Martti Raju - tippvormis noor orgunnikurat juhib eestlased Ateenas medalitele
Endine ujuja ja purjetaja, 31-aastane Martti Raju läheb Ateenasse nagu vanasti mindi üleliidulisele spartakiaadile – suur kott kinke täis. Muidu ei saa lihtsalt hakkama. Raju teab, sest ta on olnud Eesti koondise orgunnipealik kahtedel viimastel suve- ja taliolümpiamängudel.
Raju: “Salt Lake Citys (taliolümpiamängud, kus Veerpalu kulla võitis – toim) oli näiteks nii, et osa meie sportlasi jõudis kohale poole öö ajal ja akrediteerimiskeskuses polnud kedagi. Et vajalik inimene hüppaks voodist välja ja teeks akrediteeringu ära, siis tahes-tahtmata sa ei helista ega ütle vaid, et kebi nüüd kohale. Sa tänad teda selle eest mingil moel. See sell (olümpia akrediteerimisboss – toim) sai küll absoluutselt kõik, mul polnud talle enam midagi anda. See sell sai ikka täislaksu. ”
“Ateenas võib ühel hetkel selguda, et keegi meie sportlastest tahab minna vaatama näiteks rannavõrkpalli. Sportlastel on võimalik saada kohapeal tasuta pileteid, kuid see on hästi limiteeritud ning pea 200 riiki konkureerivad nendele õnnetutele paarile piletile. Oletame, et Jaanson teeb hiilgava võistluse ja ütleb pärast, et ma tõesti tahaks seda võistlust näha. Siis pole mõtet täita paberit ning jääda ootama, et keegi heast tahtest vaataks – küll see Eesti on tore riik, et USA-le, Saksamaale ja Venemaale me ei anna, aga vaat anname eestlastele 4 piletit. Siis ei ole tähtis paberi täitmine, vaid see, et sa lähed ja moosid selli kohapeal. Ja annad talle kas kommikarbi või mis iganes. Kõik on seal ka inimesed.”
Esmaspäeval tuli välja, et Itaaliast meie olümpiadelegatsioonile tellitud lahtised kingad on nii kitsa pealisosaga, et ei lähe kõigile üldse jalga. (Näiteks Mart Siimannile). Eestlase jalg on peente kehajoontega itaallaste jaoks nagu labidas. Selge – nahkkingad tuleb kuhugi venitusse saata, otsustas Raju.
“Vaata, alati on sportlase koib ebastandardne, nagu nende keregi on reeglina ebastandardne: kas väga pikad käed või hästi laiad õlad. Igal juhul tuleb teha eritellimusi. Masstootmises näiteks Aleksander Tammerti jalale kinga ei tehta. Numbrit 50 ei ole lihtsalt poes olemas!”
Kui vaja, võib Raju kümnete kaupa sarnaseid pisiasju üles lugeda, aga kui ta neid ära ei teeks, siis näiteks Jaan Kirsipuu starti ei saaks.
“Tuli välja uurida selline pisiasi, et kas rattavõistlusteks antakse kohapeal joogipudelid. Ja kui antakse, siis mis suurusega need on. On kahte suurust, üks läheb eestlase ratta külge, teine ei lähe. Ja kui ei anta, siis kust võtta, sest igaühel on küll oma pudelid, aga neil on reklaamid peal ja neid kasutada ei tohi.”
“Või siis astma. Kes põevad astmat, nende kohta tuleb täita täpsed formularid, saata enne ROK-i (Rahvusvaheline Olüm-piakomitee – toim) meditsiinikomisjoni. Kui selline pisiasi jääb kahe silma vahele ja takkajärgi välja tuleb, et mõnel on astma, siis dopinguproovis jääb ta kolinal vahele. Võetakse võistlustelt maha ja pannakse veel kaheaastane võistluskeeld tagatipuks.” (Eesti koondises on kolm astmahaiget – kaks ratturit ja üks ujuja – toim).
Teisipäeval tembeldas Raju suure hooga paberikuhja, umbes 150 ankeeti. Need on kõige tähtsamad paberid üldse sportlaste ja muu personali jaoks. Ilma nende paberiteta oled sa olümpial mitte keegi, suvaline mees Erki Nool Võrust. Raju hakkas ankeete tembeldama kell 13, kell 16 oli viimane aeg nende ärasaatmiseks, et need õigeks ajaks Ateenasse jõuaksid.
“Need on kõigi Eestist olümpiale akrediteeritud isikute, EOKi (Eesti Olümpiakomitee – toim) ja ROK-i vahelised lepingud. Seal on muu hulgas kirjas, et olümpia ajal võib ROK teda filmida, pildistada, kasutada tema nägu. Ja kõik, mida filmitakse ja tehakse, on ROK-i omand. Inimene nagu annaks end kuuks ajaks ROK-i kasutusse, ta annab põhimõtteliselt kõik oma õigused ROK-ile. Vastutasuks saab ta õiguse osaleda mängudel.”
Kuigi Raju ei jäta praegugi just väga alahõivatud inimese muljet, on see köki-möki, võrreldes rabelemisega, mis teda Ateenas ootab. Ateenasse sõidab ta juba 3. augustil, kümme päeva enne olümpiamänge.
“Seal ma pean olema kogu aeg kättesaadav ja kogu aeg valmis. Sa pead seal olema nagu valvetelefon – et kõik, mis jamaks võib minna, saaks kohe ära lahendada. Muidugi on mul seal assistente.”
“Seekord on selles mõttes lihtsam, et Eesti delegatsioon pole kogu aeg koos (nagu Sydneys), nad tulevad eri aegadel ja lähevad eri aegadel. Judo näiteks teeb oma võistluse ära, asjad kokku ja laseb jalga. Sõudmine samamoodi. Ratas tuleb kohale, sõidab ära, asjad kokku – viuh! ja läinud. Kergejõustik pole selleks ajaks veel olümpiakülla jõudnudki. Nad ei näegi üksteist olümpial.”
Tundub, et Raju ise ei saagi selle rabelemise keskel olümpiat näha. Tegelikult on eestlaste majas olümpiakülas tema staabis üleval telekad, mis näitavad live’ina korraga 24 spordiala. Muide, olümpiakülas elavad eestlased esimest korda täiesti omaette majas, kus on 68 kohta.
“Selles mõttes on meil vedanud. Ja naabrid on väga head - sloveenid, tsehhid, Belgia. Kõik sama kultuuritaustaga ja rahulikud. Seal pole mingeid kuubakaid või türklasi, kes lõugavad hommikust õhtuni. Või turvameetmetega maadlevaid ameeriklasi, kes võib-olla käivad kogu aeg püssimeeste saatel. Kindlasti ei tahaks seda ise vaadata ega teistele näidata.”
Osa koondisest pani Raju eraldi elama. Need, kes võivad reaalselt medali tuua – judokad ja sõudja Jüri Jaansoni (tõsi, sõudebassein asub olümpiakülast kaugel ning vanameistril on kombeks enne starti teha kell 7 hommikul tunniajane kerge treening, et end n-ö lahti sõita). Rajul on selleks täielik voli, tema otsustab, kes saab eraldi elada. Nii kõva mees on ta EOK-is.
“Kõik selle nimel, et nad saaksid paremini valmistuda. Sõudekanal asub olümpiakülast kaugel, seal pole valikut. Judo eelistab privaatsust ja vähe vaiksemat situatsiooni. Kui me loodame teatud isikutelt olümpialt tulemust, siis tuleb neisse ka panustada. Kui kõikidesse võrdselt panustada ja oodata keskpäraseid tulemusi, siis seda on lihtne saavutada. Osa on selgelt võrdsemad kui teised.”
