Täna

NO99 “Perikles”,

pöördeline pääsuke

Teatri NO99 pressiesindaja Viktoria Toompere arvutist ajakirjaniku arvutisse tulnud pressiteade:

“15. märtsil esietendub teatris NO99 Tiit Ojasoo lavastus “Perikles”. William Shakespeare’i näidendi esmalavastus Eestis märgib lavastaja ja teatri kunstilise juhi sõnul otsustavat pööret kogu teatri repertuaaripoliitikas.

NO99 kunstilise juhi Tiit Ojasoo sõnul märgib “Perikles” muutust teatri kunstilistes valikutes. “Oleme otsustanud loobuda sotsiaal-poliitilise teatri viljelemisest, sest see ei vii kuhugi,” ütleb Ojasoo. “Edaspidi keskendume lugudele, mis rikastavad inimeste argipäeva lootusega: melodraamadele, muusikalidele ning vaatemängudele. Tahame olla suurem kui elu.”

So-soh. Pehmelt öeldes on see pomm Eesti teatriskeenel. Mis Ojasool endal öelda on?

“Jutt on aus, nagu alati. Aitab küll sellisest sotsiaalsest soigumisest, teeme nüüd hoopis teatrit, mis on suurem kui elu. Nagu kõik mõtted, tuleb ka see sisemisest vajadusest. Kui oli tunne, et oli vaja teha tükki energeetikateemast või rahva väljasuremisest, siis see tunne oli adekvaatne ja nii tegimegi. Nüüd on tunne, et sotsiaalsetest teemadest räägitakse nii palju, ja sellest rääkimisest on ausalt öeldes ka väga vähe tolku. Seega arvan: teatril on võimalus ja ka tahtmine teha midagi, mis on ilus ja tore, see on tema kohus.

Ma eelistaks seda, mille pärast inimene teatrisse tuleb, mitte kontrollida. See tähendaks, et ma oleks justkui targem kui publik. Küsimus on selles, millist teatrit me ise parasjagu näha või teha tahame. Aga niipidi ei saa küll tõlgendada, nagu oleksime solvunud – et meist ei saada aru. Ma arvan, et meist on aru saadud nii hästi, kui ühest teatrist võib üldse aru saada. Veel kord, küsimus ei ole selles, et tahaksime oma publikut muuta, vaid selles, mida me ise ümbritsevast arvame.

Praegu vaikselt hiiliva majandusliku depressiooni taustal, kui edumüüt on purunemas, on vaja pääseteed, kohta, kus kurbi saaks lohutada. Mitte küll pidu katku ajal, kuid teatri sotsiaalne roll on… Kas rääkida, et meil on palju kodutuid kasse ja koeri, või olla inimestega? Ka meie endiga. Tulemas on aeg, kus raha rahakotist sulab ning suvekodu ja uue korteri soetamine ei olegi väga võimalik. Siis tuleb rõõmu ja õnne mujalt otsida.

Chalice ja Jüri Nael on kõige paremad mehed, keda tean. Loodan, et nad on meie paadis, aga me pole neid kuidagi tööle võtnud. Aga, jah, “Perikles” on esimene pääsuke uuel teel.

Endlas “Pommimäng”

1973. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Joseph Helleri näitemäng “Me pommitasime New Havenit”. Tekst, mille kohta ajakiri Life oli kirjutanud: “Potentsiaalselt parim sõjanäidend meie vahetust tänapäevast. Ükski teine praegune näidend ei vahendaks järgmise sajandi inimestele nii selget ettekujutust sellest, mida suur hulk ameeriklasi 1960. aastate lõpul seoses sõjaga tundis.”

Nüüd, kui Endla tahtis selle teksti Madis Kalmeti lavastuses publiku ette tuua, järgnes sellele kuulujutt: ameeriklased, kellel on näitemängu autoriõigused, olla keelanud teksti Eestis mängimise. Asi olevat selles, et näitemängu aktiivselt sõja- ja sellega ka Ameerika-vastane toon on liiga teravalt tänapäevane.

Ja nagu sellistel puhkudel ikka toimitakse (Vanemuise-Toompere-Hussari “Sada aastat…” näiteks), tehakse teksti ainetel uus tekst. Mille küsimused ja probleemiasetused on algse teksti omadega sarnased. Aga rõhutagem veel kord – Endla lavale ei tule Helleri “Me pommitasime New Havenit”.

Pommidega mängivad Enn Keerd, Sepo Seeman, Märt Avandi, Ago Anderson, Ireen Kennik, Tambet Seling, Sten Karpov, Veljo Reinik, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Sven Heiberg, Feliks Kark.

Linnateatris murdlainetus

Tallinna Linnateatris esietenduv Jaanus Rohumaa uus lavastus “Murdlainetus” põhineb Islandi menuka näitekirjaniku Jón Atli Jónassoni 2004. aastal ilmunud teosel. Hobuveski teatrisaalis manatakse publiku ette väikese traallaeva kajut, kus päevast päeva istuvad külg külje kõrval viis meest. Nad loodavad suurt kalasaaki, lahutavad meelt videote ja kaardimänguga, kardavad tormi ja kapteni otsustusvõimetust. Nädalast nädalasse külg külje kõrval kulgev elu muutub kergesti painavaks, toob esile inimeste valu ja unistused. Omamoodi musta komöödia tunnustega näidendi autor on ise samuti traallaeval töötanud ning oskab kalurite elu kujutada ilustamata ja inimlikult, südamlikult ja karmilt, nukralt ja rõõmsalt. Lavastuse näitleja ja muusikalise kujunduse autor Veiko Tubin on Jónassoni tuntuimat näidendit nimetanud väga tunnetuslikuks tekstiks, kus kõike päris lahti ei seletatagi.

Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Margus Tabor, Elisabet Tamm ja Veiko Tubin.

Homme

Kes oli Gustav Naan?

Draamateater tuleb esietendusega ilmarahva ette homme, pakkudes vaatamiseks tükki “Sigma TAU C705”. Autoriteks on märgitud Enn Vetemaa, Erki Aule ja Merle Karusoo. Kuluaaridest kostab, et see Gustav Naanist rääkiv näitemäng on sündinud rühmatööna Vetemaa-Aule platvormile ja Karusoo juhtimisel.

Kindlasti on Naan värviküllane ja sajaprotsendiliselt vastuoluline kuju, kes läbis ereda punase joonena Nõukogude Eesti igapäeva, nüüdseks ajalugu. Aja kuludes sai tsˇinovnikute plakatipoisist vaata et rahvavaenlane number üks. Skisofreeniline aeg loob skisofreenilisi olukordi, muutusi. Vaatepunkt nihkub. Ja meie nihkume koos sellega.

Vaatepunkti vaatavad Rein Oja, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Mari-Liis Lill, Laine Mägi.

Eile

Päeva lõpus on üks aken

Rakvere teatri suures saalis esietendus teatri oma näitekirjaniku Urmas Lennuki uus algupärand “Päeva lõpus”.

Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud tükk räägib tänapäeva Eesti elust koos prügivedude, koolisulgemiste ja inimlike naeratustega. See on tulemiste ja minemiste lugu, mille keskmes on üks küla, kaks venda ja meie ise – praegusaja eestlased.

Päeva lõpus olevast aknast paistev võib Lennuki sõnul tunduda esmapilgul veider. “Mingisugused kentsakad inimesed, kes pole kindlasti mitte meie ise. Vähemalt meie eneste arvates,” nendib ta. Rakvere teatri laval papist puude vahel ringi liikuvad Eesti kodanikud, kes töötavad selles teatris näitlejatena, ei saa mingite loogikareeglite järgi olla päriselust.

Mängivad: Velvo Väli, Erik Ruus, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel ja Toomas Suuman.