Meelika Hainsoo laulab sõnumeid tuhande aasta tagant

 (1)

Vanaisa kandlemängust ja laulust kasvas muusika Meelika Hainsoosse. Klassikaline muusika tundus külm ja kauge – tähtsad inimesed tähtsaid teoseid sepistamas. Pärimusmuusika aga on siin ja praegu, kõigi oma lõhnade ja värvidega. Siinsamas on ka esivanemad ja nende elutarkus.

illistes muusikalistes kollektiivides praegu tegutsed?

— Wirbel ei tegutse praegu eriti, sest üks inimene läks Islandile elama. Vägilased on praegu ainus bänd, milles ma osalen. Aga väiksemaid olemisi ja koostöid ikka tekib ja kaob pidevalt, ikka leidub inimesi, kellega tahaks aeg-ajalt koos mängida ja mõne kontserdi anda. Tahaks rohkem teha selliseid läbipaistvaid, peene kõlaga koosseise, rohkem kogeda väiksemaid, naturaalsemaid ettevõtmisi, millest võtab osa ainult paar inimest. Ma ei tahaks seda ansambliks nimetada, tahaksin lihtsalt kellegagi väga rahulikult pillimängimise kaudu suhelda.

— Kas ansamblis ei saa seda teha?

— Bänd on selline suur üksus, kus asjad on paika pandud ja ära seatud. Lihtsalt niisama koos mängimine on midagi muud, kogu aeg juhtub midagi väga erilist, ükski asi pole paika pandud. Meie räägime siin eesti keeles, pillimängijad vestlevad aga muusika keeles, jutustavad üksteisele pilli abil lugusid. Sellist maailma olen ma kogenud Shetlandil, Iirimaal ja Rootsis. Seal on nii tavaline, et inimesed saavad aeg-ajalt kokku, mängivad ja laulavad ja ei nimeta seda mitte kuidagi – ei ansambliks ega projektiks.

— Mis Vägilastel plaanis on?

— Meil tuleb varsti uus plaat välja, loodame Viljandi Folgiks valmis saada. Muusikaline osa ongi valmis, kujundus on veel teha. Folgi ajal anname 23. juulil kell 22 Kirsimäel suure kontserdi. Ja ülejärgmisel nädalal läheme Ukrainasse. Ansamblis Haidamaky on mees nimega Ruslan, kes elab nüüd Eestis, tema abiga läheme Kiievisse ja Karpaatidesse esinema.

— Kui palju sa muusikat õppinud oled?

— Kõigepealt Põlva lastemuusikakoolis ja siis siin, Viljandis. Praegu nimetatakse seda kooli kultuuriakadeemiaks, siis kultuurikolledzˇiks. Ja õppinud olen nii Eestis kui ka väljaspool ringi liikudes, inimestega koos mängides, lauldes, kogedes, jälgides. Kõik mu reisid, mis ma olen elus teinud, on olnud muusikaga seotud.

— Kas muusikat saab üldse õppida?

— Pilli saab õppida. Muusiku jaoks ei loe ainult see, mis su käed teevad, vaid ka see, mida sa tead ja mis su ajus toimub. Muusik peab ka mõtlema, nagu kunstiinimesed üldse. See ei ole lihtsalt mingi heli, mis su näpu alt välja tuleb, kui su sõrm on õigel ajal õiges kohas, vaid seal on veel midagi. Ma ei tea, kas seda saab õpetada, aga õppida saab seda küll. Hästi palju tuleb ise muusikat kuulata.

— Kui õige on kasutada terminit “folkmuusika”?

— Kõike tohib kasutada, nagu kellelegi meeldib, midagi ei saa keelata. Aga näiteks ameeriklase jaoks on folkmuusikal hoopis teine tähendus kui eestlase või mõne muu eurooplase jaoks. Ma arvan, et mina ei tegele folkmuusikaga, vaid sellega, mille kohta võiks inglise keeles öelda traditional music ja eesti keeles öeldakse pärimusmuusika.

— Nii et Vägilaste uuelt plaadilt kostab pärimusmuusika?

