Mees geniaalse äriideega
Meie vanaemade-vanaisade puhvetkapis oli tähtis koht kahel mehel: Johannes Lorupil, kes valitses klaasist toodete turgu, ja Nikolai Langebraunil, kes oli samaväärse haardega portselanitööstuses. (Lorupist kirjutas Eesti Päevaleht läinud aasta detsembris, kui ajaloomuuseum avas temale pühendatud näituse “Võsaklaasist kristallini”.)
Poemüüjana alustanud Nikolai Langebraunile koitis suurepärane äriidee 1920-ndate alguses, mil mees käis juba neljakümnendaid. Välismaalt toodud dekoreeritud (isegi lihtsa kuldrandiga) portselan oli kõrgete tollimaksude tõttu kallis. Ent kaunistamata portselani sai sisse tuua tollimaksuta ja 1924 ostis Langebraun Ahju tänavale kinnistu, et hakata seal lauanõudele pilte peale joonistama. Töökoda alustas 1928. aasta oktoobris kolme portselanimaalijaga: Nikolai Langebrauni abikaasa Elleni ja tolle kahe sugulasega.
Kuna Eestist spetsialiste võtta polnud, tõi Langebraun 1929 Saksamaalt töödejuhatajaks seal Rosenthali vabrikus töötanud Karl Hofmeisteri. Saksamaalt (ja Tsˇehhoslovakkiast) tõi Langebraun ka portselanitoorikud, mida Eestis kaunistati.
Langebrauni kaubamärgiga lauanõud olid umbes kolmandiku võrra odavamad kui välismaised ja äri läks hästi – 1932 ostis Langebraun Vene tänavale teisegi töökoja. 1930-ndatel hakkas vabrik müüma portselani ka välismaale, põhiliselt Soome ja Rootsi, ning lõi sealgi odavamate hindadega läbi.
Arvestas ostja maitset
Langebraun oli nutikas turundaja – pühade eel jõudsid müügile temaatiliselt kaunistatud esemed (jõuludeks lumised kuuseoksad, ülestõusmispühadeks värvilised munad jne) ning suvitushooaja alguseks Eesti linnade ja piirkondade vaadete ja sümbolitega suveniirid.
Portselanitöösturi edule aitas kaasa seegi, et ta arvestas ostjaskonna maitset. Näiteks kasutati palju eesti rahvuslikke ja rahvusromantilisi motiive, aga samas kaunistati ka rikaste kodanlaste ihaldatud barokk- ja ampiirstiilis nõusid. Peale kalli käsitsimaali dekoreeriti portselani ka kirju- ja terastrükis piltidega. Kõige odavam ja levinum on kirjutrükk – Saksamaalt telliti pabertrükipildid (enamik neist näidisekataloogidest) ja kanti Eestis portselanile peale.
Teine maailmasõda tõmbas Langebrauni ärile kriipsu peale. Ta ise läks koos perekonnaga 1940. aastal Saksamaale, kus ta 1960 Müncheni lähistel ka suri. Portselanitööstus riigistati ja ühendati Rene Veberi väikse portselanimaalimise töökojaga üheks ettevõtteks Keraama, mille põhjal loodi 1948 Tallinna kunstitoodete kombinaadi keraamikaateljee.
Vabariigi-aegse Langebrauni vabriku päikesemärgiga toodangut on eestlased hästi hoidnud ja seda on päris palju säilinud. Ainuüksi ajaloomuuseumi kogus leidub üle 600 eseme. Täielikku ülevaadet Langebrauni portselanist pole kellelgi. “Mustreid ja värve oli nii palju, et iga kord võid uut eset nähes jahmuda,” räägib näituse kuraator Anne Ruussaar.
Langebrauni tooted on kogujate seas väga hinnatud, eriti toiduainepiltidega lauanõud, mida armastatakse eesti kodudes köögiseinale riputada. Ega näiteks vorsti pildiga vaagnalt, mis maksab umbes 3000 krooni, süüa ju täigi.
Üldiselt on Eesti siseturule mõeldud punaste, oranzˇide ja pruunide Langebrauni märkidega portselan odavam kui ekspordiks toodetud roheliste ja kuldsete või hõbedaste märkidega esemed.
Aga hind oleneb ka sellest, kui palju konkreetset eset liikvel on – näiteks kaussi, mille põhjas kartulite pilt, pole paljud kollektsionääridki kunagi näinud ja see on märksa kallim kui too vorstipildiga vaagen, tähendab Anne Ruussaar. Käsitsimaalist ei maksa rääkidagi, muu hulgas on nende seas nõusid, mis on teadaolevalt ainueksemplarid ja seega hindamatu väärtusega.
“Langebraun lauale!”
•• Ajaloomuuseumis Tallinna Suurgildi hoones Pikk 17
•• Koostas Anne Ruussaar, kujundas Madis Kivi, helitausta pani kokku Jaak Elling.
•• Avatud kuni 15. septembrini kella 11–18 (v.a kolmapäevad ja riiklikud pühad).
•• Koos näitusega valmis ka eesti- ja ingliskeelne kataloog Langebrauni portselanitehase ajaloost ja ajaloomuuseumi kogudes säilitatavast toodangust.
•• Tallinna antiigiäridest kogutud Langebrauni portselani müüb Börsi käigus asuv muuseumipood.
