Martin Jürman — krooniline kitarrist

 (1)
Martin Jürman — krooniline kitarrist
----

Erinavalt kodumaise poproki keskealistest igiteismelistest on Smilersi kitarrist Martin Jürman ka tegelikult noor. Viimased kolm aastat Hendrik Sal-Salleri kõrval lugematutel lavadel rokkinud noormehel on vanust küll tagasihoidlikud 24 eluaastat, kuid mängukogemust soliidsed 13 aastat, kirjutab Mart Niineste.

Martinit käesoleva loo jaoks intervjeerima minnes ei oska ma midagi oodata. Fännifoorumi ninnu-nännu ja pikad juuksed on fassaad. Aga mis on selle taga?

Lauljad ja kitarristid käivad alati paarikaupa komplektis nagu Batman ja Robin. Ilma üheta jääks teine tihtipeale hätta. Jutu hakuks uurin Martinilt, kuidas tema sellesse mõttekäiku suhtub. “Meil see päris nii ei ole. Ma mängin küll, aga mina pole see Robin,” sõnab ta ning märgib, et paljudes n-ö põlisbändides ongi just laulja ja kitarrist need põhilised tegijad. Erandid kinnitavad reegleid.

Varajases nooruses kümnetes tundmatuks jäänud koosseisudes mänginud kitarristi sõnul oli tema sattumine ühte Eesti tippbändi puhas juhus: “Ühel päeval tuli telefonikõne Hendrikult, siis tegime veidike proovi ja nii see läks. See oli üllatus nii mulle kui ka teistele.” Seda, et ta oleks kellelegi varem mingil moel silma-kõrva jäänud, Martin ei mäleta. Kitarristina oli ta omas ringkonnas küll tuntud, kuid tol hetkel polnud see määrav.

Smilersis mängimise plusspoolele paigutab Martin ennekõike üha kasvava kogemustepagasi: “Igal noorel muusikul on selles mõttes hea mängida mõnes suures bändis.” Kohanemisraskusi ta eriti ei mäleta, kõik toimis algusest peale. Võõrastest, kellega ta ühel päeval esimest korda prooviruumi kohtuma läks, on nüüdseks saanud sõbrad ja bändikaaslased.

Sündinud kitarristiks

“Mu isa on muusikafänn, kuulab palju, mängib kitarri ja trumme. Ma olen väikesest peale kitarriga üles kasvanud. Mängima hakkasin, kui sain 11,” meenutab Martin oma kitarristitee algust. Esimene lõhutud kitarrikeel jääb paar aastat varasemasse aega, kui isa pillil sai kogemata üks keel ära lõhutud: “Mõtlesin, et mis ma nüüd tegin – lõhkusin pilli ära...”

Mõjutajate ja eeskujudena ei oska Martin tagantjärele kedagi välja tuua. Head muusikat on palju. Samas märgib ta, et mingil perioodil sai palju punki kuulatud. “See, mida sa ise teed, on selle summa, mida sa kuulad,” võtab ta oma mängustiili kujunemise ühe lausega kokku.

“Olin 12 ja aasta kitarri mänginud, kui hakkasin lugusid kirjutama ja tegin oma bändi. Minu pool harjutasime,” meenutab Martin oma esimest bändi, millele tema sõnul on järgnenud kuni 20 koosseisu. Nooruse tormakus? Võimalik.

Oma lühikeseks jäänud Otsa-koolis käimise kohta ei oska Martin tagantjärele midagi arvata. Tükki küljest ära ei võtnud, kuid midagi olulist juurde ei andnud, pigem killustas: “Tahtsin seal õudselt kitarri mängida, aga seal oli palju mõttetuid tunde. Näiteks hommikul seitsmest pidi olema klaveritunnis, ei saanud mängida. Hakkas segama. Mõtlesin, et teen seda, mida tahan. Harjutasin kodus. Kes õppida tahab, saab igal pool õppida.”

Töö ja hobi koos

Nagu taiplik lugeja järeldada võib, on Martini puhul tegemist paadunud kitarristiga, kes igas muus ametis tooks ühiskonnale ainult kahju. Seda, et ta eriti muud ei tee ega tahagi teha, tunnistab noormees kadestamisväärselt süüdimatu kergusega: “Vanasti käisin koolis ja mängisin kitarri, pigem ikka viimast. Nüüd enam koolis ei käi. Vahepeal tegin tätoveeringuid ja teenisin sellega raha.”

Bänditegemisest on nüüdseks saanud elustiil – töö ja hobi koos. Töö selles mõttes, et latt on kõrgel: “Ei saa end täis juua ja rokistaari mängida. Samas on väga hea, et ma sellest ära elan ega pea kõrvalt muud tööd tegema.” Kui laval mõni apsakas juhtub, ei võeta esinemistasust raha maha. Eksimine on inimlik ja Martini sõnul teevad seda kõik.

Smilersi esinemiskohtadest peab Martin parimaks Amigot: “Kui mängime, pole seal peaaegu üldse soomlasi.” Ka lauluväljak on hea. Samas möönab ta, et on esinemisi, kus tuleb end tõsiselt kokku võtta.

Veel muusikast

Huvitun, mida soovitaks tippbändi kitarrist noortele, kes keldris proove teevad. “Tuleb osata mängida. Aga selleks, et osata mängida, tuleb kuulata tohutult muusikat, erinevaid plaate, et üleüldine maitse läheks paremaks,” kõlab soovitus. Teine oluline moment on kriitika: “Ennast ei osata kritiseerida, aga ka seda tuleks õppida.”

Loe veel

Uutest kodumaistest bändidest toob Martin eraldi välja Aidese. Muidu ta eesti muusikat ei kuula. Teate küll, seda äratuntavat “eesti muusikat”, mis ringkonna väiksusest tingitud kriitikapuuduses ja kiituseuputuses end karistamatult mugavalt tunneb. “Õnneks on uus põlvkond peale tulemas,” võtab Martin vaikselt paraneva olukorra meie muusikaelus kokku.

Martin mainib, et on aastate jooksul kodus kitarri ja arvutiga arvestatava hulga muusikat teinud ja salvestanud ning varsti tuleks mingi osa sellest välja anda. Jääme ootama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare