Science, Delusion and the Appetite for Wonder.

Richard Dawkins

Penguin Books, 1999

Richar Dawkins on omamoodi nähtus nii teadus- kui kirjandusmaailmas. Oma aimeraamatutega on see loomade käitumise uurija muutnud teadusliku maailma mõtet enam, kui nii mõnigi tippteadlane oma teadusartiklitega.

Oma esimese raamatuga, 1976. aastal ilmund "Iseka geeniga" tõi Dawkins kultuuri sisse nii tugeva idee, et mälestus sellest on visa kustuma. Vaadeldes elus-olendeid kui sõidukeid, millega geenid reisivad igavikku, suutis ta lihtsalt ja värvikalt ära seletada loomariigi käitumise motiivid.

Ning justkui sellest oleks veel vähe, tõi ta sama raamatu lõpus sisse meemi mõiste. Meem, kultuurilise pärilikkuse ühik, kasutab sõidukina meie ajusid, et igavikku reisida. Mida edukam on meem, seda enam ajusid on see suuteline vallutama. Mõni viisijupp, loosung, aade, idee on teisest edukam just seeläbi, et suudab enam ajusid vallata ja seega laiemalt ning kauem levida. Näiteks on Jumala meem üks edukamaid meeme. Ning üllataval kombel on meem ise ka üks ütlemata edukas meem.

Meemide kohta on nüüdseks kirjutatud hulganisti raamatuid, kaitstud ohtralt teaduskraade või siis lihtsalt lõbustatud end kohvilauas, püüdes sõprade ajudessegi oma meeme levitada. Meem on jõudnud isegi ETV-sse, kust hiljuti läbi teadussaate "Noova" silma võis näha ka Dawkinsit ennast.

Dawkinsi uus raamat on laiema teemaga. Kuid ei pääse seegi isekast geenist või edukast meemist üle ega ümber. Pealkirjastanud oma raamatu kui "Vikerkaare lahtiharutamine" täpsustab autor alapealkirjas: "Teadus, pettekujutelm ja isu ime järele". See tähendab, et nii nagu teaduskirjanduse guru Carl Sagan kümne aasta eest, on Dawkinski jõudnud välja ebateaduse juurte otsimisele ning selle paljastamiselegi. Küllaltki tulutu tegevus, sest paranähtuste meemid on ikka väga tugevad meemid, mille üle saab otsustada kasvõi Eesti raamatupoodide riiulite järgi. Dawkinsit ei leia sealt ei originaalis, ei tõlkes, küll aga igasugust müstikat, nii et vähe pole.

Kuid Dawkinsi vikerkaare lahtiharutamisel on sügavam mõte, kui pelk võitlus maagia ja müstika jõududega. Ta arutleb selle üle, kas teadus kaotab võlu ja poeesia nähtustelt, mille omal ratsionaalsel kombel lahti seletab. Dawkins polemiseerib siin poeet John Keatsiga, kes arvas, et pärast seda, kui Newton päikesevalguse prisma abil vikerkaareks lahti harutas, on võetud sellelt kaunilt loodusnähtuselt kogu veetlus. "Müsteerium ei kaota oma poeesiat, kui see lahendatakse," on Dawkinsi vastus Keatsile.

Ning ta vastab nii toredate näidetega, mis toodud nõnda ilusas ja kujundlikus keeles, et võta või jäta, lihtsalt tuleb uskuda. Küllap uskunuks Keatski, kui ta poleks 178 aasta eest ära surnud. Teadmine ei vähenda maailma võlu, pigem suurendab seda. Mida enam inimene välja uurib, kuidas maailm toimib, seda võluvamaks maailm muutub.

Küsimusele, mis kasu on teadusest, vastab Dawkins Faraday vastuküsimusega: "Mis kasu on vastsündinud lapsest?" Mis kasu on lapse sünnitamisest, kui ainus asi, mida ta teeb, on töötamine, et endal elu sees hoida? Kalmaari nahk helendab kui valgusdiood, inimkeha 100 miljonit miljonit rakku annavad kokku rakukesta, mis võtab pindalalt enda alla peaaegu 100 jalgpalliväljakut – noh, ja vikerkaar pole tegelikult üks ning ainus, vaid neid on sama palju kui silmi, mis neid vaatavad ja paiku, kust neid vaadatakse, ning selle läbimõõt on vaid vaevalt meetrike. Kas teevad need teadmised kalmaari, inimese või vikerkaare seeläbi vaesemaks?

Dawkins mängib inglise kirjandusega sama hõlpsalt kui teadusega, ja nõnda pakub see raamat kindlasti huvi nii loodusteadusi kui humanitaariat armastavale inimesele. "Teadus sallib müsteeriumit, mitte aga maagiat," kuulutab Dawkins oma meemi. Tähtede ehituse kohta saab teada, mõõtes neilt lähtunud valguse koostist, nii nagu kaubahallist ostetud juustu tunneb triipkoodi järgi ära kassaaparaat. See ei muuda veel juustu maitset ega vähenda tähistaeva müsteeriumiga seotud võlu.

Üks peatükk Dawkinsi raamatust, "Kadunud aegade geneetiline raamat," on Toivo Maimetsa tõlkes avaldatud veebruarikuu Akadeemias ja kuuldavasti plaanitakse ilmutada kogu raamatu tõlge. Kui nii, siis on Dawkinsi meem eriti elujõuline, sest imega võrreldav on aimeraamatu ilmumine nüüdis-Eestis ometi.

Meemid saavad peast pähe levida, sest indiviidid on tänu evolutsioonile head imiteerijad. Kuid imiteerimine on vaid jäämäe veepealne osa. Meemid paljunevad ja arenevad meie peades, nad elavad seal oma elu nagu iidsed bakterid, mis kunagi rakku tunginult selle energiavabriku mitokondrina edasi elavad. Lohutu on muidugi mõelda, et keha poolest oleme vaid sõiduk geenidele ning isegi meie eneseteadev aju ei kujuta endast muud kui mahutit meemidele. Nii nagu kassi naeratus Alice i imedemaalt, mis püsib õhus veel pärast kassi hajumist, hõljuvad meemid kusagil kultuuriruumis, oodates mõnda inimkassi, kelle sisse lipsata.

Sestap oleme võimelised oma pähe mahutama kogu Universumi. See tähendab Universumi mudeli. Ning vikerkaare selle sees. Me oleme loomade seas ainsad, kes näevad ette oma lõppu. Ning ka ainsad, kes on enne lõppu võimelised ütlema: Jah, see paik oli küll seda väärt, et siia ilmuda. "Kui Keats ja Newton oleksid teineteist kuulanud, oleks nad kuulnud galaktikaid laulmas," lõpetab Dawkins oma raamatu.