“Me ei ole väliseestlased”

 (1)

Igal argipäeva hommikul täpselt kell pool kuus vajutab Hannes Roosaar (39) oma Dublini korteris äratuskella kinni.



Ta teeb paar võileiba ning vaatab telerist täisringi Euronewsi uudiseid. Seejärel astub ta majast välja – Roosaar jagab korterit Iirimaal töötava poolatari ja filipiinlasega, “house sharing” ütleb ta selle kohta laitmatu hääldusega – ja läheb jalgsi tööle.

Kell kolmveerand seitse on Roosaar juba tööl ja sõidab garaažist välja. Ta on bussijuht, kes toob hommikuti Dublini eeslinnade inimesi linna tööle ning õhtul sõidutab tagasi. Roosaar on Dublinis olnud juba kolm aastat ning kolmandiku kuuteenistusest saadab ta koju perele. “Eestis ei tulnud rahaliselt enam toime,” ütleb ta. 30 000 krooni teenib Iirimaa bussijuht kuus peo peale, Eestis jääks see summa keskmiselt 5500 ja 8000 vahele.


Roosaar on üks neist tuhandest bussijuhist, kes on Eestist välismaale tööle läinud. Ainuüksi Soomes on vähemalt 600 Eesti päritolu bussijuhti. Lisaks veel 359 arsti, 27 hambaarsti ja 63 meditsiiniõde. Ning sadu ehitajaid, talutöölisi.

Sotsiaalministeeriumi arvutuste järgi on Eestist pärast Euroopa Liiduga ühinemist lahkunud 10–15 000 eestlast. Lisaks veel need, kes on varem läinud, suundunud õppima ja jäänud kauemaks või abiellunud. Täpset Eestist lahkunute arvu ei tea aga keegi. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest puudub Eestis kohustus elukohta registreerida. Näiteks Saksamaal tuleb end elukohast välja registreerides anda linnavalitsusele oma uus aadress – mis võimaldab teha ka usaldusväärset rändestatistikat. Eesti on aga sunnitud enda väljarännanute arvu leidmiseks tülitama teiste riikide elanikeregistreid. Nii saabuvadki kaootilised andmed, mille põhjal ei saa teha suuri üldistusi. Nagu näiteks: 2006. aastal töötas Suurbritannias 1460 eestlast; mullu kevadeks oli Rootsis elamisluba antud 1418 eestlasele; 2005. aasta augustis oli Norra tööluba 678 eestlasel; 2005. aasta 30. juuni seisuga töötas Saksamaal 698 eestlast; 1. maist 2004 kuni 31. juulini 2005 oli Iirimaal väljastatud eestlastele 2861 isiklikku avalike teenuste numbrit. Ja nõnda edasi.

Usaldusväärseid andmeid ei saa ka kodakondsusest loobumise statistikast, sest enamik lahkujaid säilitab Eesti kodakondsuse. Alates 1991. aastast on Eesti kodakondsusest loobunud 2797 inimest, kellest enam kui pooled – 1680 – on uueks kodakondsuseks valinud Soome oma. Teisel kohal on Rootsi (421), järgnevad Venemaa (363) ja Saksamaa (231).

Ehkki igasugune usaldusväärne statistikagi puudub, tahab tänavu kevadel ametisse astunud valitsus käivitada “riikliku programmi eestlaste tagasikutsumiseks”. Kuidas seda teha? “Me alles hakkame mõtlema, mis on see präänik, mis inimesed tagasi toob – keda huvitab raha, keda missioonitunne,” ütleb rahvastikuministri nõunik Eduard Odinets. “Peame tegema selgitustööd, et oleme normaalne, turvaline, hea majandusega Euroopa riik.” Kas on ehk midagi õppida teiste riikide sarnastest programmidest? Esimese näitena turgatab Odinetsile pähe … Venemaa, kes samuti kutsub kaasmaalasi kodumaale, meelitades neid korterite ja töökohtadega.

