Meel kannab mesipuu poole


Suure lüüriku erakordsuse hoomatavus sõltub lugeja erksusest ja tõlke tabavusest.

 Juhan Liiv kujutab jutustuses “Vari” (1892), kuidas vaeslapsest maapoissi Villut harima hakanud noor mõisasaks loeb oma õele ja kihlatule ette Villu eestikeelseid luuletusi ja on neist vaimustuses. Ta peab neid võrdseks saksa suurluuletajate loominguga. Ometi jääb vari maarahva võrse kohale. Kuristik “suurte kultuurkeelte” ja maapõhja salatud läänemeresoome keele vahel, mida kõneleb lihtrahvas lõuna pool Soome lahte, ei kao. Ei ole tänapäevalgi kadunud.

Miski on ometi muutunud. Keeleks, mis Eesti inimesi maailma kirjandusvaimuga seob, pole enam saksa, vaid inglise keel – teine haru läänegermaani keeletüvest. Villu ajast erineb see, et väga vähe on saksakeelsete asemel neid inglise keele kõnelejaid, kes mõistaksid maakeelset luulet algupärandis hinnata – ses suhtes on tegu lausa taandarenguga. Teisalt on inglise keele mõju nii palju võimsam, et sellesse mahub veel vastandlikumaid äärmusi.

Juba räägivad ingliskeelse maailma virgemad pead, et see keel ei kuulu ühelegi maale ega rahvale. Ning et need, kel emakeeleks mõni muu keel, on eelisseisus. Ingliskeelsuse ohtude kiuste on see keel aidanud purustada stereotüüpe, tuua mingitki võrdsust rahvaste vahele, avada seni varjus olnud rahvusaardeid.

Vennaliku maailmavaimu teenriks on inglise keel ka Juhan Liivi kakskeelses valikkogus, tõlkijaks Jüri Talvet ja Ameerika poeet Harvey Lee Hix.

Suur lisaväärtus on Jüri Talveti pikk eessõna, mis valgustab teadmishimulisele lugejale Liivi kohta Eesti ja maailma kultuuripildis. Koostajat on innustanud usk retseptsioonivalmisse lugejaskonda Eestist väljaspool. Teost rikastab fotomaterjal: reprod elamutest, portreedest, käsikirjadest ja tiitellehtedest. Luuletuste valik esindab autorit mitmekülgselt, ühtaegu ühiskondlikult ärksana ning oma sisekaemustesse sulgunud isiksusena.

Õnnestunuim “Rändaja”

Mis elamuse saab raamatust näiteks Inglismaa või Ameerika luulehuviline, kes uurib aastas läbi kümneid, kui mitte sadu luuleraamatuid? Lihtsat ja andekat luulet kirjutatakse ingliskeelses maailmaski. Sõltub lugeja erksusest, aga ka iga tõlke tabavusest, kas ta hoomab suurima eesti lüüriku erakordsust. Lähemal tutvumisel peaks Liivi kujundite rabavalt värske lihtsus (nt “Nõmm on sügisele/ langend kaenlasse”) selle eesmärgi ka inglise keeles saavutama. Liivi ehedates kujundites on palju seda, mis meenutab Kaug-Ida klassikalist lüürikat. Kuid selle piirkonna mõjusid on 20. sajandi ingliskeelne luule ohtralt endasse võtnud. Ainult haikulikku kujundiehedust märgates ei saa Liivi luule olemusest kogu pilti, sama olulised on analoogiad saksa romantismiga. Sestap tunduvad õnnestunuimad tõlked, milles on kujundite vastavust moduleeritud, nii et see viib inglise sõnaseoste põliseuroopalike kihtideni ja kus on ka riimi, kas või valikuliselt, mõne leidliku märgistusega edasi antud.

Selle põhjal, kuidas Liivi väärtuste mitmehäälsus vahendustes tuikab, võib kindlamateks õnnestumisteks arvata tõlked teostest “Mets kohas”, “Lumehelbeke”, “Jaaniõhtu”, “Tulen, tulen!”, “Üks suu”, “Oh kanarbik, oh lilleke!”, “Tule, öö pimedus!” (pealkirjaks tabav “My Psalm”), “Sügise” [1926]. Võib-olla terve kogu haaravaim on  luuletuse “Rändaja” tõlge “Homeless Man”.

Eesti kirjanduse läbimurre maailma ei seisne (nagunii vaid lühiajalist tähelepanu pälvivas) ajakirjanduslikus plahvatuses ega ses, kui mõne suurrahva žürii äkitselt avastab Eestis mõne kirjandussuuruse (ilmselt jääb suurrahvaste pilk eneseimetluse hiilgusest alati liiga pimestatuks, et tasuks midagi niisugust loota). Läbimurre on alaline, siinsamas kulgev protsess, mille käigus meie, eestlased ja estofiilidest välismaalased (ka neid võib “meie” sekka arvata), avastame oma olemasolevaid aardeid uute tahkude alt, neid laiale maailmale avame ja vääriliselt väärtustame.

Selle koguga on astutud suur samm eesti kultuuri eneseväärikuse kasvatamise teel. Ennekõike oleme “suur maailm” meie ise, kui me ainult oskame kasutada oma vaimujõudu – seda, mis kannab “mesipuu poole”.

“Meel paremat ei kannata. the mind would

bear no better”

Juhan Liiv

Koostanud Jüri Talvet

Tõlkinud JüriTalvet

ja H. L. Hix

Tartu Ülikooli

Kirjastus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare