Meedia kultiveerib amneesiat
Tegin hiljuti Michael Moore’i dokumentaali “9/11 Fahrenheiti” Ameerika rahva lemmikuks valimisest kirjutades kaks suurt viga. Esiteks rikkusin anripiire, lisades “objektiivse” uudise vormi “subjektiivset” kirjeldust. Kuid mis kõige andestamatum, jätsin amneesiat kultiveeriva meedia kiuste mainimata kõigile teada oleva tõe, et Bush on paha mees. Kirja sai vaid kergelt kriitiline veendumus selles, et Moore ei ole ka ingel. Nii võiski lugeja ekslikult järeldada, et Päevaleht, kitsamalt kultuuritoimetus, veelgi kitsamalt keegi Margit Tõnson, armastab Bushi.
Õigupoolest on tegemist järeldusega, mis saab tekkida vaid Bushi mustvalget maailmanägemust jagades: tema surematuks saanud slogan kuulutab, et kes ei ole minu poolt, on minu vastu. Mis sest, et konkreetsel juhul on see mõte ümberpööratud kujul: olles Moore’i vastu, olen ma järelikult Bushi poolt. Selliseid järeldusi kannab vildakas loogika. Ja lugeja võiks ometi aimata, et Bushi “maailmapoliitikat”, mida kannab lõpliku ja vaieldamatu tõe presumptsioon, ei saa mõtlev inimene heaks kiita.
Valed võtted
Moore langes mitmel korral väga madalale, kasutades Bushi õõnestamiseks sama jälke vahendeid. Mitte miski ei põhjenda Moore’i jultumust hoida kuni filmi maailmaesilinastuseni enda teada olulisi tõendeid vangide piinamisest, ja seda vaid omakasu nimel: et tema film tuleks ikka võimalikult suure ja šokeeriva pauguga.
Aga infoajastu paratamatu kaasnähtus ongi mälukaotus, mida püüab mannetult leevendada pideva ülekordamise sundus. Tulemuseks on ikkagi see, et homme ei mäleta keegi, mida eile mõeldi ja kirjutati. Ajaloo lõpp mineviku puudumise mõttes. (Muud moodi on raske seletada kõikvõimalike musta minevikuga tegelaste säravaid uusi tulemisi jne.) Postkapitalistliku ajastu teoreetik Frederic Jameson kirjutas juba kümmekond aastat tagasi, et ajaloo tunnetuse kadumine, milleni infoühiskond on viinud, laseb meil end tunda pideva oleviku asukatena. Mälu ja teadmiste säilitamise sund on muutunud kahtlaseks igandiks. Meedia funktsiooniks saab kõige selle juures ollagi vaid unustamisele kaasa aitamine, olla ajalugu õõnestava amneesia tööriist. Siiski loodan, et järgmine kord, kui Moore’i-vana jutuks tuleb, pole vaja ilmtingimata Bushi mäluvärskenduseks sõimata.