Kuid ei saa öelda, et Eesti poleks inimeste isade maale tagasi meelitamiseks seni midagi teinud. Juba alates 1992. aastast on migratsioonifond toetanud enam kui 1100 eestlase või Eesti kodaniku tagasitulekut. Neile pakutakse nõustamist töökoha ja eluaseme leidmisel ning need, kes on Eestist ära olnud enam kui kümme aastat, saavad 35 000 krooni tagasitulekutoetust inimese kohta. Eestisse tagasipöördumine ahvatleb rohkem ida poolt tulijaid: toetuse saajatest kaks kolmandikku moodustavad Venemaalt saabujad ning ülejäänud kolmandiku Abhaasia, Läti ja Ukraina eestlased. Kuid mullu maksti tagasipöördumistoetust näiteks ka kuuele Soomest, kolmele Kreekast ning ühele Küproselt tulijale. Peale selle on toetatud koguni kaugelt Kongost tagasipöördumist.

“Alates eelmisest aastast võib märgata uut huvi tõusu tagasipöördumise vastu, seda ka lääne poolt tulijate seas,” ütleb migratsioonifondi juhataja Ede Teinbas. “Palgad on tõusnud ning paljud noored ütlevad, et Eestis on üksikisikul suuremad võimalused midagi muuta.” Teinbas usub sedagi, et suurt rolli mängib ka võimalus olla omakeelses keskkonnas, koos pere ja sõpradega.

Aga mis siis, kui välismaal on oldud juba nii kaua, et sõprussuhted on katkenud ning mureneb ka identiteet?

Loe veel

Väikerahvas lahustub lihtsamalt

1. juuni õhtu Berliinis Friedrichshainis väikeses džässiklubis. Täna astub siin üles Eesti päritolu, kuid Pariisis elav laulja Lembe Lokk koos pianisti Vincent Piot’ga. Pilet maksab viis eurot, tagahoovi keldrikorrusel asuv klubi on pisut enam kui kolmveerandtäis. Ühe pika laua taga istub kümmekond eestlast. Ehk umbes kümnendik-kahekümnendik Berliinis elavatest eestlastest.

Ettekandja käib vaikselt ringi, inimesed suitsetavad, tellivad jooke, kontsert jõuab aegamööda lõpule. Lahkudes räägivad eesti laudkonnas istunud omavahel juttu, sekka lipsab saksakeelseid sõnu, kohati terveid lauseid.

Arvo Wichmann (39) on Berliinis elanud juba 18 aastat. 1984. aastal abiellus ta Eestis endast kümme aastat vanema sakslannaga. 1980-ndate lõpul hakkas naine kartma, et jääb impeeriumi kokkuvarisemise hammasrataste vahele, ning 1989. aastal kolis paar Ida-Berliini. “Mind hämmastas müüri langemise eelses Ida-Berliinis valitsenud surutis,” meenutab Arvo. “Isegi Nõukogude ajal oli Eestis kergem. Siin olid aga inimesed nii eingeängt, solche Stimmung war in der Luft.”

Tisleriks õppinud Arvo alustas Berliinis tööd köögimööbli ehitajana. Kuid linnas, mis meelitab pärast müüri langemist kunstnikke ja muusikuid kogu maailmast, sai ajapikku temastki kunstnik. Arvo pildistab motiive ja maalib džässmuusikuid.

Kas Arvo tahaks Eestisse tagasi tulla? “Olen sellele mõelnud,” ütleb ta. “Kuid ma ei usu, et see nii läheb.” Talle meeldib Eesti loodus, kuid raske haiguse läbi põdenud mees vajab Saksamaa tervishoiusüsteemi. “Ma pole Berliini kolimist kunagi kahetsenud.”

