Matti Maasikas: mees diplomaatia avangardist
Võõrale, kes juhtub pealt kuulma äsja Helsingi suursaadiku koha Moskva oma vastu vahetanud Matti Maasika vestlust mõne põlise relvavennaga, võivad mehe repliigid tunduda hiina keelena. Välja arvatud juhul, kui pealtkuulja enda kirjanduslik haridus on mitmekülgne. Mida näiteks arvata ütlusest “küülik küüliku vastu järgmise küülikuni”? Eks ikka seda, et mõlemad vestluspartnerid peavad midagi tegema (arvatavasti poliitilist) ja soovitavalt kiiruse peale. Parem muidugi, kui vestluspartner teaks ka lause pärit-olu ja konteksti – seda, et jutt käib Fazil Iskanderi 1989. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas eestindatud ühiskondlik-poliitilisest loomajutust “Küülikud ja maod”, mis oma teravuselt jääb vähe alla George Orwelli kuulsale “Loomade farmile”.
Või teine näide. Iga Maasika alluv võib ju teada, et Ostap Bender on Ilfi ja Petrovi raamatukangelane. Aga millise kraadiga pahameelt alluva töö suhtes väljendavad sõnad: ”Kurb lugu, neitsikesed,” ütles Ostap jäiselt,” on raskem mõistatada.
Kultusteoste tsiteerimine on Eesti seltskondades ju üsna tavapärane, aga harva väljub see “Viimse reliikvia” piiridest. Maasika tsitaadimoon pärineb aga võib-olla sadadest raamatutest ja pole tähtsust, kas Katuse-Karlssonilt, Ostap Benderilt, vahvalt sõdurilt Svejkilt või vanalt healt Swantholdi-taadilt – peaasi, et lause oleks ise hea ja asjakohane. Kirjanduslikega kõrvuti võistlevad Maasika mälu ja suu pärast tegeliku elu kangelased Lennart Merist Max Jakobsonini ja Margaret Thatcherist Winston Churchillini. Ja neid tuleb juurde. Soomest lahkuvale Eesti suursaadikule kirjutatud “järelehüüdes” rõhutas Kauppalehti tema eripära, et ta teab peast kogu trubaduur Juice Leskise loomingut.
Kui miski peakski meelest minema, siis on raamatud kohe riiulist võtta, Helsingisse vedas Maasikas neid kodumaalt kaasa terve seinatäie. Nüüd rändab suurem osa sellest koos vahepeal oluliselt kosunud Soome sektsiooniga edasi Moskvasse. “Raamatud annavad mulle palju enam igapäevast kindlustunnet kui ükskõik mis muu. Samas küll kehvemini kui lähedased inimesed,” täpsustab ta inimeste ja asjade tähtsuse järjekorda.
Aastaga diplomaadiks
Kevadel pisut enam kui neli aastat tagasi vahetas Maasikas peaminister Mart Laari büroo juhataja ameti hoopis tagasihoidlikuma koha vastu välisministeeriumis. Ministeeriumi “vana kaader” oli sellisest nn poliitilisest määramisest ehk pühaduseteotusest juurteni solvunud, aga endale tüüpiliselt viisid diplomaadid Maasika-vastase intriigi läbi nii saamatult, et kogu lugu jäigi omavaheliseks virinaks.
Aasta hiljem, kui välisministeeriumis tuli ootamatult ette kantslerivahetus, olid needsamad diplomaadid valmis ta enda hulgast koguni uueks aparaadi juhiks edutama. Lühikese ajaga oli mees end diplomaadina tõestanud, mitte osutunud laisaks poliitpagulaseks. Diplomaatiliselt skandaalset vangerdust õnneks ei toimunud ning kantsleriks sai Priit Kolbre, kes pärib nüüd omakorda Maasikalt Helsingi saatkonna juhtimise.
Välispoliitikaametnike hirmu poliitilise sekkumise ees võib mõista. Kogu iseseisva riigi ajaloo vältel on saadikukohad olnud eriti valimistel kohata jäänud poliitikute hulgas kõrges hinnas ning ministeeriumile on avaldatud pidevat survet jagada neile kohti väljaspool järjekorda.
