Mati Hint hoiab humanisti rühti
Ma üldse armastan klassikalist muusikat. Aga siin on selline asi, et seati sisse ventilatsioon. Ja see müriseb kogu aeg. Mina ei saa töötada mehhaanilise müraga. Sellepärast on see klassikaline muusika – et suruda müra maha. Kuigi, ma kuulan klassikalist muusikat kogu aeg. Praegu on minu lemmiknimi Mahler, umbes aasta aega juba. Ja eluaeg on olnud Schubert – mida rohkem kuulan, seda ilusamaks läheb. Ta elas ainult 31 aastat, nagu minu poegki...
Andsite sügisel välja mahuka kogumiku oma artiklitest, avasite Tallinna Pedagoogikaülikoolis (TPÜ) oma personaalnäituse. Kas see on soov midagi kokku võtta?
Selle näituse algatus ei tulnud minult. Aga kui see ettepanek juba tehti, siis ma pärast mõningast mõtlemist soostusin. Olin teinud otsuse, et on aeg see lõpmatu spiraal, ringlemine lõpetada. Mingi muutus peab tulema, aeg on hakata tegema kokkuvõtteid.
Näitus oli pedagoogikaülikooli personaliosakonna noorte neidude mõte. Nad lubasid, et see tehakse hästi tagasihoidlikult, ilma igasuguse pompöössuseta, sordiini all. Aga kui see kätte jõudis, selgus ikkagi, et näitus on lülitatud Pedagoogikaülikooli aastapäeva ürituse hulka, mulle pandi ette kutsutud külaliste nimekiri – üle saja inimese, kellest julgelt 85 ma ei tundnud, need olid mingid ametnikud mulle tundmatutest või mulle olemuslikult mitte nii tähtsatest hierarhiatest. Siis lubati mul veel kutsuda oma naine ja tütar. Mille peale ma ütlesin, et on ainult üks võimalus: mind ei ole sellisel üritusel. Kavatsesin seal kõnelda üsna intiimselt oma sõpradele ja kolleegidele, aga ma ei saa ju kõnelda sajale ametnikule, keda ma ei tunne. Mulle tuleb meelde üks Suure Teatri priimabaleriin, kes pidi tantsima Suure Teatri laval kui vist president Nixon külastas Moskvat ja Suur Teater oli täis KGB ohvitsere – midagi nii rasket, nii võimatut, jalgades on tina.
See võrdlus on natuke liiga ränk, ma päris nii ei mõtle muidugi. Aga kui seal näitusel on inimesed, keda ma üldse ei tunne, kes mind ei tunne ja kellele see asi läheb korda ainult niipalju, et hierarhia on üles rivistatud, siis minu olemasolu seal on võimatu ja oma kõnet sellisel kujul ma ei saa pidada. Selletõttu panin oma kõne kiiruga kirja – see on paljundatud, näituse avamine toimub ilma minuta ja igaüks, kes on huvitatud, võib võtta ühe teksti.
Kompromiss oli, et näituse avamine minu sõpradele toimus üks päev enne ametliku hierarhia ülesrivistamist. Sellest teisest üritusest mina muidugi enam ise osa ei võtnud. On loomulik, et 65-aastaselt ei lase inimene enam endaga igas asjas manipuleerida.
Mis puutub raamatusse, “Eesti mõtteloo” köitesse, siis see oli Ilmamaa kirjastuse ettepanek juba vähemalt kaks aastat tagasi. Ma lihtsalt ei suutnud ega suutnud pidevas ajahädas seda enne kuidagi kokku saada.
Olete juba nädal aega emeriitprofessor. Millega te nüüd tegelema hakkate?
Emeriitprofessori staatus tähendab seda, et teen tööd enam-vähem nii palju, kui ise kokku lepin. Praegu olen endale jätnud alles ainult oma lemmikloengud.
Vanus 65 aastat on professoritel järelemõtlemise hetk – kas püüda veel meeleheitlikult sadulas püsida ja noortel teed kinni hoida või vahetada kuidagi seda galopeerimisasendit. Ja muidugi poja surm. See oli sündmus, mis otsustas ühe hetkega kõik selles suunas, et tuleb vahetada elustiili, tuleb loobuda meeletust võidujooksust, sellest kiirest elust, tuleb tegelda millegi muuga.