— Seda ei saa nii täpselt öelda. Keegi meist, kes me seal mängime, ei ole ju tegelikult seda muusikat otseselt pärinud. Selline pärimine käib ikka suulisel teel, siis kui keegi laulab midagi ja teine seda kuuleb. Aga meie kasutame allikana ikkagi raamatuid ja osaliselt ka arhiivisalvestusi. Seda küsitakse päris palju, mis see meie stiil siis on, kas see on etnopop või folkdzˇäss. Mulle eriti ei meeldi selline lahterdamine, liigitamine ja piiride tõmbamine. Sõna-sõnalt võttes ei tee Vägilased pärimusmuusikat. Temas on päritud tunnetust või päritud maailmapilti, aga see kõik on hästi tänapäevane, see, mis me praegu oleme. Inimesed ütlevad, et see on etnopop, võib-olla on neil õigus, aga mina ei tahaks popmuusik olla.

— Kes on ansambli kunstiline juht?

— Praegu on otsad enda kätte võtnud Cätlin Jaago, meie torupillimängija. Kui on palju inimesi koos ja igaüks mõtleb omi mõtteid, võib tekkida suhtlus-

Loe veel

probleem, kuna sa ei tea täpselt, mida teine inimene tahab, ja ei oska ka öelda, mida ise tahad. Seepärast on vaja kedagi, kes sunniks kollektiivi mingis suunas liikuma, seekord on see Cätlin. Vägilased on iseenesest väga orgaaniline kooslus, mis pidevalt muutub ja liigub. Tihti öeldakse, et oh, need vanad Vägilased olid ikka paremad, teised jälle arvavad vastupidi. Inimestele meeldib väga liigitada: vanad, uued, tulevased Vägilased, samas kui kõik muutub ju kogu aeg niikuinii.

— Millele viitab bändi nimi?

— Seda võiks ehk öelda Kristjan Priks, kes bändi kunagi kokku pani ja keda enam selles ansamblis ei ole. Võib-olla ma tean, mida ta selle all mõtles. Mitte seda, et meie oleme mingid vägilased, vaid pigem olid vägilased need, tänu kellele me saame neid laule üldse laulda ja lugusid mängida; et see muusika, mida me kasutame, on vägev.

— Kust te laulude materjali võtate, kas loote ka ise lugusid või tuginete arhiividele?

— Jah, ise kirjutame ka. Aga rohkem ikka otsime folkloristide koostatud kogudest – igasugustest lauluantoloogiatest, pillisalvestustest, noodistustest. Meil on välja kujunenud oma tähtteosed, millest materjali ammutada, aga väga tänuväärne allikas on ka muuseum, kuhu on talletatud meie rahva vaimne varandus. Seda on seal korruste ja riiulite kaupa. Aga pärimust kui sellist saab omandada vaid mittekirjalikul viisil, tuleb püüda materjali nii otse kätte saada kui võimalik, see tähendab kuulata, kuidas seda on lauldud.

— Kas lood on plaadile valitud teema põhjal?

— Valisime lihtsalt need lood, mis meid kõnetasid. Mina ise olen raamatutest neid tekste väga palju lugenud ja leidnud sealt teemasid, millest võiks laulda. Tekste, mis mulle korda lähevad ja milles peitub mingi saladus, millele ma tahaksin jälile jõuda või vähemalt mida ma tahaksin puudutada.

Teemad on erinevad, elu muutub kogu aeg ja teemad vahetuvad. Mõni laul, mida ma olen aastaid laulnud, tähendas minu jaoks kolm aastat tagasi midagi hoopis muud. Ja inimese jaoks, kes neid laule kuulab, on neis hoopis teine tähendus. Need vanad laulud on ju kõik sümbolite keeles, seal ei ole midagi otse öeldud. See, mida mingi sümbol parasjagu laulja jaoks tähendab, on saladus. Nendest lauludest on raske rääkida, sest keegi ei tea täpselt, mis nad on. Nad on nii vanad, mõni neist võib-olla mitu tuhat aastat, ja kui neid praegu keegi laulab, on see nagu sõnum teisest maailmast.

— Mille poolest Vägilaste uus plaat eelmisest erineb?

— Stiililiselt on see ühtsem kui eelmine, mis oli väga otsiv ja eklektiline: üks lugu dzˇässi, järgmine roki võtmes, üks poplugu, üks reggaelugu ja nii edasi.

— Mis sunnib sind pärimusmuusika nimel pingutama?

— Iga tegevus nõuab pingutust, kui püüda seda hästi teha. Ma ei saa öelda, et see oleks mingi tohutu missioon või õudne vajadus tuua inimesteni neid vanu tekste ja lugusid. Pigem lähtun ma sellest, mida ma ise vajan. Ja mina tunnen, et neid laule lauldes ja lugusid lugedes kasvan ma ise. Maailm on segane koht ja et aru saada, kuidas selles elama peaks, on palju võimalusi. Üks on rääkida endast vanemate inimestega, õppida neilt, kuidas nemad on elanud, nii kaua elus püsinud. Mina õpin läbi nende laulude väärtustama elusolemiseks vajalikku. Ma ei saa täpsemalt öelda, miks ma seda kõike teen, sest siis reedaksin ma enda jaoks väga olulise saladuse. Aga miks inimene hingab, või miks ta sööb või lilli nuusutab?

— Mida muistsed laulud täna-päevastega võrreldes pakuvad?

— Minu jaoks on nendes vanades lauludes väärikust. Seda sõna kasutatakse küll palju, aga täna-

päeva kiiresti muutuvas maailmas ma seda ei kohta või ei oska seda ära tunda. Vanades lauludes on see minu jaoks käegakatsutav. Minu jaoks on see ilus, ma võin neid tekste tundide kaupa lugeda. Sellist poeesiat ma tänapäeva luules ei leia.

— Kuidas sa pärimusmuusika teele õigupoolest sattusid?

— Väga sügavas puberteedieas sattusin pärimusmuusika laagritesse, mida korraldasid samad inimesed, kes praegu Viljandi Folki teevad: Ando Kiviberg, Ülle Jantson, Piret Aus. Seda nimetati kunagi noorte moosekantide seltsiks. Tookord tundus see mulle terava alternatiivina. Oli selge, et mulle muusika väga meeldis, aga sama selge oli, et ma ei taha mängida klassikalist muusikat. Seetõttu tundus pärimusmuusika hea võimalusena.

— Miks mitte klassika?

— See tundus minu jaoks tol hetkel võõras ja külm. Et kuskil on kunagi elanud mingid suured heliloojad, kes on kirjutanud väga suuri ja tähtsaid teoseid ja nüüd on mingi noodiraamat, mida maailmas on trükitud miljoneid ja millest õpin ka mina – see tundus mulle hästi kauge. Pärimusmuusikalaagris oli pilt vastupidine – tuleb mingi inimene su juurde, võtab pilli ja mängib sulle. Kõik on nagu hästi kohal, muusika ja muusik, need lõhnad ja värvid. Seda ei saanud ma klassikast kätte.

— Kas said ka kodust mõjutusi?

— Jah, mu vanaisa mängis kannelt ja see on mind väga palju mõjutanud. Kujutad ette, sa oled väike laps ja seal on vana-

isa, piip suunurgas, kes võtab kapi pealt kandle ja mängib seda. Ta käis kaks korda Siberis ja kui ta sealt tagasi tuli, oli tal tervis päris käest ära, aga näe, ikkagi mängis. Ju see siis aitas teda sel raskel ajal elus püsida. Minu vanavanemad elasid Sangaste lähedal maal ja ma veetsin seal väga palju suvesid. Maaelust on minu jaoks pärit väga olulised hetked. Ka need pärimuslikud laulud on ju sündinud maal, elamisest koos loodusega.

— Kas vanaisa kannel on veel alles?

— Vanavanemate talu põles maha ja kannel põles sinna sisse. Seega materiaalseid mälestusi mul sellest ei ole, küll aga on alles mu vanaisa salvestused, mida ma aeg-ajalt kuulan. Sealt olen ka mõned lood ära õppinud, mida ma vahel mängin. Ma ei tea, kas ta kirjutas ise neid lugusid. Olin laps, nii et ma ei osanud selliseid küsimusi küsida, praegu tahaks väga teada, aga nüüd on hilja.

— Veetsid pärast Viljandi kultuurikolledzˇi lõpetamist kolm aastat Tallinnas ja kolisid siis tagasi Viljandisse. Kas pealinna glamuur ei köitnud?

— Pealinna tulin, kuna kooli lõpetamise järel pakuti mulle vanalinna muusikamajja õpetajatööd. See töö, mida ma Tallinnas tegin, ja need inimesed, kellega ma koos töötasin, meeldisid mulle väga. Aga ma olen Lõuna-Eesti inimene ja ei oska Põhja-Eestis elada. Kindlasti oli pealinnas elamine vajalik, ma poleks tahtnud kohe pärast kooli lõppu Viljandisse elama jääda. Aga ma ei leia, et kõik inimesed peaksid Tallinnas elama. Kas tõesti ainult sellepärast, et seal on suuremad palgad? Tegelikult oleks palju mõnusam, kui see ressurss Eesti peale ühtlasemalt jaotuks. Kõik minu jaoks oluline asus Lõuna-Eestis, asub siiamaani. Kõigega saab harjuda, aga ma mõtlesin, kas ma ikka tahan, kui mul on muud võimalused. Pealegi elab Viljandis palju inimesi, kes tegelevad sama asjaga, millega minagi.

— Tundub, et tänu kultuuriakadeemiale koguneb Viljandisse ohtralt inimesi, keda ühendab kirg pärimusmuusika ja muu mittekaubandusliku kultuuri vastu.

— Jah, kus on, sinna tuleb juurde. Eks see ole ka muidugi mõnes mõttes halb – miks mitte Võru või Põlva? Noh, Tartu on niikuinii mõnes mõttes tänu ülikoolile ja kõigele seda ümbritsevale kultuurikeskus. Aga alati on lihtsam olla seal, kus sa endale mõttekaaslasi leiad. Raskem on püüda kuskil tundmatus kohas midagi korraldada, kus sa kedagi ei tunne ja kus inimesed sinuga nõus ei ole. See on alati keerulisem tee ja müts maha nende inimeste ees, kes seda suudavad. Mina ei ole nii tugev, et ma tagasi Põlvasse läheksin.

— Kui palju on Eestis neid inimesi, kelle jaoks pärimusmuusika olulist rolli mängib?

— Ikka tuhandeid. Aga see on kahe otsaga asi. Kui vaadata inimesi, kes suvel Viljandi vanamuusikafestivalile kogunevad, siis on neid päris suur hulk. Samas tuleb vaid osa muusika pärast ja ülejäänud selle pärast, et siin on mõnus olla.

— Kas Viljandi pärimusmuusikafestivali populaarsuse tõus häirib sind?

— Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga kui ma mõtlen näiteks nende välikontsertide peale, siis tundub, et siin pole enam olulist vahet, kas esineb rahvamuusikat töötlev ansambel või rokkbänd. Suurem osa inimesi tahab lihtsalt tantsida, ükskõik mis muusika lavalt tuleb. Mulle tundub, et kuna see üritus on nii suureks muutunud, ei ole enam eriti palju süvenemist. Muusik on kontserti andes ennast niikuinii kokku võtnud, aga seda, et ka publik võtaks ennast kokku, juhtub üha harvem. Mõned kontserdid on suunatud rohkem mõttele, mõned aga rohkem... kehale.

Kuna rahvast käib nii palju, siis tundub, et neid mõttele suunatud kontserte jääb järjest vähemaks.

— Kas etnomuusika võib inimeste meeltes toimida tarbimisühiskonna suhtes teatud tasakaalustava jõuna?

— Ma tõesti ei tea. Võib-olla olen ma ära hellitatud, kuna saan valida, kellega ja mis teemadel ma suhtlen, nii et tegelikult ei ole mul kuigi head aimu, mis väljaspool seda ringkonda toimub. Ma näen küll, et varakapitalistlik tarbimisühiskond ja muu selline, millest sa räägid, on väga valdav, aga kuna ma ise ei ole sellesse sisse läinud, siis see ei häiri mind. Ma ei suhtu kindlasti endasse ja oma kaaslastesse kui maailmaparandajatesse, vaid ikka samasugustesse otsijatesse nagu me kõik. Muidugi ei saa ma kõigi nimel rääkida, arvan, et festivalikorraldajad mõtlevad küll teatud tasakaalustamise peale.

— Võib-olla tunnevad inimesed pärimusmuusikaga sidet seetõttu, et sellest on lihtne aru saada?

— Võib küll nii olla. Aga on ka inimesi, kes pärimusmuusikast aru ei saa. Kord mängisime koos Sofia Joonsiga Kloostri Aidas. Seal oli üks tütarlaps, kes ilmselt ka õppis kuskil klassikalise muusika koolis viiulit ja ta sõna otseses mõttes nõmetses selle muusika taustal, kuna ta ei saanud aru, mis see on. Sofia mängib nii hästi pilli, et ka inimene, kes õpib klassikalist viiulit, peaks sellest aru saama, isegi kui ei mängita talle harjumuspärast muusikat. Aga tema ei saanud. Seega on pärimusmuusika mõnes mõttes ikka elitaarne. Kui praegu minna kuskile külapeole ja ma hakkaksin mängima neid lugusid, mis ma olen arhiivist õppinud, öeldaks: lõpeta ära, mängi ikka mingit rahvalugu, “Läänemere laineid” või “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu”.

