Sõnan alguses ära, et Meelis Oidsalu isik oli enne luuleteose lugemist mulle tundmata. Kas ta profiil klaarus pärast luulekogu lugemist, see on riigisaladus, mida koju võtta ei tohiks. Kes ta on? Seda küsime tulevikus. Kuid proovin raamatut ja autorit kõnetada.

Selle kõvakaanelise pealkiri võtab kriitiku kinnimakstud reklaamirelva – “Jumala kihvt luulekogu”. Kuidas autor nüüd kordustrükki teeks, kui tagakaanele ei saa panna sama loosungit, mis on esikaanel? Kuid lugejat on hoiatatud, jumala ja tema lapselapsega tuleb meil tegemist teha küll.

Raamatust tungivad esmalt esile parasiitlikud sümbolid – vagel ja kärbes. Vagel on surma jätk, viimse talituse läbiviija pärast muldasaamist. Kärbes on igavene surmamineja – käelaks, rullikeeratud ajaleht, ämblik, piits – lõpetavad selle piniseva elulooma. “Tuba on / täis vaklade valju / koorumise, / tiibade kärsakahinat,” (lk 28). Maailm haiseb.

Jah, muidugi võiks vabalt noppida raamatust välja veel kõiksugu teemasid – seks, arveteõiendus jumalate ning pühakirjaga –, kuid siin puudub lugejale nii turvaline kontseptsioonitee. Kõik, mis on olnud autori sees, on üritatud raamatusse välja valada. Kas see on õigustav käitumine? Ei tea, aga osa luulest jääb tühjaks – lihtsaks kolksatuseks pimedas kaevus.

Luuleraamatut lehitsedes on tunne, et autor on mõelnud, kas luua ateismi hüperteos või täita ka tühja ruumi. Autor tahab kõike. Enne usu surmamist nahistada pisut naistega voodilinade vahel (“Armsamaga restoranis“), pisut sõdida (“Kiri kallimale rindelt“), natuke lapsikuid sõnamänge, sümbolismi. Autoril on aktiivse poisi keskendumisraskused.

Pilk kaunis hägune

Kuid vaikselt kooruvad välja Oidsalu põhivaenlased – jumal ja tema lapselaps. Seestunult prantsatab ta religiooni allegooriatesse, mis on segatud tänavasõimu ja vemmalvärsiga. Selleks et jumalale ja miks mitte ka saatanale koht kätte näidata, tuleb nad lihtlabaselt inimlikustada – “issand näe kaanib õlut sügab kõhtu / saatanapoiss vaeseke aga mängib vaibal rongiga“ (lk 68).

Oidsalule meeldib mängida piiril. Kuigi vahel näib tema luule tühja õhkurapsimisena, suudab ta mõnigi kord päris nutikalt kujundeid siduda. Kristlus, mis välistab seksuaalsuse, võib olla nii ihar – “kui viiskümmend tuhat / vannutatud kardinali / pidevalt võtavad suhu / ta ihu armulauas“ (lk 64).

Oidsalu on võitlejatüüp. Kuid ta on alles kohanemas. Sõnum läbi luule nõuab kindlat rakurssi, võimatut missiooni. Oidsalul see veel puudub. Operaatori pilk on kaunis hägune.

JUMALA KIHVT LUULEKOGU

Meelis Oidsalu

Sirp ja Vaseliin