Praegu tegelen pidevas plaanis kolme asjaga. Esimene on mu viimase viie aasta teadustöö. Sellel aastal pole ma olnud eriti töövõimeline, pean selle järgmise aasta jooksul valmis saama. Teise asjana püüan teha kokkuvõtte, mida oma töös oluliseks pean. Ja kolmandaks pühendan endast iga päev mingisuguse osa oma pojale, tema mälestusele, temaga seotud asjadele, ja oma pojapojale. Et mul oleks hetkekski igav, seda ei ole. Juba ammu-ammu, kümneid aastaid ei suuda ma ette kujutada, kuidas on võimalik niisugune seisund, et on igav, üksi olles. Praegu olen vähemalt poole ajast Saaremaal, nendes kohtades, kus me pojaga koos olime. Seal on kõik töö jaoks sisustatud. Ma ei kohta seal külas, kus ma elan, mitte ühtki inimest. Metsloomigi näen harva. Mul ei ole mitte kunagi igav. Ma ei kujuta seda ettegi, et võiks olla igav.
Mida tähendab teie jaoks Tallinna pedagoogikaülikool?
Tallinn on minu jaoks väga toores, depresseeriv elukeskkond, ja vajab ilmtingimata sellist kollet, kus oleks, nii palju kui vähegi võimalik, akadeemilist õhkkonda. Ma olen 27 aastat olnud TPÜ õppejõud ja selle aja jooksul on seda siia päris suurepärases kvaliteedis juurde tulnud. TPÜ on mitmeski mõttes muutunud ülikooli sarnaseks asutuseks, ja sellisena on tema olemasolu vajalik – vajalik talle endale, eesti noortele, eesti teadlastele ja eriti Tallinna linnale.
Kas annab võrrelda, kumb annab Eesti kõrgharidusse suurema panuse – kas Tartu ülikool või TPÜ?
Noh, Tartu ülikool, selles ei ole mingisugust kahtlust. Kuid see ei ole nii ühene. Maailm ei ole ühedimensionaalne, maailm on multidimensionaalne, ja mõnes dimensioonis on TPÜ väga oluline. Kui ikka praegu vaadata neid, kes oluliselt kaasa räägivad Eesti noores humanitaarias, siis on TPÜ-st tulnute osakaal väga suur, väga kaalukas ja väga omanäoline. Aga siin paratamatult jääb üliõpilastel saamata see, mis on Tartus tugev – akadeemiline, traditsioonide õhkkond, mis võib-olla raske ja rõhuv, kuid samas on ka sisukas ja huvitav, loob teistsuguse kontaktide õhkkonna.
Tartu ülikool on ikkagi selline ülikool, kus kõigest jõust üritati ka läbi vene aja säilitada ülikoolitraditsioone, häid ja ka mõningaid halbu, aga TPÜ on Stalini allkirjastatud otsusega loodud kõrgkool, kus kogu ideoloogiat hakati algusest peale looma stalinistlikus vaimus. Ega seda siit veel päris välja pole saadud tänapäevani... Kuigi, asi on muutunud väga palju helgemaks.
Nii et need ei ole päris võrreldavad, kuid ma kordan, et TPÜ on praegu väga vajalik ja teatud määral ka täiendus Tartu ülikooli poolt pakutud kultuuripildile. Oleks mõistlik, kui kahe ülikooli vahel oleks sisulist koostööd. Ma loodan, noor põlvkond selle saavutab – et noor põlvkond ei ela nii hirmsasti nendes kompleksides, et ühel on 370-aastane ajalugu ja teisel see üleideologiseeritud algus.
Pole ilmselt liialdus öelda, et viimase paarikümne aasta jooksul on tulnud kõigil TPÜ-s õppinud filoloogidel teile hinde peale oma teadmisi näidata. Mis te neile, peale hinde, veel kaasa olete andnud?
Seda teavad nemad, mina seda ei otsusta. Kuid silmas pidades, arvesse võttes jne, kui paljud endistest üliõpilastest hea meelega minu juurest läbi astuvad, minu perekonda oma perekonna sõpradeks ja tuttavateks peavad, siis ilmselt on õnnestunud paljudele kaasa anda midagi muud ka, kui erialast haridust.
Aga mingi maailmavaateline hoiak... Vene ajal oli eriti tähtis demonstreerida, et on võimalik elada ka nii, et ei korda kogu aeg kõike kaasa, ei tee kõike kaasa, mis ette kirjutatakse. Ma arvan, et see ei jäänud sugugi märkamata. Mina näiteks, siin Pedagoogilises Instituudis, ei teinud ühtki korda läbi absoluutselt kohustuslikku marksismi-leninismi õhtuülikooli, kuhu astumiseks pidid õppejõud iga viie aasta takka kirjutama sooviavalduse. Mina ei täitnud seda ankeeti mitte ühtki korda – ja mitte midagi ei juhtunud! Vaat selles trikk oligi, et arvestati sellega, et kõik kuuletuvad ilma kahtlusteta. Ma arvan, et mu loengutes oli ka küllalt palju sellist üldhumanitaariat.
Kuigi tollal tundus, et noortest on justkui see ideoloogiline teerull täielikult üle käinud – et nendele on juba pähe istutatud pioneeri- ja komsomoliideoloogia, ei olnud see nii. See ei olnud nii väga suurel määral. Kui ma ikkagi lähen 12-13 üliõpilasega murdepraktikale ja selgub, et seal ainult ühel-kahel on, minu jaoks, maailmast natuke kummaline arusaamine – aga ka tema ei tekita minus vähimatki hirmu või enesetsensuuri tunnet... Selle põhjal julgen ütelda, et ka kõige ideologiseeritumatel aastatel ei olnud noorsoo maailm nii ajupestud, nagu seda praegu võidakse kujutada. Tegelikkuse ja sõnavahu erinevus oli küll suur, kuid protestivaim sundis ajufiltreid töötama paremini kui praegu.
Tahtsin küsida, mida üliõpilased teile on kaasa andnud, ja kas tänapäeva üliõpilased on ludrimad, loiumad kui 1950-ndatel või 1970-ndatel, kuid te vist juba osaliselt vastasite nendele küsimustele...?
Mul ei ole praegu enam üliõpilastega sellist kontakti. Et nende maailma tajuda, peaks mul tõesti olema iga päev või vähemalt kolm korda nädalas pikad, sisukad loengud. Mul ei ole seda enam mitu aastat.
Kuid mulle tundub, et praegused üliõpilased on mõneski mõttes samasugused kui tolleaegsed. Tol ajal üks eesmärk oli diplom iga hinna eest – mitte haridus. Ja see ei ole väga oluliselt muutunud. Ainepunktide kokkusaamine iga hinna eest ja töökoht – see praktiline orientatsioon elus läbi löömisele surub maha, varjutab hariduse saamist, maailmapildi laiendamist, tõeliste teadmiste otsimist. Mitte kõigi puhul. Alati on erandlikke inimesi, kursusi, kus mittemanipuleeritavaid, mittevoolujoonelisi inimesi on keskmisest rohkem – ja need on minu õppejõuaastate hulgas väga õnnelikud aastad.
Ükskord oli emotsionaalselt väga kompaktne kursus, sealt ei tulnud kuigivõrd säravaid intellektuaale, kes kirjutavad ja elavad ja säravad, aga peaaegu nad kõik on praeguseni õpetajad. See kursus lõpetas 22 aastat tagasi. Teine grupp oli kümme aastat hiljem. Seal õppisid praegused õppejõud Jaanus Vaiksoo ja Martin Ehala, ja see sattus nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt väga tugev.
Tavaliselt on ühe aasta sees üks või kaks säravat mõistust, aga nad ei suuda luua enda ümber sellist välja. Sinu ajal oli asi jälle hea – kui juba kolm tükki on, siis kehtestavad nad oma mõtteviisi ega lase ennast karjamentaliteedist mõjutada. Vaat niisugused nähtused on stimuleerivad.
TPÜ-s olete, eriti üliõpilaste hulgas tuntud kui nõudlik ja väga eneseteadlik õppejõud. Esmajoones esimesed kursused tunnevad teie ees suurt aukartust, koguni pelgust. Kas te olete sellest teadlik? Mäletan endagi kursusest, et sumin loenguruumis katkes nagu noaga lõigatult, kui raske rauduks teie sisenemisel kinni kõmatas.
Jah, ega see polegi nii halb. Aga lõpuks, kui nad jõuavad kolm-neli aastat edasi, siis on nii mõnestki saanud sõber, kellega igasuguseid asju arutada. Ja kui alguses on niisugune... See tekib iseenesest, ma ei ole seda taotlenud. See pole vajalik, aga teiselt poolt – kui oleks täiesti omamehelik, familiaarne vahekord esimesest hetkest peale, ma ei tea, kas see oleks ka... Noh, kui pole niisugust asja loomuses, siis lihtsalt pole. Ega seda kunstlikult tekitades ju midagi head välja ei tuleks.
