Martin Kaarese kunstnikutee algas tänavalt
— Kumb oli enne – Martin Kaares või Qba?
— Enne oli Martin Kaares. Qba tuli aastal 1994 ajakirjast Kuum. Seal oli artikkel sellisest uudsest asjast nagu internet ja sellega kaasas käivast, nagu smile’id ja väljendid. Seal oli väljend “qba aff”, mis tähendas kellegi kohta halvasti ütlemist. Aga see jäi külge ja “aff” kadus tagant ära.
— Aga kui küsida sama kunsti ja muusika kohta, kumb oli enne?
— Kunst oli enne, juba lasteaias. Sealt läksin kunstiklassi, pärast kunstiakadeemiasse, õppisin seal lavakujundust. Aga see kunst on lihtsalt olnud, ma ei räägi sellest eriti. Selles mõttes võis see näituse asi paljudele ootamatult tulla. Ja tuli ka, nagu hiljem paljud suuresti imestust avaldasid. Ausalt öeldes on mõlemad mõnusad ja üks täiendab teist!
— Kas põhiliselt oled siis ikkagi DJ ja saatejuht?
— Ma hakkasin plaate mängima 1997. aastal, enne seda olin pungimees. 1996-ndast hakkasin vinüülplaate ostma, siis härrased Terrorwave’i-nimelisest asutusest kutsusid plaate mängima. Mõned asjad on siin elus lihtsalt läinud, mõned raskelt kätte võidetud...
— Näiteks?
— Mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad ja saavad teoks, ka asjad, mida sa teed esmakordselt, asjad, mille peale pole keegi enne või pikemat aega tulnud. Aga raadio on pidevalt täis. Et sinna tegema pääseda, pead end sisse sööma, võitlema. Kui ma plaate hakkasin mängima, ei jaganud ma muusikast – taktimõõdud, tempod – midagi. Ma olen tahtnud neid selgeks saada ja nii ta on läinud. Ma olen praegu 27-aastane ja tundub, et kõik asjad ei ole ainult koolis õpitud.
— Sinu žanr on drum’n’bass. Kuidas seda muusikat mõista?
— Kui ma sellega esimest korda kokku puutusin, oli see nii uus ja äge, et vau! Tegelikult on ta üks maailma energilisemaid ja integreeritavamaid stiile, mis just minu jaoks muudab ta number üks valikuks. Ta on kaks korda kiirem kui hiphop ja sinna saab tuua pidevalt uusi elemente, ainuke reegel on, et tempo oleks 170–175 lööki minutis. Kodus kuulamiseks on mu lemmik džässilik trumm ja bass. D’n’b-d on nii räpimaigulist kui ka heavy metal’i, džässi või popmuusika elementidega. Praegu on taas väga popiks läinud selline “diibim”, kurjem ja minimaalsem
d’n’b. Muude muusikastiilidega on see jama, et kui sa lähed üle teatud piiride, mis muusikastiili koos hoiavad, leiad sa end juba kuskilt mujalt, kas täiesti uue või vana ja unustatud muusikastiili seest. D’n’b-ga seda juba nii kergesti ei juhtu.
— Su maalid tunduvad olevat mõjutatud sellestsamast linnakultuurist...
— Põhikooli lõpus oli ka minu elus rebel-ajastu. Ja minu jaoks oli see interneti kohalejõudmine. Nägin Londoni metroos grafitite pilte ja käisin isegi paar aastat seinu sodimas: raudtee ääres, suvalised garaazŠid, vanalinn. Lõpuks läks sekeldusteks turvafirmade ja politseiga. Närvipinge läks suureks ja loobusin. Ja ülejäänud vanad tüübid, kes olid, ei tee ka enam eriti midagi. Näituse idee tulebki siit. Et kõikidest joontest, mida ma olen harjunud tegema, üle saada ja edasi minna, on vaja nad kuhugi seinale tõmmata. Eks selleks tuligi vanad asjad seinale panna, et edasi minna.
— Millega sa üldse tegeled?
— Ma õppisin stsenograafiks, lavakujundajaks. Kuid ma pole väga sellega tegelenud. Kui ma õppisin, tundus elu teatris võib-olla minu jaoks liiga veider ja jäi kahe silma vahele. Nüüd mõtlen, et võiks ju mõne lavakujunduse teha. Vahepeal ehitasin arhitektidele makette, seda õpetati ülikoolis. Ja plaatide mängimine. Muusikat teeme, aga Eestis on seda väga keeruline majanduslikult kasulikult realiseerida. Vahepeal juhutööd – kunstnikuvärgid. Niimoodi saangi ikka majanduslikus mõttes ilusasti ots otsaga kokku. Teen ka koos oma kolleegide L.eazy ja To-shaga igal reedeõhtul Raadio 2-s raadiosaadet “Tjuun In” ning kui nendele kahel liita otsa veel DJ S.I.N, siis saame kokku veebilehe clubarena.com-i tegusa toimkonna.
— Kui sa ei maali, kas sa siis loed?
— Lugemine oli see asi, mis mulle kooli ajal üldse ei istunud. 12-aastaselt jätsin “SŠvejki” pooleli – ei saanud aru ja üldse ei istunud. Nüüd, paar nädalat tagasi, lugesin läbi ja elu näinud inimese pilguga vaatasin, et ohoo, mis point tegelikult oli ja kui naljakas see tegelikult oli. Varem ei saanud aru, miks nii totter raamat. Selles mõttes peakski asju uuesti uue pilguga ette võtma – silmaring laieneb ja saad asjadest pidevalt uutmoodi aru. Ka olen ma avastanud enese jaoks seeria “Punane raamat”. (Tegelikult vist oleksin pidanud neid lugusid juba ammu lugema.)
— Sul tundub olevat olnud pikk ja põnev tänavaperiood. Mida see aeg sulle andis ja õpetas?
— Ütleme nii, et mul läks õnneks. Paljud sõbrad ei tulnud sellest perioodist välja ja võib-olla ei tulegi. Kahjuks. Mul läks kergemini ja ma olen selle üle õnnelik. Üheksakümnendatel olid asjad pilla-palla. Alkoholi müüdi igast putkast ja pidutseda võis igal pool. SOR. Ma olin tol ajal kinnisem kui tänapäeval – kuulasin ainult trummi ja bassi, punki ja rasket hevi. Ja räppi.
Panekski noortele südamele, et kõiki asju tuleb mõistusega võtta. Kui tundubki, et hullused on lahedad, siis mingil hetkel mõistad, et see on täielik enesetapp. Õnne, armastust ja vastastikust austust, mu sõbrad!
Kes ta on?
Martin Kaares
•• Sündinud 4. oktoobril 1980
•• Lõpetanud Järveotsa gümnaasiumi ja kunstiakadeemia stsenograafia eriala (2004).
•• Mängib raadios ja pidudel plaate, teeb muusikat, kujundab ja maalib.