Maasikas oli siiski erand. Esiteks ei olnud ta ülejääk, sest Laaril ja kogu tema valitsusel olid 2001. aasta kevadel veel purjed üsna tuult täis ning peaminister ei tahtnud oma paremat kätt ja “pimedat poolt” ehk halbade sõnumite viijat sugugi ära lasta. Teiseks oli Maasikas enne Laari büroo juhatamist juba teeninud poolest saadik diplomaadina – juhatades riigikogu välissuhete osakonda ning nõustades välissuhtluses eeskätt riigikogu juhatust ja esimeest Toomas Savi.
Soomlastele oma
Pärast hiilgavat teenistust Helsingi suursaadikuna läheb Maasikas sügisest suursaadikuks Moskvasse, ilmselt Eesti välisteenistuse raskeimale kohale. Soome meedia pühendas Viron Matti lahkumisele lehekülgede kaupa ülistuslugusid, samalaadset tähelepanu on asukohamaa meedias Eesti saadikutest ehk saanud ainult Lennart Meri 1992. aastal. Aga tema lahkus ka oma riigi presidendiks.
Miks nii? Eks Maasikas oli soomlastele nagu üks omade seast, hõimuvendluse asja on ta ajanud pikki aastaid, Soome silla ehitamise staaz on praeguseks poole elukaare pikkune. Toetavaks taustaks ja raamiks on olnud Eesti Üliõpilaste Selts, kus Eesti ja Soome asja on juba enam kui sajandi jooksul enam-vähem üheks ja samaks peetud. Maasikas oli 1988. aastal üks kodumaal EÜS-i tegevuse taastajaid (ja 1991 EÜS-i esimees – õnn, mida ei lange osaks kaugeltki kõigile EÜS-i ambitsioonikatele liikmetele, aga mis igaühe meelest on üks väärikamaid ridu inimese eluloos). “Seltside ja korporatsioonide suurim pluss üliõpilas-elus on see, et seal võid kohtuda kõigi ülikooli teaduskondade esindajatega. Muidu või mujal ajalootudeng vaevalt pikemalt näiteks arstidega suhelnuks.”
Juba mõni kuu pärast EÜS-i tegevuse taastamist kodumaal soojendati üles ka 1928. aastal sõlmitud sõprussuhted Helsingi ülikooli Pohjanmaa osakondadega ja selle loogilise jätkuna oli Maasikas juba aasta hiljem stipendiaadina Helsingis.
Ajal, mil ametlik Soome ei tahtnud veel Eesti iseseisvusest midagi kuulda, pakkus Pohjanmaa valgesoomlaste järeltulijate karmist, ent õiglasest ryssänviha’st tiine suhtluskeskkond isamaalisele eestlasele täisväärtuslikku kodutunnet. Nii tänapäevani, ja pole võimalik kokku lugeda soomlasi, keda Maasikas nende aastate jooksul rahvadiplomaatia vormis poolenisti eestlaseks on pööranud.
Rahulik isamaalane
Loomulikult käänasid pea kõik Eesti haritlaspered juba 1970.–80. aastatel Euroopat igatsedes pilgu põhja suunas, Soome poole. Ja nägid kaugelt üle soome kultuuri väheväärtuslikumast osast, mida ja keda liinilaevad siis ja veel nüüdki Tallinna vaatamiseks kohale parvetavad. Kaugemale näha polnudki raske, eriti ajaloohuvilisel, kelle jaoks tänapäevase Soome iga samm paistis meie kaotatud võimaluste reaalse kehastusena. Meie ilmajäetuse tunne oli Soome olemasolu tõttu eriti valusasti tajutav. Ühtlasi oli Soome esimene koht, kust õppida. On seda praegugi, kuid sõnadest tuleb ka tegudeni jõuda. Tuleb mitte ainult rääkida Nokiast, vaid teha Nokia. Mitte rääkida SITRA-st, vaid teha selline. Mitte jutustada teadus- ja arendustegevusest, vaid panna selleks 4% SKT-st ka eelarvesse kirja. Mitte lobiseda õhuväele vajalikest hävituslennukitest, vaid osta need.
