Meie reisidel on alati eesmärk – läheme kohtuma teiste meditsiinitudengitega üle kogu maailma, toimub IFMSA (International Federation of Medical Students’ Associations) peaassamblee. IFMSA on maailma suurim tudengiorganisatsioon pea kahe miljoni liikmega 95 riigist ja ka EAÜS (Eesti arstiteadusüliõpilaste selts) kuulub sinna.

Reisi ametlik osa leidis aset reggae sünnimaa põhjaranniku kuurortlinnas Ocho Rios. Jamaical on tegelikult enamik rannaäärseid linnu kuurortlinnad, sest turism on saareriigi peamine sissetulekuallikas ja tüüpiline turist on pungil rahakotiga ameeriklane.

Õnneks juhtusime sinna madalhooajal – augustis on nii palav, et kogukad ameeriklased ei kannata seda välja. Meile sobis – saimegi pisut vabamalt hingata.

Ocho Rios ootas kõiki peaassambleel osalejaid all inclusive pakett, mis tähendas lakkamatut söömist ja joomist seitse päeva jutti täiesti tasuta. Jamaica olevatki all inclusive hotellide sünnimaa ja mõnes mõttes on säärane olukord mõistetav – kui valge turist läheb hotelli, ei teki tal vajadustki hotelli alalt välja minna, sest söök (valida saab mitme köögi vahel) ja jook on hotelli poolt, ostud saab teha kohalikus giftshopis, rannaäär on puhas, basseine ligi kümme, veespordi võimalused käe-jala ulatuses – mida hing veel ihaldab? Nojah, võib-olla ameeriklase hing rahuldub sellise mugavusega, kuid meie, noorte ja seiklishimuliste eurooplaste hing ihkas enamat – tahtsime näha ka kohalikku elu.

Kanepit läheb?

Kui esimest korda hotelli alalt välja hiilisime, haakis end otsekohe külge ahvatlevate pakkumistega kohalike parv. “Oi, kena neiu, sa peaksid endale patsid laskma teha,” oli väga sage lause, mida kohalikud naised tõid meie juukseid sõrmede vahelt läbi lastes kuuldavale (küsides nii muu seas lõpetuseks: “Aga äkki tahad kanepit ka?”).

Ocho Rio käsitööturul (kus on muide sama kaup, mis poodideski ja ka poodides saab kaubelda, nii et pole väga vahet, kas käia poes või turul) õppisime pisut ka kohalikku keelt. Tädikeste putkadest mööda jalutades kostis pidevalt: “Looky-looky, cheapy-cheapy!” Kui tänaval edasi jalutades mööduvat kalameest kõnetasime, teadsime kohe, mida talle öelda: “Looky-looky, fishy-fishy!” Ent kui tahtsime temaga koos pilti teha ja ta meile neid kalu hoida andis, mõtlesime omaette: “Fishy-fishy, stinky-stinky...”

Kohalik ööelu on kirev. Igas linnas on oma Margariteville, mis tähendab merega piirnevat lahtist ööklubi, kuhu on sisse ehitatud bassein – kui tantsimisest ära väsid, lased torust pika liuga end jahutavasse vette, samal ajal ultraviolettkiirguses helendavast klaasist Margarita-kokteili mekkides.

Pärast ametlikku osa otsustasime tutvuda rohkem kohaliku eluga, kuid üllataval kombel sattusime kohalike soovitusel ikkagi all inclusive hotelli saare läänekaldal Negrilis. Seal aga teenindus nii tore polnud, sest torudest kadus tihti vesi (ühtlasi ka tubadest raha). Küll aga oli seal rand ja rannaäär palju ilusam ning loomulikum.

Ühel päeval viis kohalik hipi Alpha meid paadiga merele kala püüdma, muidugi tasu eest. Kuna saarel on 70% elanikest vaesed, siis ei jäänud meil muud üle, kui pidimegi pea iga sammu eest maksma. Kalalkäik tasus end igati ära, sest peale kauba sai näha huvitavat mereelu, kusagil avamerel paistis põhi kuue meetri sügavuselt kätte – imeilus helesinine vesi ja igasugu põnevaid mereelukaid selles hulpimas.

“Oi, vaadake siia, paadist paremale!” hõikas King Alpha. Nägime punaka kilbiga merikilpkonna meie kõrval ujumas. Järgmisel hetkel suunati meie pilgud teise suunda, kus lõbutsesid delfiinid, seejärel näitasid end meile lendkalad.

Hingelt rastafar’id

Korduvalt kerkis pähe mõte, et küll Jumal on olnud suuremeelne sealsete paikade loomisel – sellist kirgastavat vaatepilti meie külmal ja kõledal põhjamaal juba ei näe. Jamical pulbitseb loodus aga säärastes värvitoonides, mis on meie jaoks olemas ainult paberil: türkiissinine, erkpunane, fuksia­roosa...

Ühel järgmisel tuuril kohalikku tsivilisatsiooni saime endale “koolitatud tour-guide’i”, kes rääkis meiega ainult nii palju, et anda teada, kui palju me talle raha peame maksma. Kui ta oma kohaliku paberossi süütas, küsis alati viisakalt, kas me ka tahame. Muidu aga vaikis. Ehk arvas, et pole midagi rääkida, kuigi bussiaknast vaadates oli maailm nii kirev ja põnev.

Kui kohalikust kristlikust kirikust mööda sõitsime, küsisime, mis on nende riigiusk. “Ametlikult peaks kristlus olema,” vastas ta. “Aga teate, hinges oleme ikka kõik rastafar‘id,” ja süütas kassetilt mängiva Bob Marley saatel järgmise paberossi.

Lennukiga koju sõites kirgastusid sellest fantastilisest seiklusest need värsked imemagusad puuviljad, mida süües lõug lausa nirises mahlast; kohalikud elanikud, kes kasvatavad neid puuvilju ja elavad oma 3x3 meetrit hüttides, mis tunduvad meile nii haletsusväärsed, ei too neile nukrust; need korduvad abieluettepanekud, mida jamaicalased valget naist nähes tegid; saarel elavad loomad, kellest enamikul paistsid ribid ja kes lebasid enamasti kuumal maapinnal agoonias. Ilus ja karm.

Eestis ootas meid ees vihm. Iga kord tööl, kui kiirabi tuleb transportima mõnd minu osakonna haiget, saab kiirabibrigaadis töötav kuldpruuni päevitusega arstitudeng küsida mult naljaviluks kümme taala... ja meile mõlemale kangastub helesinine vesi ja päike.