Mats Traat kirjutab epitaafe Eesti elust
Mats Traat on enda tunnistusel neid kirjanikke, kes on püüdnud jäädvustada aegade ja eluviiside kadumist. ”Kirjanikud ongi kadunud aegade otsinguil,” kinnitab ta, lisades sellele enda isikuloolise tingituse.
”Olen vanapärastest oludest pärit, vanade inimeste laps, seepärast ei tundugi mulle minevik kauge ja võõras,” ütleb Traat, kelle kõik romaanid on omal kombel tegelnud Aja ja Ajalooga.
Traadi kirjaniku elu ja tegevus algas 1959 ja kuni tänaseni on see olnud ”teadlik töö ja püüdmine”. Raamatute ilmumine on selle elu väliseks märgiks. Viimastel aastatel on neid Traadil ilmunud peaaegu igal aastal üks. Samas möönab ka kirjanik ise, et mõnelegi eestlasele võib see tulla täna üllatusena – temagi veel elus ja ikka kirjutab!
”Raamatud ei jõua enam inimesteni. Või kui, siis vaid krimkad ja meelelahutus”, kommenteerib kirjanik enda kõrvalejäämist tänase eesti kirjanduse peavoolust. ”Kui raamatust on saanud kaup, kui kirjandus sõltub reklaamist ja enesereklaamist, kui müüb üksnes vere ja sperma lendamine, siis eesti muul kirjandusel pole kohta.”
EESTLASTE SAATUSTE ENTSÜKLOPEEDIA. ”Kogu elu on üksainus lein,” lõikab kirjanik Mats Traat vastuseks küsimusele, kas on sobilik usutleda teda äsja ilmunud ”Harala elulugude” asjus üldrahvalikul leinapäeval 14. juunil, mil Eesti avalikkus tähistab 60 aasta möödumist esimesest küüditamisest.
”Harala elulugudes”, mida võib pidada eestlaste saatuste entsüklopeediaks, on nii küüditatuid kui küüditajaid, lihtsaid talu- ja töömehi, aga ka esimehi, kolhoosnikke ja sovhoosnikke, valla- ja parteiametnikke, sinisilmseid kommuniste ja raevukaid antikommuniste, siin- ja sealpool rinnet sõdinuid, uue Eesti uusrikkaid ja rataste alla jäänuid, õnnetu juhuse poolt märgistatud naisi ja mehi kuni eurofännide ja Interneti-inimesteni välja.
”Harala kohta ei tasu Eestis otsida, see on leid, kaemus,” kommenteerib kirjanik spekulatsioone selle üle, nagu oleks Harala tuletatav Põhja-Eestis Hara lahe ääres oleva Hara küla ja surmariigi valitseja Hadese nime liitmisest.
Lapsikuks peab ta ka prototüüpide otsimist. Traadi meelest prototüpoloogia tapab kunsti. Ta on korjanud elust endast igasuguseid seiku ja andnud neile nime. ”Aga see on ikkagi luule,” kinnitab Traat. Kirjanik saavat kujutada ainult sündinud asju, ta on oma kangelaste jaoks deus ex machina, lükkab asjad käima. See, mis lõpuks välja tuleb, järgib aga oma seadusi.
Esimese Harala epitaafi pani Traat kirja 40 aastat tagasi, veebruaris 1961. ”Tundsin, et epitaaf on minu vorm,” tõdeb autor, kes Moskvas kirjandusinstituudis teisel kursusel õppides luges Edgar Lee Mastersi ”Spoon Riveri antoloogiat”. ”Sealt sain küll impulsi, aga hauakiri Ïanrina on juba antiigist pärit, iseseisev tervik, mida pole võimalik lahti harutada või mõnele teisele Ïanrile taandada, nagu ka anekdooti.”
Traat on epitaafe hooti kirjutanud, viimati 1990-ndate algul ja nüüd viimasel aastavahetusel. 1961., 1964. ja 1973. aastal kirjutatud 52 epitaafi ilmus raamatuna 1976.
”Ilmumisega oli kogu aeg pahandusi,” tunnistab Traat. ”Tänases elu ülepolitiseerituses ei peakski sellest rääkima, sest nüüd kiputakse tsensuuriga edvistama.”
Kõige markantsemaks peab ta 1969 juhtunut. Siis ilmus tal lätikeelne luulekogu, ametlikuks koostajaks estofiil Laimonis Kamara. Tegelikult oli koostaja ikkagi Traat ise. Sinna kogusse oli ta võtnud ka Juhan Orava epitaafi (kirjutatud 1961), kellele sai saatuslikuks unenägu Stalinist. Raamat oli juba kontrolleksemplarini jõudnud, ja siis äkki avastati, et Traat oli selle luuletusega hoiatanud kõiki inimesi nägemast unenägusid oma riigijuhtidega!
Lätist helistati Eesti võimumeestele ja küsiti, kas luuletus on ka eesti keeles ilmunud. Selgus, et polnudki. Puhkes skandaal. Kogu tiraaÏ, 8000 eksemplari, lõigati puruks. Traadi raamat laoti ja toodeti uuesti ilma Orava eluloota. Läti toona suurima kirjastuse Liesma toimetaja ja Mats Traadi sõber Maris Caklais jäi töökohast ilma, sest ei olnud poliitiliselt küllalt valvas olnud.
LOOMINGUS ON KESKSEL KOHAL SURM. Mõnikord on imestatud, miks Mats Traat on nii morbiidne, miks surm tema loomingus nii kesksel kohal. ”Epitaafis määrab surm vormi,” selgitab kirjanik, aga tegelikult ilmnevat just surmas see, mis meie elu väärt on olnud. ”Meis sureb kogu aeg midagi, elu ongi surmaks saamise lugu.”
Traat on tahtnud näidata, et see, kas elu oli kangelastegu või mitte, on juba järelhinnang. Elus endas läheb nii, nagu seda saatus lubab ja juhus määrab. Ta nimetab Halldor Laxnessi saagasid, mille stiil talle väga meeldib. Inimesed lihtsalt elavad, nende elusiht on elus endas, nad ei sea endale kõrgeid ja lõplikke eesmärke, olgu see siis õndsaks saamine või kellegi õnnelikuks tegemine.
TULEVIKUVÕIMALUS. ”Õndsaks saamine on ju seesama, mis tänapäeval globalism või kommunism,” ütleb Traat ning kutsub lugejat võtma ”Harala elulugusid” süvenenult ja ilma eelarvamusteta. Pole ju ükski elu must-valge.
Inimene elab, kasvab ja muutub keset muutumisi. Kunagi väärtustas humanism elu kui kaosest korra loomist. Nüüd, uuemal ajal, võidutseb suhtumine ”mida rohkem kaost, seda rohkem elu”. ”Need on põhimõtteliselt üksteist välistavad suhtumised,” arvab Traat.
Kas kirjandusele peab üldse korda minema see, mis sünnib tänases Eestis?
”Teha nägu, et kirjandusele ei lähe Eestis toimuv korda, on küll väär,” kinnitab Traat, tuues näiteks eesti rahva katastroofilise vähenemise. ”Igal aastal kaob üks Elva suurune linn. Sakslased hakkasid kella lööma, kui alla nelja tööinimese kohta tuli riigis üks ülalpeetav. Eestis on juba poolteist tööinimest ühe ülalpeetava kohta. Nii võib rahvas hajuda olematusse.”
Traadi arvates võib Eesti tänaste arengute taustal Harala elulugudest välja lugeda mitte ainult kadunud aegu, vaid ka üht tulevikuvõimalust. Sümboolsest Harala surnuaiast võib saada siis epitaaf Eestile.
