MEELIS PANDIS: Laste lugemisoskusest mitme nurga alt
Meeli Pandis,
Eesti Lugemisühingu president
Lugemisoskuse subjektiivse hindamisega (õpetajate hinnangul) on ilmselt nii nagu Sokratese väitega, et noorus on hukas ehk igale põlvkonnale tundub, et järgnev ei ole selline kui nemad ja antud juhul siis oskab ja/või loeb vähem. Seni pole Eesti osalenud rahvusvahelistes võrdlevates lugemisuuringutes. 1994. a. IEA uuringu korduses olid Eesti laste tulemused võrreldavad maailma keskmisega, 2003 TIMSS uuringu, kus oli vaja lugemist ülesannete lahendamisel, tulemused olid keskmisest paremad. Kolmanda klassi emakeele tasemetööde edukuse näitajad (töö hindele 4-5 teinute suhtarv) on aastate kaupa püsinud 80-90% piires.
See, mida üldiselt lugemisoskuse all mõistetakse pole alati selge. Millest me siis ikkagi räägime: veerivatest ümberõppinud vasakukäelistest, aineõpetajate kurtmisest, et lapsed ei saa õpikutekstist aru, või sellest, et ei loeta raamatuid - ei vanemad, vanemad lastele ega lapsed.
Viimane väljendab lugemishuvi ja on selgelt seotud meie vaba aja kasutamise prioriteetidega. Lugemise populaarsus kahaneb kogu nn. arenenud maailmas drastiliselt, sest alternatiivseid ahvatlusi ja võimalusi tuleb pdevalt juurde. Sealhulgas ka neid, mis sisaldavad suuremal või vähemal määral lugemist ja kirjutamist, näiteks meedia ja infotehnoloogia. Viimastega tegelemine vabal ajal suureneb pidevalt.
Loetu mõistmine (aineõpetajate kurtmine laste lugemisoskuse üle) on seotud teema spetsiifikaga ning eeldab vastava sõnavara, mõistete süsteemi ja ka informatsiooni omandamise strateegiate tundmist, mida ei saa õpetada mitte niivõrd emakeeles kuivõrd vastavas aines. Keemia või ajaloo alase teksti mõistmise probleeme ei saa lahendada emakeele tundide arvu suurendamise, vaid aineõpetajate kvaliteetse töö kaudu.
Sõnavara omandamine on valdavalt mudelõppeline ja peegeldab keelekasutust keskkonnas. Sõnakasutuse õpivad lapsed eelkõige perelt ja meediast, vähem sõpradelt ja koolist, kindlasti aga mitte ainult emakeeletundides. Emakeele tunnid praeguse ja ka kavandatava õppekava järgi on pigem ortograafia õpetamiseks.
Raamatute lugemisel on oluline roll sõnavara arengus, see edendab ka teksti mõistmist, kuid aktiivsesse keelekasutusse läheb omandatud sõnavara vaid läbi suhtlemise. See seletab ka, miks lapsed ei tea ega kasuta sõnu “vasikas”, “ere” või “punapropaganda” – nende igapäevaelus ei ole situatsioone, kus neid kasutatatakse.
Viiendas klassis veerivaid lapsi on praegu ja on olnud ka eelmistes põlvkondades.
Selleks on kaks võimalikku ka omavahel kombineeruvat põhjust: äärmuslik mittelugemine ehk kui üldse ei harjuta, siis ei saa kujuneda oskust. Siiski on see põhjus harv, sest meie igapäevaelu nõuab ja motiveerib lugemist sel määral, et lugemistehnika reeglina omandatakse. Põhjamaades ja ka Eestis peetakse siinjuures oluliseks motivaatoriks ja lugemisoskuse arendajaks subtitreeritud filme.
Teine ja olulisem põhjus on aju töö iseärasused, mis raskendavad lugemise kui keerulise protsessi mõne komponendi omandamist. Sellisel juhul räägitakse düsleksiast või düsgraafiast, mille mõistmiseks võib tuua võrdluse ebamusikaalsusega ehk on inimesi, kes ei õpi viisi pidama, mis ei pruugi aga sugugi segada muusika nautimist või isegi tegemist, ja on inimesi, kes ei õpi tehniliselt veatult lugema, mis ei pruugi neil omakorda segada loetu mõistmist ja kasutamist. Ajalugu teab palju edukaid düsgraafikuid ja düslektikuid: Da Vinci, Churchill, Rootsi kuningas jne. Düsleksia üks põhjustest võib olla vasakukäeliste ümberõpetamine, kuid see ei ole ainus ega valdav. Düsleksiaga lastele on vajalik spetsiifiline õpiabi ja ka sotsiaalne toetus, sest lugeda mitteoskamine on koolis ja ühiskonnas taunitud ja häbimärgistatud.