— Mis tunnetega osaled projektis “Eesti naiste laulud” Naissaarel? Mida see sulle andis, kui muusikule ja kui naisele?

— See projekt jättis mulle kahtlemata väga sügava mulje. Kogu see lavastus, elamine Naissaarel, imelike ja imeliste naistega koos olemine. Mulle meeldisid eriti õhtud, kui vestlesime nende naistega kusagil toas või mere ääres kõiksugu jutte, käisime läbi palju teemasid, mida muidu kellegagi ei puuduta. Sest pole sobivaid hetki või inimesi. Meeldis nendega pärast etendusi koos laulda – see jõud, mis neis lavastamata hetkedes oli, oli palju suurem. See kõik on veel liiga värske minu jaoks, et võiksin sellest väga selgelt rääkida.

Meelika Hainsoo

•• Sündinud 12. aprillil 1979 Põlvas

•• Lõpetas 2002. aastal Viljandi kultuurikolledzˇi.

•• Töö: alates 2003 Eesti Etno laager – tantsuõpetaja, Alates 2002 Tallinna vanalinna muusikamaja – folkloori ja rahvapärase viiulimängu õpetaja, alates 2002 Viljandi kultuurikolledzˇ – pärimustantsu õppejõud, 1999–2003 Viljandi kultuurikolledzˇi lastestuudio folklooriõpetaja, 2000–2002 pärimuskultuuri tundmaõppimise perelaager Pirrupuusaares – viiuli ja hiiukandleõpetaja, 2002 pärimusmuusika lastelaager Raplamaal – viiuli- ja lauluõpetaja, 1999–2000 Noorte Moosekantide Seltsi pärimusmuusikalaager – viiuli- ja lauluõpetaja, 2000 Eesti Etno laager – lauluõpetaja

•• Osaleb ansamblites Wirbel, Vägilased, Strand...Rand, Lepaseree

•• Osaleb muusikalistes lavastustes “Eesti ballaadid” ja “Naiste laulud”

Teised Meelika Hainsoost

Sofia Joons

muusik

•• Meelikal on väga hea huumorimeel, mis ei muutu kunagi labaseks. Tema positiivsete omaduste hulka kuulub see, et ta on alati valmis arenema ja uusi asju õppima. Muusikaliselt on ta väga hea ja reageerimisvõimeline lavapartner, kellega on hea koos mängida. Meelika pöörab lauldes suurt tähelepanu ka detailidele, nagu üksiku sõna rõhk või tähendus. Tema jaoks on tähtis vägi, mis lauludes ja tekstides peitub. Probleeme põhjustab vahel see, et kuna ta ei oska “ei” öelda, on teda kiire graafiku tõttu mõnikord raske kätte saada. Öeldakse küll, et kes rohkem teeb, see rohkem jõuab, aga vahel on näha, et tegemised kipuvad üksteisele jalgu jääma.

Jaak Johanson

muusik

•• Mul on olnud rõõm ja au teda üksjagu kuulda näha “ohv-ohv-broodvei” olukordades, näiteks koos muusikamaja lastega või tantsuklubilistega või Celia Roose või Jaak Tuksamiga, jne... või puhta omaette... Ta on ilmselt kodust ja vanavanematelt saanud kaasa palju Lõuna-Eesti keelt ja meelt, seda mingisugust kirjeldamatut kirjut olekut (ja teisalt on ta ikka ilmselt veel punkar). Seandne laulmine on keelega-meelega selgelt seotud, läbi tolle murde tulevad mingid pildid, mis on kumavalt aistitavad. Väga haruldane asi, kuigi ei peaks nii olema; ei tunta ära ja on ilmselgelt raske endalgi hoida-uskuda. Ma käisin mõnikord vanalinna muusikamajas piilumas, kuidas ta linnalastele, kellel ei ole üldiselt mingit sidet vanema rahvalaulu ega murdekeelega, seda “muinasilma” mõnusalt ilmutas. See tahk Meelikast kaitseb ennast väga hästi, ilmselt ei saa see jõuda niisama lihtsalt “suurele areenile” ega “kultuurikarjamaile”, aga oleks väga vaja ikka rohkem seda salapäraselt kumisevat ilma ka...

PS! Sellisena on mu lemmiksalvestused võrokeste CD “Latsiga-Latsille”. Kuulake, kui vägev.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare