Urve Küttneri neli seeriat metalli-maale ühtaegu võimendavad ja sulanduvad. Seinal kobrutavad roostefaktuurid libisevad piltidele ning sealt tagasi seintele. See on omamoodi mimikri, oskus sulanduda taustsüsteemi, kuid seal mitte kaotsi minna.

Pildiseeriatest kõige literatuursem on kindlasti sisenedes vasemale jääv, heleda akrüülvärvi ja paika timmitud aknaavadega. Selle kõrval kõrguvad neli messingplaati, mille soojad – saviliiva ookrit ja pruuni segavad – pinnad on pingestatud südamikku paigutatud kuldsete poleerpindadega. Seejärel ripub seinal neljast tumedamast plaadist koosnev üsna raskesti loetav mõtisklus, mis loodud Estonia huku mälestuseks. Meditatiivne oma tummas tumeduses.

Viimases, tinatatud raudpleki plaatidest koosnevas seerias on Urve Küttner maalimiseks kasutanud kodukeemiat, vanu väetiseid ja vihma. Mäng juhuse (looduse) poolt antuga on omamoodi pimesikk ja seinal rippuvad tulemused mõjuvad läbi kaetatud silmade nähtud nägemustena. Need pildid räägivad surelikkuse tämbris, korrosioon hävitab metalli ja iga selle näituse pildi lõppjaamaks on peotäis roostepuru.

Üle koridori astub Urve Küttneri hääbuva maailmaga dialoogi teine maailm, mis samuti kaduvusest inspireeritud. Annika Teder on keset tünni ehitanud tõeliselt suuremõõtmelise keraamilise installatsiooni, mis räägib korallriffide huku lugu. Valgest paberportselanist taeva suunas sirutuvad inimesest palju pikemad organismid on ehitatud 21-st eraldi põletatud moodulist ja valminud viimase poole aasta jooksul.

Annika Tederi teos mõjub pea üksühese suurendusena loodusest, oma naturalismipüüdes on jäljendatud nii korallvormi kui ka värelevat faktuuri. Heledalt kobrutav keraamikapind hakkab mängima eri valgustega, mõjudes veelgi enam illusoorsena, veealust maailma matkivana. Nii on Viinistu tünnist (mis muide oli kunagi just nimelt veehoidla!) saanud kapsel veealusesse maailma, kus inimene on oma normaalmõõtkavast mitu korda vähendatud. Kes on planeedi Maa kuningaks – inime­ne või loodus?

Sosinad metallis

A-galerii maailm mõjub Viinistu kõrval nagu tikutops pilvelõhkuja ees. Väikeses seifiruumis on astunud dialoogi kaks kunstnikku – Taani juurtega Per Suntum ja Jaapani juurtega Kaori Juzu. Esimene on Taani ehtekorüfee, kelle teoste väike maailm sosistab lugu traditsioonidest ja käsitööoskusest. Kaori tööd on nagu kaheksa paari ümaraid silmi, mis jälgivad vaatajat läbi oma klaasseina, sarnase stoilise rahuga, mis ka Per Suntumi töödes tajutav. Äärmiselt tehniliselt sündivad tööd – käsitsi kohrutatud vasest, mida seejärel kihthaaval emailitud – mõjuvad ometigi kergelt. Ei trügi solistiks, vaid laulavad kindlalt oma häält. Kõik värvinüansid ja pinnakumerused on paika timmitud, juhus on taandatud tagumistesse ridadesse. Kunstnik ise iseloomustab neid ebaküdoonia suuruseid kuppe kui väärisasjakesi, mille roll on vaataja hingele sooja teha.

Näitused

Urve Küttner ja Annika Teder Viinistu kunstimuuseumi

tünngaleriis 28. augustini

Per Suntum ja Kaori Juzu

A-galerii seifis 16. augustini