dus.

— See on mui­du­gi mil­jo­niküsi­mus, aga mi­da ik­ka­gi te­ha nen­de ve­ne­las­te­ga, kes rii­gi­keelt oman­da­nud po­le?

— See küsi­mus eel­dab, na­gu nad olek­sid ob­jek­tid. Ma ar­van, et aeg an­nab siin aru­tust.

Esi­me­ne kee­le­sea­du­se re­dakt­sioon val­mis 1988. See­ga on möö­du­nud 21 aas­tat ajast, mil me hak­ka­si­me kee­le­li­si suh­teid Ees­tis muut­ma. Need, kes olid tol­lal 60, on suu­res osas sur­nud või ea­kad pen­sionä­rid, tol­la­sed 40-aas­ta­sed on 60-aas­ta­sed ja pea­le on kas­va­nud pä­ris uus põlv­kond, kes sündis siis, kui esi­me­ne kee­le­sea­dus teh­ti.

Kui vaa­ta­me se­da kõige noo­re­mat põlv­kon­da, siis ve­ne noor­te ees­ti kee­le os­kus on pa­rem kui ees­ti noor­te ve­ne kee­le os­kus. See tä­hen­dab, et te­ge­li­kult on pöö­re ju­ba toi­mu­nud. Oo­da­ta, et see käiks prauh! ära, on eba­rea­list­lik. Kui vaa­da­ta soo­me­roots­las­te aja­lu­gu, siis nen­de täie­li­kuks in­teg­ree­ri­mi­seks ku­lus ka oma sa­da aas­tat.

Nii et ma ar­van, et tu­le­mu­sed on head ja kui me suu­da­me säi­li­ta­da prak­ti­list hea­soov­lik­kust tei­ne­tei­se suh­tes, nii et kumb­ki pool ei tun­ne en­nast vä­ga ahis­ta­tu­na, siis lok­sub see asi ta­ga­si pai­ka.

Oht te­kib siis, kui te­kib vä­ga tu­gev vas­tu­seis ja ini­me­sed – ise­gi kui nad os­ka­vad tei­ne­tei­se keelt – ei ta­ha se­da rää­ki­da. See oleks pal­ju hul­lem. Se­ni­kaua, ku­ni suu­da­me hoi­du­da vas­tas­ti­ku­sest vim­mast, are­ne­vad as­jad aeg­la­selt, aga sood­salt. Siin ma min­geid kii­reid ra­di­kaal­seid re­for­me ei ta­haks.

— Ve­ne­keel­se­le kõrg­ha­ri­du­se­le ole­te vas­tu?

— Pa­ral­leel­se ve­ne­keel­se kõrg­ha­ri­du­se loo­mi­ne Ees­tis mi­nu mee­lest õige ei ole. Ees­ti­le on mui­du­gi ka­su­lik, kui siin on vä­ga hu­vi­tav ja ha­ri­tud ve­ne­keel­ne ko­gu­kond, oma tu­ge­va in­tel­li­gent­si­ga. Sel­leks on va­ja ka ve­ne­keel­seid rah­vus­tea­du­si aren­da­da, see on täies­ti nor­maal­ne. Aga an­da täies­ti ve­ne­keel­set kõrg­ha­ri­dust rii­gis, kus pä­rast tu­leb ik­ka­gi ha­ka­ta töö­le ees­ti kee­les, ei ole eri­ti põhjen­da­tud.

Suh­te­li­selt vä­he on neid koh­ti, kus ees­ti ja ve­ne noo­red kok­ku saa­vad. Kui ka kõrg­ha­ri­dus on seg­re­gee­ri­tud, ei too see küll min­git ka­su. Ve­ne rah­vus­kul­tuu­ri säi­li­ta­mi­seks pii­sab ve­ne­keel­sest põhi­koo­list ja osa­li­selt ve­ne­keel­sest gümnaa­siu­mist.

— Nii et ve­ne­las­te­le kee­le õpe­ta­mi­ne ei ri­ku ees­ti keelt ära?

— Kee­le­li­ne rik­ku­mi­ne ei ole kee­le­li­ne küsi­mus, see on emot­sio­naal­ne ja iden­ti­tee­di­ga seo­tud küsi­mus. Mõne­le tun­dub, et sõna „pu­bi” tu­leks ära kee­la­ta või et akt­sen­di­ga ees­ti keel on ko­le… Ma loo­dan, et see ei ole vä­ga val­dav, aga kui sel­li­ne vaa­de oleks üldi­ne, siis te­ge­li­kult me lõikak­si­me po­tent­siaal­sest ees­ti kul­tuu­rist ma­ha hea ju­pi.