Ajapikku on Arvol tekkinud Berliinis oma sõprusringkond. Mõtleminegi käib rohkem saksa kui eesti keeles. Eestikeelse jutu sisse lipsab saksakeelseid sõnu ning Läänemere kohta ütleb Arvo Idameri. “Kui nii kaua ära olla, muutub eesti keele rääkimine isegi väsitavaks,” sõnab mees. Seda enam, et Berliini eestlaste omavaheline läbikäimine olevat viimase paari aastaga hõredamaks jäänud. “Varem hoidis väliseesti kogukonda rohkem koos ka saatkond, kes korraldas kõikvõimalikke üritusi, nüüd tehakse seda vähem,” kurdab Arvo. Berliini eestlased peavad ühiselt vabariigi aastapäeva, jaanipäeva ja jõulupidu ning kogunevad ka siis, kui esineb mõni Eesti muusik või avatakse mõne Eesti kunstniku näitus.

Väikerahva emigrantkogukonnal on raskem võõrsil elades oma identiteeti hoida kui suurrahva esindajatel. Näiteks poolakatel, keda elab Berliinis 43 000, on omad kooskäimiskohad, nagu näiteks populaarne “Club der polnischen Versager” (tõlkes: poola luuserite klubi), kus toimuvad ka filmiõhtud ja kontserdid. Ka türklased, keda elab Berliinis 116 000, on koondunud elama peamiselt ühte linnaossa – Kreutzbergi –, kust leiab mošeesid, türgi meesteklubisid ning söögikohti. Soojade ilmade saabudes kolivad türklased tänavale elama: diivanid ja raadiod tassitakse kõnniteele ning grillid pannakse otse tänaval huugama.

Venelastelgi, keda elab Berliinis 14 000, on lihtne oma keele- ja kultuuriruumi hoida. Pastlaid ja kama ei näe aga kuskil.

Eestlased kuuluvad Berliini rahvastikustatistikas rubriiki sonstige (“muud”). 2004. aasta 1. mai seisuga elas Berliinis 222 Eesti kodanikku. Piisavalt vähe, et suurlinnas hajuda. Piisavalt palju, et igaüks leiaks siiski mõne rahvuskaaslasest sõbra.

“Jah, poolakad ja venelased käivad omavahel tihti koos, aga eestlasi on vähe ja nad lahustuvad ära,” ütleb Reet Tamme (34), kes tuli üheksa aasta eest Berliini õppima ja jäigi. “Kui üldse vaadata maailma immigrantide ajalugu, siis see, kas ühte või teise riiki kolinud rahvuse esindajad suudavad luua oma subsüsteemi, sõltubki nende arvust.”

Kord kuu-kahe tagant kohtuvad omavahel nii Teise maailmasõja eel- ja järellainetuses Berliini sattunud eestlased kui ka need, kes lahkusid juba taasiseseisvunud Eestist. Ehkki omavahel puututakse kokku, hoiavad uued ja nn vana kooli väliseestlased omaette. “On ka arusaadav, et kui noor inimene tuleb Eestist Berliini, ei pruugi ta saada suureks sõbraks nendega, kes on temast kaks-kolm korda vanemad ja olnud siin juba aastakümneid,” ütleb Tamme. Liiatigi peavad eestlaste kokkusaamised – ehk Stammtisch’id – konkureerima Berliini niigi ülitiheda kultuurikalendriga.

Välja rändavad noored naised

Kadri Kiviste (31) kahe ja poole aastasel pojal Martinil on “emme” ja “tata”. Viimane sõna tähendab tšehhi keeles “issit”.  

Kadri elab koos oma keemikust abikaasa Petriga Lõuna-Tšehhimaal Brnos rohelusse uppunud aiaga suures majas. Nende peres räägitakse kolme keelt: Kadri kõneleb lapsega eesti keeles, Petr tšehhi keeles ning Kadri ja Petr omavahel inglise keeles. Ehkki Kadri valdab ka tšehhi keelt, tahab ta lapsega rääkida oma emakeeles. “Sa pead ju lapsega kogu aeg rääkima ja seletama talle asju, mida sa talle üheski teises keeles ei oska rääkida,” ütleb Kadri. “Näiteks ükskord osutas laps tuletõrjehüdrandi poole ja küsis: mis see on? Ma poleks osanud küsimusele vastata üheski teises keeles.”

Väike Martin teabki: kui ta kõnetab ema, siis valib automaatselt eesti keele, isaga aga tšehhi keele. Inglise keelt laps ei oska. “Kõnearengu uuringud näitavadki, et laps õpib ära vaid need keeled, milles tema poole pöördutakse,” teab filoloogist Kadri. “Näiteks kui ta vaatab võõrkeelt passiivselt telerist, siis seda ta ei omanda.”

Brnos elab peale Kadri Kiviste veel vaid üksainuke eestlane. Kadri hoiab end Eesti eluga kursis: loeb iga päev interneti vahendusel uudiseid ja isegi valib interneti kaudu. “Ma ei pea ennast mitte välis-, vaid kodueestlaseks,” ütleb kuus aastat välismaal elanud naine. Kuid ometi nimetab ta eestlaste kodumaale tagasikutsumise kava liiga optimistlikuks. “Välismaal elamise taga on inimeste isiklik otsus, mida riik suurt mõjutada ei saa,” arvab ta. Tartu ülikoolis skan-dinavistikat õppinud naine kurdab vaid enese-teostuse nappuse pärast: tema ainsaks profes-sionaalseks tegevuseks on nädalas kuue keeletunni andmine Brno vee- ja kanalisatsiooniettevõtte juhtidele, kes tahavad paremini inglise keelt osata. Ülejäänud aja veedab Kadri lapsega kodus.

Kadri Kiviste on vaid üks neist paljudest Eesti naistest, kes on riigist lahkunud pärast välismaalasega abiellumist. Kui palju neid kokku on, selle kohta taas statistika puudub. Ainuüksi Tallinna perekonnaseisuamet väljastab aastas 500 tõendit, mida läheb vaja välismaal abiellumiseks. Kolmveerand neist läheb naistele, ütleb perekonnaseisuameti juhataja Karin Kask. Ta on täheldanud ka seost populaarsete turismisihtkohtade ja abielude vahel: “Kui algasid turismireisid Egiptusse, hakkasid tõendid minema Egiptusse; kui populaarseks turismisihtkohaks muutus Itaalia, siis Itaaliasse.” Mullu abiellus Tallinna perekonnaseisuametis 5776 inimest, neist Eesti kodanikke 1584.

Sageli tipneb abieluga ka välismaal õppimine – nagu Kadri ja Petri puhul. “Kuna õpinguteaeg jääb kõige magusamasse partneriotsingute aega, siis lõpeb välismaal õppimine tihti ka välismaal abiellumisega,” ütleb Kask. Statistika näitab, et naised on mobiilsemad kui mehed: näiteks ülemöödunud õppeaastal õppis Erasmuse programmiga välismaa ülikoolides 177 Tartu ülikooli tudengit. Neist 142 ehk neli viiendikku olid naised.

Seda, et eriti just noori naisi tõmbab nn perifeeriast tsentrisse, ääremaalt suurlinnadesse rohkem kui mehi, on näidanud mitmed varasemad demograafilised analüüsid. Naised rändavad läände ja suurlinnadesse ka näiteks Ida-Saksamaa vaestest liidumaadest, kus on kümme protsenti rohkem noori mehi kui naisi. Seevastu jõukates suurlinnades nagu Münchenis, Hamburgis või Düsseldorfis on 18–29-aastaste vanuserühmas naiste ülekaal. “Süstemaatiline naisterööv!” kisendavad ajalehepealkirjad. Berliini demograafiainstituudi juht Reiner Klingholz seletab seda mitmeti: esiteks on naistel meestest parem haridus, nad on mobiilsemad ja motiveeritumad. Teiseks põhjenduseks toob demograaf ammutuntud soorollid ja -ootused: enamik naisi ei taha endast madalama hariduse ja positsiooniga partnerit. Nii ongi sotsiaalprobleemide all vaevlevates Ida-Saksa liidumaades probleem: kaaslast ei leia katkenud kooliteega noored mehed ega kõrge kvalifikatsiooniga naised. Naised lahkuvad, mehed jäävad.

