lasena 20. Eesti SS-diviisi rügemendiülemast

kindlasti lugu pidav peaminister Mart Laar ega

ka kaitseminister Jüri Luik.

Võib-olla ei pea valitsuse liikmed – erinevalt kaitseväe juhatajast kindralleitnant Johannes Kerdist – Alfons Rebase ümbermatmist piisavalt tähtsaks sündmuseks, et seda oma kohalolekuga austada. Teisalt on võimalik, et valitsus püüab veidi vastuolulise käitumisega vältida võimalikku propagandarünnakut.

Vaieldamatult on Alfons Rebane sel sajandil vapramaid ja andekamaid Eesti sõjaväelasi. Kuid nii nagu kõigi Saksa poolel sõ-dinud eesti meeste mainet, rikub temagi head nime tagantjärele väeosa nimetuses sisalduv kurikuulus täheühend SS. Balti riikide jaoks on lootusetu lakkamatult seletada, et relva-SS väeosadel pole vähimatki pistmist inimsusevastaste kuritegudega.

Niipea kui Vene propaganda peab vajalikuks seda teemat jälle tõstatada, leidub alati küllaga Lääne-Euroopa ja Ameerika ajakirjandusväljaandeid, mis sööda alla neelavad. Venemaa viimaste aastate suurim propagandarünnak Balti riikide vastu tabas 1998. aasta kevadel Lätit ning toona oli rünnaku ajendiks just Läti relva-SS veteranide kokkutulek Riias ning Läti kaitseväe juhataja osalemine sellel.

Ühendatud Rahvapartei korraldas sel nädalal Toompeal pikette, mille ettekäändeks oli protestimine valitsuse otsuse vastu toetada Rebase ümbermatmist rahaliselt, tegelikuks ajendiks aga soov esineda suurele vene valijaskonnale enne

lähenevaid kohaliku omavalitsuse valimisi.

Et ka vene valijad mõtlevad üha rohkem argiste asjade peale, siis on vene parteidel jäänud vähe emotsionaalseid ja puhtrahvuslikke teemasid, mille najal oma olemasolu õigustad. Võitlus Tõnismäel paikneva pronksmehe teisaldamise ja "fashistliku" Alfons Rebase ümbermatmise vastu annab selleks haruldase võimaluse. Kui näiteks Tallinna linnavolikogus viljelevad vene valijate lemmikud Keskerakond, Vene Erakond ja Ühendatud Rahvapartei ühist poliitikat, siis surnud sõjameeste abil suudavad vene erakonnad end Keskerakonnast selgelt eristada.