See on sel­ge, et ees­ti keelt tei­se kee­le­na rää­ki­va ini­me­se kõnes on min­gi­su­gu­sed eri­joo­ned. Nad ei rää­gi kir­ja­keelt, nad rää­gi­vad en­da et­no­lek­ti, en­da et­ni­li­se taus­ta­ga kee­le­ku­ju. See on nor­maal­ne. Kui nad osa­le­vad ees­ti kul­tuu­ris ja nen­de taust on vei­di teist­su­gu­ne – mis siis? Ka kõik vä­li­seest­la­sed disk­va­li­fit­see­ruk­sid, ku­na nen­de­gi keel on ri­sus­tu­nu­d…

Sel­list üli­suurt pu­ris­mi on kõige pa­re­mi­ni kir­jel­da­nud Ki­virähk oma raa­ma­tus „Mees, kes tea­dis us­sisõnu”. Seal olid hiie­va­nad, kes püüdsid hoi­da met­sa­rah­va „puh­ta”, ja iga püüe se­gu­ne­da su­ru­ti ko­he eos ma­ha. Ta­gajärg oli, et see kul­tuur jär­jest kän­gus ja kän­gus, ku­ni su­ri­gi ära.

— Teid pee­ti üheks Tal­lin­na üli­koo­li sümbo­liks. Mis ajen­das teid tö­öand­jat va­he­ta­ma?

— Kes­keak­riis kõige lühe­malt öel­des. Ma olin Tal­lin­na üli­koo­li­ga seo­tud ala­tes üli­koo­li mi­ne­kust 1985. aas­tal ja lah­ku­sin aas­tal 2008, see teeb siis 23 aas­tat. Ma olen prae­gu 45 ja mõtle­sin, et kui olen üle poo­le elust ol­nud ühes töö­ko­has, siis see on aren­gu­le oht­lik. Mul oli liht­salt va­ja kesk­kon­na­va­he­tust.

Kõigi nen­de aas­ta­te jook­sul te­ge­le­sin eri ta­san­dil ka üli­koo­li juh­ti­mi­se­ga, ad­mi­nist­ree­ri­mi­se ja kõige muu­ga, mis oli vä­ga põnev, aga pa­ra­ta­ma­tult pärs­sis mu tea­dus­lik­ku te­ge­vust. Ideed ko­gu­ne­sid, aga ma ei suut­nud neid täie­li­kult väl­ja aren­da­da. Mõtle­sin, et okei, mul on va­ja teist­su­gust elu, et ma saak­sin pühen­du­da en­da idee­de lah­ti­kir­ju­ta­mi­se­le. Ja se­da ma nüüd teen. Tar­tu üli­koo­lis on mul kolm­vee­rand tea­dustöö­ta­ja koh­ta ja vee­rand pro­fes­so­ri­koh­ta, mis an­nab suu­repä­ra­se võima­lu­se süve­ne­da as­ja­des­se, mis on mul süda­me peal.

— Uu­ri­te et­no­ling­vis­ti­list vi­taal­sust ja iden­ti­tee­di­loo­met ehk maa­kee­li keel­te el­lujää­mist ja huk­ku. Ehk rää­gi­te lä­he­malt?

— Vii­ma­sed seit­se-ka­hek­sa aas­tat on mind hu­vi­ta­nud see, et osa väi­k­seid kee­li jääb püsi­ma, aga osa as­si­mi­lee­rub. Suu­re kõne­le­ja­te hul­ga­ga kee­led ena­mas­ti säi­li­vad. Aga on ka sel­li­seid kee­li, na­gu Lõuna-Amee­ri­kas ketšua, mil­le kõne­le­jaid on mil­jo­neid, aga nen­de seas on ju­ba vä­ga pal­ju neid, kes rää­gi­vad esi­me­se kee­le­na his­paa­nia keelt ja os­ka­vad „en­da” keelt vae­vu. Nii et see paa­ri­teist mil­jo­ni kõne­le­ja­ga keel on te­ge­li­kult tu­ge­vas­ti ohus­ta­tud, se­da võib-ol­la 50 aas­ta pä­rast ei ole.

Sa­mas on mi­nu mee­lest küll täies­ti kin­del, et ees­ti keel ta­va­lis­te prot­ses­si­de tu­le­mu­sel vä­he­malt sa­ja aas­ta jook­sul ku­hu­gi ei kao. Sel­leks peab toi­mu­ma kas ge­not­siid või vä­ga tõsi­ne sot­siaal­ne tragöö­dia.

— Nii et suu­rus ei loe?

— Jah, see, mis loeb, on mi­da­gi muud. Osa suu­ri kaob, osa väi­ke­si püsib. Mis on see, mis pa­neb ühe kee­le­ko­gu­kon­na püsi­ma või hää­bu­ma? Vaat se­da mõju­ta­vad üsna pal­jud te­gu­rid.

Üks neist on mui­du­gi kee­le kõne­le­jas­kon­na pres­tiiÏ nen­de en­di sil­mis. Tei­salt ku­jun­dab se­da ak­tiiv­selt ka mee­dia. Põhi­li­ne on­gi, kas ava­li­kus ar­va­mu­ses do­mi­nee­rib aru­saam, et me ole­me väe­tid, vi­let­sad ja vae­sed, me ei saa mil­le­ga­gi hak­ka­ma, see maa on nõme, siin ei ole mi­da­gi, kõik on õelad, ka­de­dad ja pu­ha…Või men­ta­li­teet, et eest­la­ne ol­la on uh­ke ja hää, üks­pu­ha mis sel­le väi­te kri­tee­riu­miks on, kas või kau­nis loo­dus.

Sel­li­seid võtme­te­gu­reid on vä­he­malt ne­li-viis ja ma püüan nen­de mõju mo­del­lee­ri­da ning võrd­le­va­te uu­rin­gu­te abil vaa­da­ta, kas see mu­del, mi­da ma aren­da­nud olen, ka toi­mib.

— Ole­te jõud­nud Ees­tit ka teis­te Bal­ti rii­ki­de­ga võrrel­da?

— Ees­ti, Lä­ti ja Lee­du võrd­lu­se­ga po­le ma veel eri­ti kau­ge­le jõud­nud, sest alus­ta­sin pro­jek­ti al­les eel­mi­sel aas­tal ja olen se­ni pea­mi­selt Ees­ti koh­ta and­meid saa­nud, analüüsi­nud ja ar­tik­li­teks kir­ju­ta­nud. Na­tu­ke taus­ta lu­ge­nu­na võin öel­da Lä­ti ja Ees­ti eri­ne­vu­se koh­ta, et see on küll üsna olu­li­ne.

Hea küll, ve­ne­las­te osa­kaal on Lä­tis suu­rem kui Ees­tis. Kuid suh­tu­mi­se poo­lest on Lä­ti ko­he kar­di­naal­selt teist­su­gu­ne. Ve­ne keel on seal pal­ju­des olu­kor­da­des enim ka­su­ta­tav keel. Ehk siis, kui tee­nin­da­ja keel on ve­ne keel, käib suht­le­mi­ne ka pan­gas ve­ne kee­les. Ku­ju­ta­te Ees­tis sel­list olu­kor­da et­te? Kui­das see nii­moo­di ku­ju­ne­nud on, ma veel pä­ris täp­selt kir­jel­da­da ei os­ka. Üks te­gur on kind­las­ti see, et ve­ne ko­gu­kond on Lä­tis ol­nud ma­jan­dus­li­kult jõukam, tu­ge­vam ja ene­se­tead­li­kum. Aga tei­ne va­riant on see, et lät­la­sed on võib-ol­la ol­nud oma kee­le­po­lii­ti­ka teos­ta­mi­sel jäi­ge­mad ja see on ehk te­ki­ta­nud vim­ma, mil­lest ma ees­pool rää­ki­sin.

Alg­seis pä­rast Nõuko­gu­de Lii­du la­gu­ne­mist oli enam-vä­hem sar­na­ne, aga et­ni­lis-po­lii­ti­li­sed tu­le­mu­sed on Ees­tis, Lä­tis ja Lee­dus üsna eri­ne­vad.

— See­ga, kõik on psühho­loo­gias kin­ni?

— Jah, see tee­ma jääb kee­le­sot­sio­loo­gia ja sot­siaalpsühho­loo­gia va­he­le. Mi­nu olu­li­si hüpo­tee­se on­gi see, et viis, kui­das ava­lik­ku­ses ku­jun­da­tak­se rah­vus­lik­ku ene­se­tun­ne­tust ja rah­vas­te­va­he­li­si suh­teid, mää­rab vä­ga suu­rel mää­ral tu­le­mu­se. Ma ar­van, et Lä­tis on vas­tan­du­mi­ne suu­rem ja ta­gajär­jed hal­ve­mad kui Ees­tis, kes on ol­nud oma kee­le­po­lii­ti­kas peh­mem – sa­ge­li mit­te po­lii­ti­ka ku­jun­da­mi­sel, vaid just ra­ken­da­mi­sel.

Kes ta on?

Martin Ehala

Keeleteadlane

Sündinud:

20. detsembril 1963.

Haridus:

Lõpetanud 1990 TPÜ eesti filoloogia, 1992 kaitses Cambridge’is keeleteaduse magistri- ja 1996 doktorikraadi.

Töö

•• 1990–1991 pedagoogikaülikool, lektor

•• 1992–1993 pedagoogikaülikool, eesti keele ja kirjanduse kateedri dotsent

•• 1994–1998 pedagoogikaülikool, eesti keele õppetooli vanemteadur ja dotsent

•• 1996–2000 pedagoogikaülikool, filoloogiateaduskonna dekaan

•• 1998–2003 pedagoogikaülikool, emakeele didaktika professor

•• 2003–2008 Tallinna ülikool, üld- ja rakenduslingvistika professor

•• 2004–2007 Tallinna ülikool, eesti filoloogia osakonna juhataja

•• Alates 2008 Tartu ülikool, eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadur ja lektor

•• Eesti teaduskompetentsi nõukogu ja keelenõukogu liige, kuue emakeeleõpiku ja paljude õppemetoodiliste materjalide autor