“Soome eestlane Juhan Kristjan Talve ütles kunagi õigesti: lollpead Nokiat üles ei ehita,” täpsustab Maasikas, kes pole kunagi jaganud eestlaste hulgas iseseisvusajal taudina levima hakanud halvakspanu põhjanaabrite vastu. Soomes on palju sellist, mida imetleda, sealhulgas iseseisvus- ja kaitsetahet, mille mõistmiseks pole vajagi käia iga kihelkonna vennaskalmudel. Ometi on Maasikas neid arvukalt külastanud, nagu ka muid Talve- ja Jätkusõja lahingukuulsuse paiku. Sellest, isamaalisusest ja kangelaslikkusest ei pea pidama pikki pidukõnesid, aga teod väärivad järeletegemist. Lahingutes langenute vennaskalmud lisavad isamaatunnet.
Muidugi, kas Maasika puhul ongi vaja seda lisada? Niikuinii peab eesti rahvas keskmiselt ju isamaaliitlasi liiga jäigalt rahvuslikuks. Maasikas, kellest sai Isamaaliidu liige aastal 1992, pole küll kunagi kuulunud erakonna marurahvuslikku tiiba, kui kasutada poliitiliste oponentide diagnoosi. Ta pole kunagi olnud ka erakonna avalik staar. Kuid avaliku nähtavuse ja tegeliku mõjuvõimu vahel polegi erakonnas ilmtingimata otsest seost. Maasika erakondlik teenistuskäik on tagasihoidlik: 1994–1996 välissekretär, kes aga Laari lähedase kaastöölise ja taustajõuna on pidanud allutama oma tahtele nii Tunne Kelamit kui ka Toivo Jürgensoni, rääkimata Jüri Mõisast või teistest Isamaaliidu ajutisematest solistidest.
Poliitiline mõjuvõim ei piirdu Eesti mitmeparteisüsteemis ainult ühe erakonnaga. Koalitsioonide koostöös ja lahingutes opositsiooniga on Maasikal tulnud rõhuda pea kõiki Eesti poliittaeva vägevaid Kallasest Ilveseni. Diplomaatiliselt, avaliku kärata – aga ainult nii ongi olnud võimalik efektiivselt töötada.
Ega see teistes erakondades teisiti ole. Kurnav töö, muuseas, mille eest avalikku tänu ja tunnustust ei tule. Aga kui ausalt mängid, siis põhipartnerite ja ka otseste vastaste respekti ikka saavutad. Isegi Edgar Savisaar võib olla kindel, et jutte tema hiljutisest südamehädast ning sellest toibumisest Helsingi saatkonna diivanil lekitas Eesti meediasse pigem tema ise kui suursaadik Maasikas.
Kolm aastat üldajalugu
Nõukogude võimu tingimustes oleks Maasikast pidanud saama ajaloolane. Võib-olla koolmeister, kes oleks ehk tampinud õpilastele pähe N Liidu riigi ja õiguse aluseid või siis jätnud selle tegemata ning saanud kiiresti sule sappa. Aga võib-olla konutanuks ta hoopis mõnes nurgataguses teadusinstituudis ja seal koos teiste omasugustega ekspeditsioonideks ette nähtud piiritust timmides kurvalt omavahel vaielnud, mis Eestis tegelikult juhtus, milline oli tõeline ajalugu ja milliseid keelatud materjale kellelgi on õnnestunud erifondist leida.
Igatahes aasta oli 1985 ja ajalooteaduskonda õppima Maasikas läks. Praegu põhjendab ta oma valikut nii: “Politoloogiat ega sotsioloogiat toona õppida ei saanud. Ajalugu oligi kõige ühiskondlikum õppeaine ja minu jaoks seega loogiline valik. Tagantjärele oskan lisada, et 1980–90-ndate vahetuse Tartu ülikooli ajalookursus oma alati eestimeelsete õppejõudude ning mammutpikkade üldkursustega – näiteks kolm aastat üldajalugu – oli mulle üldharidusliku baasi mõttes igati hea ja vajalik. Ülikool peabki inimest harima, mitte kitsalt erialaseid oskusi õpetama.”
Muidugi ei teadnud ta ette, et valib täiesti naturaalse sinimustvalge atmosfääri, mis ametlikult purupunase programmi taga ajaloo osakonnas ja eriti Vana Pälsoni ühikas tegelikult vohas. Mis see 18-aastane ikka teab! Ta ei saanud ka valida seltskonda, kellega koos õppida – viimast tegevust oleks küll täpsem nimetada süstemaatiliseks ja igapäevaseks nõukogude korra õõnestamiseks. Aga seltskond oli hea. Esimeses raundis sai Maasikas küll vähe kaasa lüüa, sest Vene kroonu korjas ta ära – Severomorskisse Põhjamere laevastiku leivatehasesse kupjaks (ametliku nimega vanemleibnik, starsi hlebnik), laevadele leivakoormaid suunama. Magus amet, kui kõrvutada paljude muude eakaaslastega, kelle saatuseks oli Afganistan, vangivalvuri koht sisevägedes või vihatud okupandi roll kuskil Ida-Saksa või Poola plangutagustes. “Nagu toonases armees üldse, oli ka minu sattumine just sellele kohale täieliku juhuse ning süsteemi süstemaatilise juhmuse kokkulangemise tulemus. Või laiemalt: kogu Nõukogude sõjavägi, mis oleks pidanud olema riigi olulisim, parimini rahastatud ja parimini funktsioneeriv osa, oli tegelikult Nõukogude süsteemi kõigi vigade kehastus. Riiki riigis polnud võimalik ehitada, juhul kui keegi seda üldse kunagi prooviski.”
Ühesõnaga, nii hull ei olnud, et oleks patsifistiks teinud. Vastupidi, Maasika isamaaline palett oleks praegu poolik, kui selles puuduks riigikaitseline värvilaik. See ei tähenda midagi nii kirglikku kui 1990-ndate alguse kaitseliit, vaid mõtleva inimese mõtestatud panust reservohvitseride kursuste ning hilisemate staabiõppuste kujul. Asja loomulik jätk oli Eesti Reservohvitseride Kogu liikmelisus, mitte küll juhi või aktivistina – selleks ei anna töö välismaal võimalusi. Aga liikmelisuse fakt iseenesest annab eeskuju (välisministeerium pole ainus riigiasutus, kus hea toon nõuab tervetelt meestelt vähemasti sümboolsetki riigikaitselist panust, see on nii ka eraettevõtetes, mille juhid on reservohvitseriks saanud ja sellega otsa lahti teinud).
Isegi kui olukord riigis peaks väga tõsiseks minema, on selge, et keskealisi tippjuhte esimeses järjekorras rindele ei suunata. “Rohkem on asi põhimõttes, et teistelt saab nõuda seda, mida ise oled teinud. Peale muu oli hästi hea oma silmaga näha, et Eesti riik suutis kõigest mõne taasiseseisvumisjärgse aastaga üles ehitada sõjaväe, mis on loogiline ja indiviidi arvestav. See suhtumine töötab reaalses elus kordi paremini kui mehaaniline drill ja inimeste käsitlemine ajudeta karjana, mida olin näinud Nõukogude sõjaväes.”
Mis Maasikast Moskvas saab, hakkab septembrist saadik paistma. Soomes oli ta sõna otseses mõttes iga maakonna, iga valla Eesti saadik. Sest igal pool aeti Eesti asja, igal pool leidus eestlastega sõprust pidavaid organisatsioone. Venemaa avarustes on olukord vastupidine. Eesti saatkond on nagu punker, kust pole tööasjus võimalik palju väljas käia. Vorkutas ega Norilskis Eesti sõprusühinguid ei tegutse, kuigi neis paigus elas ja suri kunagi vangilaagrites tuhandeid eestlasi.
Maasikas ise võtab asja rahulikult. Kui juhtub, et MID-i karastunud kaader oma hoiakuid ei muuda ja jutule ei võta, siis piisavalt töömahtu annavad ka suurlinnas resideeruvad EL-i ja NATO liitlasmaade kolleegid.
Aga üritama peab enamat, abiks vanad head Gogol ja Saltõkov-Stsedrin, kelle tsiteerimisega peaks haritud venelast olema võimalik sama edukalt püüda nagu Aleksis Kiviga soomlast.
