Matilda. Ilusad kostüümid ja kaunilt ahastavad kangelased.
Olgu kohe alguses öeldud, et „Matilda“ sobib publikule, kes naudib kostüümidraamasid ning lugusid kulda ja karda mässitud kaunilt kannatavatest ilusatest inimestest. Film räägib Venemaa viimasest tsaarist Nikolai II-st, kes oleks peaagu troonist loobunud, et abielluda ebasobilikku päritolu, kuid kauni priimabaleriiniga. Muidugi püütakse vaest Nikolaid mõjutada ja ta ise kõigub trooni ja Saksamaalt väärikast perest kihlatu ja kauni tantsijanna Matilda vahel. Samuti asutakse kaunist baleriinikest šantažeerima, et ta tulevase tsaari rahule jätaks.
Kui filmi hüüdlause on „armastus, mis muutis impeeriumit“, siis imepeeriumit me filmis eriti ei näe ega ka seda, kuidas too armukolmnurk midagi muutis. Seda nüanssi oleks ehk võinud enam olla, kuna vaid paarikümne aasta pärast algas revolutsioon ning tsaarikese pea löödi teibasse. Aga „Matilda“ on kaunite kostüümide ja dekoratsioonidega puhtakujuline armastusfilm, mis baseerub vähemalt mingil määral Nikolai II päevikutel, kus ta kirjeldab oma suhet priimabaleriiniga.
Filmi ümber tekkinud skandaal ja püüd filmi keelustada, kuna see solvavat usklikke tundeid (loe lähemalt skandaali kohta Anton Aleksejevi arvamusartiklit EPL-is "Ainult Kreml otsustab, mis on püha ja mis patriootlik") on kõige tähelepanuväärseim asi kogu filmi juures ning vaatamata raskustele, mis meeskonda saatsid, et filmi näiteks Venemaa kinodes näidataks, on furoor paljuski hoopis hea reklaam muidu tavapärasele kostüümidraamale. Väga võimalik, et ma isegi ei oleks kinno jõudnud seda filmi vaatama, kui ei oleks eelnevalt Venemaal puhkenud poleemikast kuulnud.
Tüüpiline kostüümidraama
Filmis endas ei ole midagi skandaalset ja filmikunsti seisukohalt ka midagi erilist. Ta asetub kõikide nende teiste suurejooneliste filmide ritta, mis on ülesehitatud keelatud armastuse süžeele ja taolistele lugudele tüüpilistele karakteritele. Matilda on tõeline femme fatale, naine, kes paneb iga mehe oma tahtele alluma nagu tema kohta filmis öeldakse. Jällegi üks tõeliselt tüütu ja muigama panev filmides kasutatav lüke - kõik mehed filmis jooksevad selle ühe ainsa naise järele ja teevad meeleheitlikke samme, et teda endale saada.
Ka filmis näidatav saatusliku naise karakter ja talle omistatud maneerid näiteks kergelt hüsteeriline saatuslik naer on väga tuttavlik. Ometi tegi peaosatäitja, Matildat kehastanud poolatar Michalina Olszanska, meeldejääva rolli. Tema saatusliku naise kehastuses kohtus teatud meeleheide, enesekindlus, aga ka haavatavus. Matilda võitles kahel erineval rindel: balleti rindel, soovides saada esitantsijaks, ja tsaari rindel, soovides saada vaatamata oma staatusele tsaari endale. See, et ta ei olnud lihtsalt õrrel istuv linnuke tegi temast ehk veidike huvitama tegelase, kuigi paljugi sellest meenutas nagu ennist öeldud juba nähtud femme fatale'i tegelaskujusid.
Filmi nõrk koht ongi tõsiasi, et põhinegu see Nikolai II elulool või mitte - taolisi armastuslugusid, kus piinlevad kaunid ülikud, kes ei saa endale meelepärast abikaasat võtta, on juba võrdlemisi palju nähtud ega tekita erilist sümpaatiat. Tsaar Nikolai II on filmis iseloomutu, ühe ja teise koha peal kepslev ja mitte eriti jõuline natuur kui välja arvata filmi lõpp, mis mõjub ehk isegi propagandistlikult - tsaar astub oma troonimise tseremoonia ajal toimunud rahutustes hukkunud inimeste huvide eest välja ja näitab, kui üllas ta on.
Paljuski üledramatiseeritud, kohati lapsikult naiivse dialoogiga ja suhteliselt üheplaaniline filmilugu sobib meelt lahutama juhul, kui filmile väga suuri ootusi ei pane. Omaette vaatamisväärsus on kostüümid ja võttekohad – selle poolest ei jää ta sugugi alla Hollywoodi kostüümidraamadele. Imelik on aga see, et vaatamata kaunilt ahastavatele inimestele ja dramaatilistele jooksmistele (neid oli filmis palju, sest kuidas muidu midagi dramaatilist väljendada kui treppidel või mujal teineteisele järgi ei torma) jääb traagiline armastuslugu kaugeks ega pane kaasa elama.