Ükskord te tulite just niimoodi sisse, üliõpilased ootasid hiirvaikselt, kuni te pärast rõhutatud pausi nende punasekirjud tööd lauale panite ja vaiksel, pahaendelisel toonil teatasite: “Teie õpetajad on sooritanud teie vastu kuriteo.” Kui paljudest teie õpilastest on saanud õpetajad, kes niisuguseid kuritegusid ei soorita?
Ei tea, kas just kõik, praegu ma ei tea isegi, kui paljud neist lähevad kooli. Mina olen küll neile püüdnud sisendada avaramat suhtumist oma ainesse, teadmistesse, maailmapilti. Eesti filoloogia hilises ajaloos on ju paljudki asjad osutunud pseudoprobleemideks, pseudoteaduseks. Ja ka praeguste probleemide hulgas on pseudoprobleeme, mis lakkaks silmapilk, kui muutuks vaatenurk. Ma arvan, et mõnes asjas on mindud isegi liiale – kui häid keele- ja kirjandustraditsioone on revideeritud, jäetakse ära jutumärke, muudetakse suure-väikese algustähe või kokku-lahku kirjutamise reegleid. Kas neid kõiki on vaja muuta, aga et muutmine on võimalik, see näitab, et paljud probleemid on pseudoprobleemid. Kui eesti tähestik võtaks ühel päeval omaks gruusia tähestiku põhimõtte, et ei ole suure ja väikese algustähe erinevust, on lihtsalt tähed, jääksid paljud väitekirjad ja magistritööd kirjutamata.
Olen püüdnud sisendada, et olemuslikud probleemid ja näilised, vormistamisprobleemid on eri tasanditel. Kas see on mul korda läinud, ei tea.
Teie õpilased, kellest mõni on juba ise professor, tõstavad esile teie rühti, mis polevat ei sõjaväelase ega sportlase, vaid – humanisti oma. Vahest oskate anda mõne juhise, kuidas saada humanisti rüht?
Vaat seda küll ei tea. Võin ütelda ühe näite, kus rüht on palju kindlam, sirgem ja humanismi on võib-olla ka rohkem. Sellel näituseavamisel oli ka minu sõber, hästi pikka kasvu kirjanik Mats Traat, kes kõnnib oma korvpallipikkusest hoolimata alati sirge seljaga. Ja kui ta näeb, et tema läheduses keegi vajub kuidagi küüru, annab kohe sellele müksu selga ja ütleb: “Selg sirgeks!” Õieti öelda, võib-olla see minu sirge selg tuleb ka raskest lapsepõlvest ja natukene mu Siberis surnud vanaisast.
Mul on hoiak, et ma võin leppida inimestega, võin paljugi andeks anda – ja tulebki anda, ma unustan ülikergesti asjad, mis ei ole nii hirmus emotsionaalsed. Aga et ma suudaksin andestada tahtlikku alandamist, see tundub mulle võimatu. Seetõttu olen ma ka ise püüdnud hoiduda tahtlikust alandamisest, kuid kardan, et see pole mul kaugeltki alati korda läinud.
Hiljuti lugesin ma, arusaamises, et aeg on üks eluring lõpetada ja minna üle teisele eluringile, suure hämmastusega oma vanu päevaraamatuid. Lugesin 1985. aasta sügisel kirjutatud hinnangut minu tööle siin Pedagoogilises Instituudis, kui dekaan ütles mulle: “Mille eest teile palka makstakse, kui te tööd ei tee?” Minu pedagoogiline aastakoormus oli tol ajal 2020 tundi aastas, kui jagada see 50 nädalale, siis ilma puhkuseta tähendab see 40 tundi nädalas, kui jagada 40 nädalale, siis aga 50 tundi nädalas. Selle juures siis veel ka teadustöö. Olin tol ajal järjekindlalt “teadustöövõlglane”. Minu pärast peeti koosolekuid, et kuidas panna seltsimees Hint tööle, teadust tegema. Tegelik olukord oli selline, et mul oli kaugelt kõige suurem reaalne õppetöökoormus, ja ma usun ka, et minu nime all ilmus rohkem artikleid ja raamatuid, kui ülejäänud eesti keele ja kirjanduse kateedri koosseisu nimede all kokku. Nendest tol ajal ilmunud artiklitest on suurel määral kokku pandud see kogumik. Nii et ajalugu on andnud niisuguse hinnangu. Ja kui nädal tagasi oli filoloogiateaduskonna juubeli tähistamine, siis sama inimene, kes tollal oli ülemus ja küsis, mille eest mulle palka makstakse, kui ma tööd ei tee, tuletas mind ühes aktusekõnes ainsana nimeliselt meelde kui tolle aja filoloogiateaduskonna teadusliku näo kujundajat ja nõukoguliku maailmapildi õõnestajat.
Mul on südamest hea meel, et tuli niisugune aeg, kus inimesed, kes olid arvanud, et ainus võimalus elus edasi jõuda on teha kurja parteilase häält, said avada oma tõelise loomuse ja pöörduda oma tõeliste vaadete, tõelise olemuse juurde. Ma ei tunne niisuguste inimeste vastu, täiesti ausalt öeldes, mitte vähimatki irooniat. Tol ajal oli see kuidagi kibe, aga kui ma praegu vaatan – kui toredad inimesed need on! Kui see poleks must-valgel kirjutatud, kuupäevaga, mis juhtus, mis kontekstis, siis ma ei usuks, et see nii on.
Nii et mina oleksin valmis loobuma, teatud määral vähemalt, sellest karvavahetajate nahutamisest. Tuleb olla tänulik, et nii läks, mitte lõpmatuseni näägutada, et vat kuidas oli. See on mu praegune vaade.
Tean, et kogute oma üliõpilastelt ära korjatud spikreid.
See kotitäis on vist veel praegu kuskil alles...
Kas seda on kotitäis?
Jah, seda on suur kotitäis. See on hämmastav. See on äärmiselt hämmastav, missugust leidlikkust kasutati spikrite tegemisel. Ja teine asi, millest mul on raske aru saada – kui inimene oli juba teinud niisuguse spikri, miks ta seda siis üldse vajas?
Põhimõte oli alati see, et kui mulle tõestatakse, et see spikker on omatehtud, ei ole ostetud või edasilaenatud, siis ma suhtun asjasse leebemalt. Aga ostetud spikrite või entsüklopeediast välja rebitud lehekülgede eest karistasin ma alati hästi rangelt, isegi eksmatrikuleerimist soovitades. Sest minu põlvkond suhtus raamatusse austuse ja hardusega. Tol ajal polnud ka kopeerimisvõimalusi, kopeerimisvõimaluste olemasolu korral on entsüklopeediast lehti välja rebida veelgi mõistusevastasem. Selliseid juhtumeid on esinenud ja siis ma olen olnud karm. Aga üldiselt on hämmastav, kui palju leidlikkust on kasutatud. Tütarlapsed kirjutavad pesu peale ja...
Kas te siis võtsite pesu ära?
Seda ma ei saanud teha. Aga üks kursus näiteks – see panigi aluse nende kogumisele, ma ei harrastanud seda eriti pikalt, mõned aastad – kinkis pärast eksamit mulle oma spikrite kogu, et näidata, kui kaitsetu, kui abitu ja kui võimetu on õppejõud, kui üliõpilane tahab spikerdada. Selle hulgas oli nii imeväikeses kirjas täitesulepea või pastaka sisse krutitud rullikesi kui ka pesu peale kirjutatud tüüpsõnastikke.
Siis hakkasid siia tulema välismaa üliõpilased, soomlased, sakslased. Ja tean vähemalt paar juhust, kus välismaalane on eesti filoloogia eksami teinud eestlastele esitatavatele nõuetele ja saavutanud parima või parimate hulka kuuluva tulemuse. Nendele välismaalastele oli spikerdamine midagi täiesti arusaamatut, mõistusevastast.
Tuleb vahet teha eksimusel ja alatusel. Alatust tuleks karistada. Aga mul on tunne, et Eesti ühiskond on läinud seda teed, kus alatus on võrdsustatud kavalusega ja kavalus on võrdsustatud läbilöögivõimega. Lõppkokkuvõttes on alatus võrdsustatud läbilöögivõimega ja see jäetakse karistamata. Samal ajal eksimusi karistatakse armutult. Kui ma esineksin sotsiaalkriitikuna, siis – see on absoluutselt väär ja enamikule eesti rahvast vastuvõetamatu karistuspoliitika.