Statistika osutab, et eeldused sääraseks arenguks on ka Eestis. Viimastel aastatel on põhikoolist aastas välja langenud tuhatkond last, kellest 80% on poisid. Kõrghariduses kasvab aga naiste osakaal: kui 1995. aastal moodustasid naised kõigist Eesti bakalaureusetaseme tudengitest 52%, siis 2005. aastal juba 60,4%. Ning kahe aasta eest olid tervelt kaks kolmandikku magistritaseme tudengitest naised. Ehk siis: vanemahüvitisest veelgi enam võib Eesti iivet mõjutada hariduspoliitika ja poiste suur põhikoolist väljakukkumine.

Kui juured on juba mujal

Rene Tammist (28) jagab oma aega Brüsseli ja Strasbourgi vahel. Ta töötab kolmandat aastat poliitilise nõunikuna Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Rene tööpäevad on pikad: ta alustab tööd hommikul kell pool üheksa ning Strasbourgi istunginädalal venib see mõnikord 16–17 tunnini. Puhata saab nädalavahetustel, mis mööduvad sageli mõnes teises Euroopa riigis.

Ühtekokku töötab Euroopa Liidu institutsioonides – komisjonist parlamendini ja kontrollikojast nõukoguni – paar-kolmsada eestlast. Lõviosa neist on tõlgid. Enamik neist, kellel on pärast karmi konkurssi õnnestunud saada tähtajatu leping, võivad eeldada, et kõrgepalgaline töökoht on kindel kuni pensionini.

Brüsselis on eestlastel lihtsam ühte hoida kui üheski teises lääne suurlinnas. Esiteks on enamik neist üheealised: kahekümnendate eluaastate lõpust neljakümnendate alguseni. Teiseks ühendab neid laias laastus sarnane töö: eestlastest euroametnikel on lihtsam leida omavahel ühist keelt kui näiteks New Yorgi “vana kooli väliseestlasel” illegaalist ehitustöölisega. Ning kolmandaks elab Brüsselis piisavalt palju eestlasi, et tekiks kogukonnatunne: ühistest üritustest kuni laulukoorini.

Ehkki Brüsseli eestlased on Eestiga enam seotud kui teised nn uusemigrandid, kurdab Renegi, et tunneb teatavat kaugenemist. Ja seda vaatamata sellele, et käib Eestis vähemalt korra kuus ning jälgib uudiseid. “Ära kaob see teatav touch: kui sa ei ole otse mingite sündmuste keskel, siis ei tunneta ka nendega kaasnevat mentaalset või emotsionaalset tausta,” ütleb Rene. “Vahepeal tekib tunne, et ei saa päris hästi aru, mida inimesed mõtlevad. Näiteks kui oled Eestis seltskonnas ja keegi ütleb mõne vihje, mille peale kõik naeravad, siis sa ei saa lihtsalt asjale pihta.”

Ning hoolimata sellest, et Brüsselis elavad eestlased statistiliselt paremini kui kuskil mujal, on sealgi muresid. “Kes on Brüsselisse tulnud üksi, mitte perega, võib tunda ennast siin üksinda, kuigi teda ümbritseb palju inimesi, pidevalt toimub midagi, pidevalt kutsutakse kuhugi,” ütleb Rene. “Aga palju on ka pinnapealsust.”

Kaugeltki mitte kõik korralikku karjääri teinud uusväliseestlased ei tööta Brüsselis. New Yorgi advokaadibüroos töötav Piret Loone (34) on Ameerikas elanud juba 16 aastat, pea pool elu. Ta lendas Ameerikasse õppima 18-aastaselt täpselt augustiputši ajal – 19. augustil 1991. “Siis olid Nõukogude Liidu viimased päevad ja mõtlesin, et kui poliitiliselt olukord väga halvaks läheb, jäängi Ameerikasse,” meenutab Piret. “See oli nagu pimedusse astumine – ma ei teadnud, mis edasi saab ja kas näengi koduseid niipea.”

