Matthias Johann Eisen sündis Vigala kihelkonnas koolmeistri pojana rahvuslikult meelestatud perekonnas.

Pärast haridustee lõpetamist tegutses Eisen kirikuõpetajana Kroonlinnas, Tartus ja isikliku professorina Tartu ülikoolis. Ent Eesti kultuurilukku on ta läinud eeskätt oma töövälise harrastusega. Selleks oli rahvaluule kogumine ja rahvaluuletekstide publitseerimine.


100 000 lehekülge rahvaluulet

Eisen organiseeris rahvaluule kogumist vabatahtlike kaastööliste ja kooliõpilaste abiga, üliõpilased tegid tema juhendamisel rahvaluulealaseid proseminaritöid või käisid stipendiaadina ainest kogumas. Eisen polnud siiski ainult arhivaar, vaid oli varmas kohe kõike kogutut ka trükki paiskama.

Aastatel 1869–1934 kuhjus tema ettevõtmisel loodud rahvaluulekogusse 100 590 käsikirjalehekülge.

Eisen alustas oma rahvaluulekogumist rahvusliku ärkamisaja tipul. Elu jooksul lävis ta paljude rahvajuhtide ja intelligentidega. Eiseni päevikute põhjal on järeldatud, et tema perekonnatuttavate ringi kuulus Tartu akadeemiline koorekiht ja paljud ülikooli kutsutud välisõppejõud.

Raamatute väljaandmiseks sai ta inspiratsiooni Pärnu kooliõpetajalt Jaan Otstavelilt, rahvaluule kogumises oli suureks eeskujuks Jakob Hurt ja rahvaluulealases tegevuses soome rahvaluuleprofessor Kaarle Krohn.

Ilmselt on Eisen ka kõige rohkem raamatuid avaldanud eestlane, eri andmetel on neid koguni 250.

Juba ülikooli lõpetamise ajaks oli ta avaldanud ligi sada raamatut. Põhiliselt olid need küll õhukesed ja vähenõudlikud rahvaraamatud, mis käsitlesid eri teemasid. Vanemas eas üritas Eisen jõuda ka sisukamate uurimuste juurde, kuid tema käsitlused jäid siiski rohkem harrastaja kui teadlase tasemele.

See tekitas kaasaegsetes Eiseni vastu ka üksjagu vimma. Teda süüdistati rahvalugude saksastamises, tekstide liigses toimetamises ja muutmises. Üsna sageli armastas Eisen just asendada murdekeelt kirjakeelega, mis ajab folkloriste siiani marru.

Jakob Hurdale ei meeldinud samuti, et temaga rahvaluule kogumise alal võisteldakse, ja ta halvustas Eisenit üsna avalikult. Oskar Loorits pidas Eiseni rahvaluulekogusid pealiskaudseteks ja tühisteks, millega polevat suurt midagi peale hakata.

See kõik ei seganud Eiseni raamatutel rahva seas populaarseks saada. Lisaks avaldas väsimatu mees pidevalt artikleid ka ajalehtedes. Kirjutamistuhinas jäi Eisen aktiivseks elu lõpuni, viimased kirjutised ilmusid veel paar kuud enne tema surma.


Soome sõber Eisen

Laiahaardeline Eisen polnud siiski vaid harrastusteadlane. Ta vedas ka agaralt karskusliikumist, mis oli loodud Soome eeskujul.

Soomega suhete arendamisel on Eisenil ka muidu märkimisväärne roll. Juba 1881. aastal käis ta üliõpilasena õnnitlemas Soome kirjanduse seltsi tolle 50. sünnipäeva puhul. Kroonlinnas töötades oli tema koguduses ka soomlasi, mistõttu Eisen pidas ka soomekeelseid jutlusi. Sealt tulid tihedamad kontaktid Soomega ja Eisenist sai esimese eestikeelse “Kalevala” tõlke autor.

Tagantjärele on väga raske hinnata Eiseni mõju Eesti kultuuriloole. Ta ei olnud suur algataja, pigem kaasaaitaja ja järeleaimaja. Ja kindlasti mõjutas ta rohkem oma kaasaegseid kui tänapäeva.

Ometi tegutses ta aktiivselt väga paljudes seltsides ja organisatsioonides. Sealhulgas näiteks Eesti üliõpilaste seltsis, Eesti kirjameeste seltsis ja akadeemilises rahvaluule seltsis, kus teda arvestati ning tema sõnavõtud olid oodatud ja kuulajarohked.

Matthias Johann Eisen
•• 28. september 1857 – 6. august 1934
•• Sündis kooliõpetaja perekonnas. Õppis Haapsalu ja Pärnu koolides. 1885 lõpetas Tartu ülikoolis usuteaduskonna.
•• Juba koolipoisina tegi kaastööd Perno Postimehele. Tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti üliõpilaste seltsis ja Eesti kirjameeste seltsis. Oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi.
•• Publitseeris populaarseid rahvaraamatuid.
•• Folkloristina sai tõuke lüroeepikaga tegelemiseks. Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi jutte. Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose “Kõu ja pikker”.