Raamatu ühesõnalisse pealkirja “Trotsija” on keskendatud Masingu põhiolemus, mida Vene järgneval saja kaheksakümne viiel leheküljel mõista püüab. Vene tõukekohtadeks näib olevat kaks Jaan Kaplinski teesi, mida too Masingu sajanda sünniaastaga 1999 seoses esitanud: 1)Masing oli “maailmarevolutsiooni ideoloog, kommunist ja zapatist” ja 2) Masing oli “haige geenius”. Vene oletab, et Kaplinski, kes Masinguga isiklikult suhtles aastakümnete vältel ja kes seetõttu võiks ka meile usaldusväärset teavet Masingust vahendada, pole siiski läinud kaugemale memuaarset laadi tähelepanekutest. Vene eesmärgiks on Masingu “üldistav tõlgendus”, mis vaatab Kaplinski kleebitud siltide taha. Vaidluses Kaplinskiga (või tema otsehinnanguid laiendades) jätab Vene kõrvale võimaluse näha Kaplinskis samasugust trotsijat, nagu seda oli viimase õpetaja Uku Masing ise. Nii Masing kui ka Kaplinski on põhimõtteliselt kõige vastu, mida püütakse üldkehtivaks kuulutada. Ennetamaks Masingu-müüti võiski Kaplinski tõenäoliselt nö. tõrjemaagia korras käiku lasta negatiivse varjundiga määratlused “kommunist” ja “haige geenius”.

KOMMUNIST JA HAIGE GEENIUS. Vene enda vaatlusest, mis pretendeerib olema üksnes “katse mõista Uku Masingut”, selgub, et kui “kommunism” vabastada selle hilisemas ajaloopraktikas kujunenud värdjalikest kaastähendustest, võib näha selles tungi kristliku algühtsuse poole, dualistliku maailmakorralduse ületamist. “Kommunistlik liikumine on iidammuse kristlase ilmalik teisend”, kirjutab Vene ja peab ootuspäraseks, et Masing arvab tarvilikuks lisada kristlusele selle ilmaliku teisendi. Sellega seoses pakub Vene põnevat ülevaadet pahempoolsusest kui pärispatu eitamisest lähtuvast eluvaatest ning selle vahekorrast Nõukogude Liidus praktiseeritud “sotsialismiga”.

Ent mida oleks öelda “haige geeniuse” väljavabandamiseks või korrigeerimiseks?

Ilmar Vene arvates tulenevat niisugune hinnang paradoksaalsest vastuolust Masingu uskumatu andekuse (võime lugeda kuuekümnes keeles, meeletu uurimismaht ja sügavus, maagilis-müstilise luulemeetodi valdamine) ning vabatahtliku isolatsiooni ja sellest tõusva misantroopsuse vahel.

Ilmar Vene kirjeldusest ilmneb Masing kui “eitamise kehastus”, läbinisti subjektikeskne looja, tavasuhtumise eiraja, inimese ülendumist (Masingu keeles “olla inimesem”) kuulutav prohvet, surma püsivat lähedust igal pool tunnistav, kuid siiski sellest keelduja, maisuse ühtviisi kirglik eitaja kui ka jaataja. Vene tabava kujundi järgi oli Masing kõneleja, kes “istub külgvaates, peab monoloogi. Kõik vaatavad teda, tema ei vaata aga kedagi”.

ROUSSEAU JA TOLSTOI HINGESUGULANE. Ilmar Vene hermeneutiline kirjeldusviis nõuab Masingu avamist terviku (tüüpilise) taustal, üksikilmingute asetamist konteksti. Seetõttu näemegi “Trotsijas” Masingut võrreldavana teiste selle maailma geeniuste, Rousseau ja Tolstoiga. Kui Tolstoi oli “rohelise kepi eluaegne otsija”, siis Masing oli eluaeg lapsepõlves loetud Herbert Wellsi ulmejutust pärit inimese mõtlemist muutva rohelise udu kütkeis. Nii nagu Rousseau ja Tolstoi, nii ka Masing oli “loomusliku eituse” kandjad. Nad ”nimelt tundsid, et nende mina on eriline, kõigi ülejäänutega kõrvutamatu”, tunnistab Vene.

Nii nagu iga geenius totaliseerib lapseliku avatuse ja süüdimatuse, tõuseb Masingu lapsepõlves kogetud alandatusest – lubatust varem kooli jõudnud Hugo Masing käratati tagasi koju minema – ning seda saatnud trotsist kogu elu läbiv hoiak. Uku Masingul oli määratud saada eesti prohvetiks, kellele alles nüüd saab hakata rajama väärilist kohta eesti vaimuilmas. Ilmar Vene “Trotsija”on esimeseks katseks mahutada Masingut Eestise. Kuid seegi juba osutab, et mõista Masingut kuidas tahad, ikka jääb temas midagi tabamata. Vales ajas ja vales kohas sündinud meest saabki võtta üksnes kui müüti. Eks oli seda Jeesuski, Jumala esimene prohvet.