Poliitiliselt läks kõik paremini, kui oleks võinud loota, ent Piret Loone jäi ikkagi Ameerikasse. Temast on saanud äriõigusega tegelev edukas advokaat, kes esindas tunamulluse skandaali ajal näiteks ka LHV-d. Pikkade aastate järel räägib ta inglise keelt peaaegu aktsendivabalt. Tagasi tulla ta niipea ei kavatse.

“Siin tekib küsimus: mis ma Eestis teeksin?” ütleb ta. “Ma olen ikkagi Ameerika advokaat ning seni pole ma leidnud Eestist väljakutset, mis paneks mind siinseid juuri üles kiskuma.”

Tipp-professionaalid on mingis mõttes kosmopoliidid, kes tulevad tagasi, kui Eestis on suurepärane väljakutse, ütleb Loone. “Kuid mida saab siin teha riik, kui ta ei hakka just otseselt töökohti looma?”

Kuid elu ei koosne üksnes tööst ning Piret Loonele meeldib New York ka elukeskkonnana. “Siin elab seitse miljonit inimest, see on multikultuurne linn ja maailma finantskeskus. Eesti on sellega võrreldes lihtsalt üks rahulik tore väike koht.”

Valitsuse soov eestlasi kodumaale tagasi meelitada võib toimida nende puhul, kes on lahkunud hooajaliselt ja jätnud pered Eestisse – nagu näiteks bussijuhid, aga ka teadlased –, eraäris läbi löönud tipp-professionaalide puhul on see aga küsitav. Nagu nendegi puhul, kes on välismaalasega abielus. Tavaliselt valitakse uueks kodumaaks mehe pärit-olumaa – kuid on ka erandeid.  

Tagasitulijad

Ruth Shimmo (40) abikaasa on jaapanlane. Ning just abikaasa Masahiko mõte oli, et nad peavad elama Eestis. “Mu mees oli seisukohal, et oleks hea elada maal, mis vähemalt ühele meist on kodumaa,” meenutab Ruth. “Ning kuna tal ei olnud isu Jaapanisse tagasi minna, siis saigi selleks maaks Eesti.” Praeguseks kaks aastat Eestis elanud Masahiko tuleb juba sujuvalt toime eesti keelega ning on leidnud siin ka keemikuna töökoha. Nüüd kasvab peres ka 13-kuune tütar Aska Helena.

Nii Ruthil kui ka tema abikaasal Masahiko Shimmol on seljataga pikk akadeemiline karjäär. Aastatel 2003 kuni 2005 elas keemikutest paar Helsingis ja tegi teadustööd Helsingi ülikoolis – Masahiko töötas Helsingi ülikoolis juba varem. Seejärel otsustati aga tagasi tulla ning mõlemad leidsid töö Eestis: Ruth ülikoolis, Masahiko erasektoris.

“Teadlasi on üldse hakanud tagasi tulema,” ütleb Ruth. “Meil on dünaamilisust rohkem ja ka akadeemilist karjääri on lihtsam teha.” Teatud vahetus Eesti ja välismaa vahel on normaalne ja seda ei pea kartma, ütleb Ruth. Kuid mida paremaks läheb elu, seda vähem inimesi läheb ära ja seda rohkem tuleb tagasi.

Sama kinnitab ka demograaf Kalev Katus. “Vaikselt on kadumas selline elustandardite erinevus Eesti ja Lääne-Euroopa vahel, nagu oli 1990-ndate algul,” ütleb ta. Sellele viitab ka näiteks tõik, et eestlaste arv Soomes on juba mitu aastat püsinud sama: 20 000 ringis. Ning kolmveerand Eestist lahkunuid elabki Katuse andmeil põhjanaabrite juures. Ka Eesti kodakondsusest loobumine ei ole enam nii populaarne kui varem: näiteks 1999. aastal loobus sinipassist 533 inimest, mullu vabastati Eesti kodakondsusest aga vaid 15 meest ja naist.

20. augustil lendab Eestisse pärast kolmeaastast Iirimaal töötamist ka Hannes Roosaar. Seekord jäädavalt. “Aitab,” ütleb Roosaar. “Emagi ütleb: ega sa, pojake, ei jõua kogu maailma raha ära teenida.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare